Terve aprillikuu ühes postituses

Niipea kui ütlesin, et 20 kraadine basseinivesi  on kaugelt liiga külm, et suplushooaega avada, kargasid äsja Rootsist saabunud naabrid sisse ja Kalver muidugi nende järel. Vesi oli 21 kraadi. Vahepeal läks meist külm front üle, seetõttu on vesi ka täna ikka 21 kraadi.

Objekti valmimine jättis mind järsku töötuks. Eelmise aasta kevadel karantiinis istumisest saati pole meil põhimõtteliselt tööpuudust polnud. Ma olen päris kindel, et kõige kiirematel hetkedel oli mul hulganisti mõtteid, mida kõike oleks vaja teha, kui aega oleks, siis nüüd, kui tööd enam pole, ei suuda ma kuidagi meenutada, mis tegevused need olid. 

Sattusin isegi kogemata Riigikogu infotundi vaatama. Piinlik oli. Peaminister oli aetud välja tutvustama mingit valitsuse soperdist, mida nimetatakse Valgeks raamatuks ja peaks olema juhend koroonakriisis käitumiseks/väljumiseks. Asi oli koostatud ripa-rapa, kiirustamisest tingitud vigu täis ja ilmselgelt ei olnud ka peaminister ise selle sisuga või pigem sisutühjusega väga kursis ning Riigikogu matsid andsid vaesele Kajale puid alla nii kuis jõudsid.  See palagan, mis seal toimus ei olnud midagi muud kui puhtakujuline koolikiusamine. Täiskasvanute vahel ja inimeste vahel, kes peaksid esindama oma rahva huve. Reinsalu käitus täiesti lapsikult, võttes korduvalt ja korduvalt sõna ja ikka ajades ühte ja sama jonni. Ometi õhtuses AKs andis nii kena ja viisaka intervjuu, et valituse Valge raamat on ebaselge ja infovaene, mis ta kahtlemata oligi. Riigikogu jätab endast mulje nagu kuuenda klassi poisikestest, kes üks haaval on igati toredad, kombekad ja viksid poisid, aga lase neid suurem punt kokku ja nad muutuvad täiesti põrgulisteks. Ma ei hakka neid jaburaid sõnavõtte online voodis suitsetajate või ennast sügavate rahvaesindajate poolt üldse kommenteerimagi.

Edasine molutamine mitte midagi tehes õnnestus maksimaalselt pool päeva, kuni tekkis rahutus. Lisaks tahtsin ma  kogu aeg midagi närida ja tekkis hirm raske tööga kaotatud karantiinikilod tagasi saada.

Kalver veedab nüüd suures osas oma päevi garaažis, nii ei jäänud muud üle, kui lasin tal ennast Torroxisse sõidutada ja tulin sealt lihtsalt jala koju. Kokku 12km.

Oli jalutamiseks ideaalne kergelt pilves ilm. Viie aasta taguse rännaku nostalgia tuli peale.

Viigimarjad hakkavad valmima.

Nerjasse jõudes oli päike juba väljas ja viimased 5km läbi linna tuli igast majavarjust jälle leevendust otsida.

Euroopa balkon on jätkuvalt masendavalt inimtühi.

Järgmisel päeval lubas null lainet ja põrutasime kohe merele. Juba rannas vaatasime, et nii null see meri küll ei ole, kergel laine oli ikka peal, aga kui juba selle mõttega oli kodust tuldud, siis sõitsime ikka välja ja imede ime, Maro nuka taga oli meri jälle täiesti sile. Kalver käis isegi ujumas. Merevesi 17 kraadi, põrr.

Hiljuti oli Maro külje all kaitsetorni juures maastiku põleng. Sotsiaalmeedias jagati Marost filmitud kaadreid. Jube oli vaadata, kuidas puud nagu küünlad järjest süttisid. Mannil elab seal samas sõber oma perega, kes evakueeriti ja veetsid öö tuttavate juures teadmata, kas hommikuks nende kodu veel alles on. Viieliikmeline matkajate seltskond, nende hulgas üks laps jäid tulelõksu mere ja põlengu vahele. Nemad päästeti meritsi. Ja kõik selle pärast, et mingi vastutustundetu rootsi mutt oma krundil tugeva tuulega päeval otsustas prahti põletada. Selliste asjade suhtes ollakse siin karmid. Tädi pandi kinnimajja. Sõbra maja jäi alles. Mere poolt vaadates oli selline pilt. Ühel majal oli tuli jõudnud täpselt aia taha, teisel oli osaliselt kitselaut põlenud.

Ühel päeval keegi jälle jagas infot, et koertega rannas jalutades tuleb ettevaatlik olla, kuna tuul on rannale eriti mürgiseid portugali sõjalaevukesi lükanud. Need on väikesed rusika suurused helesinised meduusid, mis ujuvad vee pinnal, kuid nende kombitsad on mitme meetri pikkused ja kõrvetus on eluohtlik isegi inimesele.

Lisaks nägime mitmeid pisikesi krabisid veepiiril jooksmas. Kahjuks pildi peal ei ole eriti aru saada. Ma ei julgenud lähemalt pildistada ka, mine tea, äkki hüppab sõrme külge või midagi.

Lõpuks istusime rannas asuvasse chirinquitosse võtsime väikse joogi ja tapase ja nautisime elu ja ilma.

Järgmiseks käisin üle mitme kuu Nerja vanakraamiturul. Mitte midagi vaja polnud ja midagi põnevat ei müüdud ka, enamasti prügi nagu ikka. Läksin lihtsalt, et inimesi näha. Sattusin ilmselgelt tipptunnil, inimeste piiramiseks lasti sisse ainult siis, kui keegi välja tuli. Värava taga aia ääres lookles saja meetrine järjekord, kuhu oli maha tõmmatud distantsi hoidmiseks meetrised jupid. Need muidugi ei takistanud minu selja taga kaht kohalikku daami vana kombe kohaselt mulle selga pressimast, ja kui minu ees kübaraga daam ennast oma telefoni unustas ja saba eest ära liikus, hüüti selja tagant ergutavalt: ¡Venga!

Kõik need õied korjasin meie aiast. Teoreetiliselt peaks meil olema ainult muru, kuid ühistu valitud kõige odavama pakkumise teinud hooldusfirma võtab vaevaks ainult korra kuus muru niita, siis praegune soe ja vihmne aeg soodustab kõige kasvamist.

Ütlesin Kalverile, et panen need õied öösel oma padja alla ja siis võib-olla näen unes oma tulevast. “Lõpuks ometi”, vastas Kalver.

Tiina ema sai Eestis oma vaktsiinid kätte ja sai lõpuks Hispaaniasse sooja tulla. Käisime prouadega ühel pühapäeval Frigiliana taga mägedes lõunasöögil. Välja oli reklaamitud Andaluusia maitsete erimenüü. Siiani ei ole ma sellest Vahemere köögist sotti saanud, lausa Vahemere dieediks kutsutakse siinset toitumistava. Arvasin, et nüüd on hea võimalus selgus majja tuua.

Kõigepealt toodi peakoka tervitus, imelihtne ja imemaitsev poolik chiapatta, oliiviõli, kergelt praetud tomativiil ja kitsejuust, veidi palsamico kreemi ja seesamiseemned. Ideaalne ise teha hommikusöögiks.

Ja siis sõime ennast lõhki. Kena dieet küll siin Vahemere ääres. Maitsed olid täpselt nii nagu ma ette kujutasin. Esiteks külm küüslaugusupp rosinatega. Täitsa hea iseenesest, küüslauk ja rosinad sobivad suurepäraselt kokku, mina lihtsalt pole külmade suppide fänn. Järgmiseks meremehe pada, mis on reklaamplakati pildil. Mereannid - väka. Kelner ise kiitis seda taevani, olevat tema lemmik. Kõik teised kiitsid ka. Järgnes menüü tipproog, Malagalase gaspacho, kalasupp, mis viis lausa keele alla. Küll me mõistatasime, millest supi leem koosneb ja ei mõelnudki välja, kodus internetist retsepti uurides, tuli välja, et tegu on vee ja isevalmistatud majoneesiga. Migas on jällegi mingi kohalik roog, mis on lihtsalt õliga segatud ja kergelt röstitud saiapuru veidi mingit muud sodi ka sees. Millegipärast süüakse seda ainult talviti. Väga maitsev, kui kõht tühi oleks olnud. Viimane, karjase roog jäi meist puutumata. Palusime karpidesse pakkida ja võtsime koju kaasa. Kahjuks meie maitsta ei saanudki, Mann hävitas selle kodus välgu kiirusel, aga välja nägi küll väga isuäratav. 

Restoranis sai nalja ka. Kelner küsis, kust me pärit oleme, ise ta pakkus, et oleme rootslased ning ütles, et tema teab, et meie Kalveriga elame Nerjas. Kui me selle üle imestust avaldasime, siis ta ütles, et ta teab meid sellepärast, et me oleme nii ilusad. No, mis sa kostad. Ütlesin Klaverile, et me ei saagi enam linnavahel dressidega käia, me oleme kuulsad.

Vähe veel ilust, tuli välja, et Kalver on ka kuulus Eesti jalgpallur. Kõigepealt küsis Nico ema elukaaslane Mannilt, et kas Manni isa on see Kalver Kuus, kes on mänginud Eesti esiliigas. Mann vastas, et jalgpalli mängis küll, aga tema ei tea, mis liigas. Ja siis oli üks mootoriostja Kalveri tausta uurinud (no, kuidas sa ikka ostad nii kalli asja mingi tundmatu välismaalase käest) ja kah selle esiliigani jõudnud ja kuna tegu oli jalkafänniga, siis jätkus juttu kauemaks. Uuriti, kas ta siin ka kusagil mängib jne. Näed siis ja isegi mina ei teadnud, kui mu mees on kuulus Eesti jalgpallur.

Terje ja Roland lendasid suveks Eestisse. Viisime nad lennujaama. Keegi oli jälle FBs jaganud infot, et Malaga külje all, lennujaama lähedal Guadalhorce looduspargis on võimalus flamingosid vaadata. Kuna aega meil oli, siis läksime vaatama. Olidki, ainult jube kaugel.

Jalutasime mereni välja. Karpe oli rannal rohkem kui liiva.

Lõpuks saabusid esimesed pääsukesed Eestist. Külli ja Sten. Algas kultuuriprogramm. Ilm küll väga ei soosinud, aga peaaegu iga päev võeti siiski ka päikesevanne. Kalver kohalikuna hoiab muidugi maja varju.

Suplus igal hommikul.

Läsime ka Maro torni juurde jalutama. Selline näeb välja põlenud maastik. Palmid paistavad õnneks visad olema, midagi rohelist on juba otsa tekkinud. Ehk jäävad veel elamagi.

Kaitsepiirded olid osaliselt põlenud, aga torn ise oli täiesti puutumata.

                                 Järgmiseks jalutasime mere ääres. Kaldakaljudel õitses tohutu kaktusevõsa.

Lained peksmas vastu vulkaanilisi kive.

Järgmisel päeval mägedes.

Los Castillejos on Nerja taga asuvast Almijara kõrgustiku üks tippudest, 932m merepinnast, millel on 8. sajandist pärit araablaste kindluse säilmed. See auk olla kindluse veetsistern.

Igasugu tundmatuid õitsejaid ja putukaid, nagu ikka.

Ilusa ilma korral on võimalik näha Sierra Nevada lumiseid tippe. Sel päeval istus Sierra Nevada tipus üks priske pilv ja tegi veel viimaseid pingutusi lund toota. Sellegipoolest olid vaated lihtsalt võrratud.

Seni tuvastamata valgeõielised põõsad katsid valge vahuga kõiki mäenõlvasid. Meenutasid hiiglaslikke enelaid.

See tiivuline poseeris nii hästi, et arvasin tegu on juba taevastele radadele lahkunuga, aga ei, täitsa siputas veel.

Mandlid on juba päris prisked.

Viinamarjad hakkavad kohe õitsema.

Siia rajatakse uut veehoidlat.

Happy family, taustal Taukar laulmas ennast Seitsme tuule poole ja meie laulsime kõik kaasa.

Ühel päeval saabus Nico kotitäie artitšokkidega. Neil on Maros oma väike aiamaa, kus kasvab kõike natuke. Küsisin, kuidas neid süüakse ja Nico ema saatis mõned retseptid. Googldades leidsin, et asjad tuleb 30min aurutada sidruni ja loorberi vees ja siis teoreetiliselt tuleb leht lehe haaval sulavõisse või tipikastmesse pista ja ükshaaval suhu pannes pehme osa hammastega ära tirida. Proovisin, ei tundunud nagu asi, mida nimetatakse lausa ülikutetoiduks. Ainus asjalik osa tundus südamik, mis selle juraka juures on häbematult väike. Muidugi ei saanud ma asja ära visata, kaapisin lehtedelt pehme osa noaga maha, tükeldasin südamikud ja küpsetasin nagu sibulapirukat. Kõik sõid, keegi väga ei kiitnud, kuid järgi ka ei jätnud. Välja arvatud Nico, kelle arvates pirukas oli väga hea. Hea kasvatusega lihtsalt. Küsisin, kuidas nende peres artitšokki süüakse ja sain vastuseks: me ei söögi neid. Eks ole.

Kultuuriprogramm viis meid edasi Malagasse. Jätkuvalt täiesti väljasurnud linn. Või noh, tegelikult seal ikka oli inimesi ka, aga võrreldes varasemate aegadega midagi sarnast ei ole.

Lõpuks ometi saime terrassile telkima minna. Loovutasime oma magamistoa külalistele ja kolisime ise telki. Ööd olid veidi külmad ja esimest korda kolme ja poole aasta jooksul kasutasin Eestist lahkumiskingiks saadud villaseid sokke. Väljas magada on lihtsalt oivaline. Konnad krooksuvad, koerad hauguvad, linnud laulavad. Telk ise oli kahjuks ebaõnnestunud ost - peremees ei mahu täies pikkuses välja sirutama. Ise kommenteeris, et kui ma tahan head ja odavat telki, siis pean kaks telki ostma.  Juba ostsime uue. 

Külaliste lahkudes kolisime tuppa tagasi. Las ööd lähevad pisut soojemaks. 

Kuna Kalver on nüüd kogu aeg garaažis ja mina olen autota, siis tuleb mul palju jala käia. Ühes korteris meil veel kliente ikka käib ja seda on vaja koristada. Kalver ise võttis olukorra kokku öeldes, et see minu hobi hakkab teda juba veidike segama. Mul ei ole muidugi midagi kõndimise vastu. Kusagilt on vaja ju koormus kätte saada ja pigem ennast veidi liigutada, kui rolleriga kiirelt ühest kohast teise sõita ja ülejäänud aeg kodus diivanil küpsisekarp süles mööda saata. 

Tänane jalutuskäik töölt koju läbi Capistrano village.