Suvi tuleb
Suur eestlaste ränne on jälle lahti läinud. Eestlased on praegu ainus rahvas, kellele on kohale jõudnud, et maailm on ikka endine ja elu läheb edasi. Ilmselgelt 700 aastane orjapõlv on arusaamise vabadusest meie jaoks selgemaks teinud, kui rahvad, kes pole kunagi rõhutud olnud ja peamiselt on ise teiste rõhumisega tegelenud ja nüüd ennast mõnuga alla suruda lasevad. Ehk loodavad lunastust. Jätkuvalt pole meil ühtegi teist klienti peale hispaanlaste (va üks tšehhide sutsakas villasse), kuid eesti sõpru ja sugulasi on juba kolm satsi läbi käinud. Kõik on ellu jäänud.
Kõigepealt peale meie minirännakut sattusin esimest korda kolme ja poole aasta jooksul ilusalongi. Lapsed kinkisid mulle emadepäevaks väikse näo update. Olin ju Eestis elades ikkagi linnaproua, geelküüned, kunstripsmed, solaarium ja 12cm kontsad olid osa igapäevaelust. Eks ma vahel ikka igatsen selle luksuse järgi. Pole küll kindel, kas ma kontsadel enam käia oskaksin, aga ehk on sellega nagu rattasõiduga - kord ära õpitud, püsib meeles kogu elu. Igatahes olid lapsed Nerjas ühe ilusalongi välja googeldanud ja minu sinna ripsmete püsikoolutamisele saatnud. Kõigepealt käisin allergiatesti tegemas. Seitset erinevat möginat pandi randmele ja kästi teada anda, kui mõni neist peaks mingit reaktsiooni andma. Juba poole tunni pärast hakkas üks täpike punetama ja kihelema, aga otsustasin, ilu huvides, maha vaikida. Ja kui juba selline teekond ettevõetud sai, siis tahtsin, et nad mu kulmud ka korda teeks. Enda silmanägemine ei ole enam kiita, nädala pärast oli oodata Eestist salongitäit iluteenindajatest külalisi ja ma ei tahtnud päris metsjeesusena nende ette astuda. Teenindaja oli inglanna ja omaarust ütlesin talle inglise keeles, et lisaks ripmete koolutamisele, tahan kulmude korrigeerimist. Seepeale tuli pikk inglise keelne monoloog, millest ma pooltki aru ei saanud, kuid teenindaja heakskiitvast toonist järeldasin, et minu soov on arusaadav ja tulemus tuleb beautiful. Õhtul küsis vanem laps, kes ise samuti palju aastaid ripsmete- ja kulmudespetsialistina ilusalongis tööd teinud ja minu selja taga ilusalongiga tasumise osas kokku leppis, et kas ma ikka sain aru, mis ma endale lisaks tellisin. Tuli välja, et minu soovist korrigeerida oli saanud lamineerimine. Kulmude lamineerimine - sellist mõistet minu ilmselgelt liiga kitsas maailmas ei eksisteerinud. Ma võin rääkida laminaatparketist ja kuna seda ma isiklikult väga heaks ei kiida, siis kulmude lamineerimise mõte tundus kohe vastukarva, olgugi, et ma ei teadnud, millega tegu. Liisa saatis mõned näitlikud fotod ja loomulikult ma selliseid ehmatusi endale näkku ei soovinud. Mann kõrvalt kommenteeris, et tema tahaks küll. Eks ta ole rohkem noorema rahva värk. Vähemasti sai Liisa salongiga selgeks räägitud ja kokku lepitud, et kulmud korrigeeritakse vanakooli-stiilis ja värvitakse hennaga, aga lamineerimine jääb ära. Olingi siis õigel ajal kohal ja asi tehti ära. Oli mõnusalt nostalgiline tunne jälle üle aastate ilusalogis olla - nii kui pikali viskasin, hakkas kõht korisema. See ei ole kuidagi seotud kõhu tühjusega ja tabas mind iga kord, kui salongis käisin. Korises pikalt ja mõnuga. Kui lõpuks kõik soolikad olid endale paraja koha leidnud, hakkas teenindaja kõht samuti vandeseltslaslikult korisema. Nii kena temast.
Tähelepanelik lugeja märkas, et ühe minu eelmise postituse alla on tulnud kommentaar ühelt Nerjasse asunud eestlannalt. Olime ise parasjagu rännakul, kui lapsed sellele tähelepanu juhtisid. Koju tagasi jõudes saime kokku ja rõõm on teatada, et Nerja Eesti Seltsi pere on veel ühe eesti pere võrra rikkam. Kergelt hullumeelsed nagu kõik teisedki siin.
Käisime ümbruskonnas jalutamas ja linnaga tutvumas.
Airbaltic taastas oma otselennud Tallinnast Malagasse ja eestlased said ometigi liikuma. Loomulikult on mind hästi kasvatatud ja külaliste saabumise puhul kraamisin veidike kodu. Kui peale diivanikatete pesemist ka vaiba põrandalt kokku rullisin ja üleval terrassil puhtaks pesin, hüüatas Kalver: Issand hoia, kas Inglismaa kuningannat on meile oodata? Nii nagu tõeline daam sööb alati kõhu enne külla minekut täis, ta ka lööb oma maja läikima ja teeb siis külaliste ees näo, et tal on kodu alati korras.
Pildil on esimene laadung külakosti.
Me ei olnud lennujaamast veel väljagi saanud, kui Siki küsis, mida ma oma ripsmetega teinud olen. Selline silm - ilmselgelt on tegemist professionaalse kretinistiga. Kui issand on mind luues valdavalt heldes tujus olnud, siis ripsmete kohal, on arusaamatult koonerdatud. Mul ju ainult koolutati minu olematuid ripsmeid, ei mingeid pikendusi, aga ära märkas.
Näkid Kalverit vette meelitamas.
Käisime Alpujarras: Pampaneira - Capileira.
Päikeseloojangut kohaliku munamäe tipus vaatamas nii, et alla tulles jäime päris pimeda peale ja oli ainult õnn, et keegi meist mõnd konti ei murdnud.
Nagu öeldud, oli tegemist ilusalongi esindusega, mida tuli maksimaalselt ära kasutada. Külastasime kohalikku profisalongi poodi ja lisaks uuele juuksevärvile on mul peeglilaual nüüd maomürgiga silmaümbruse ja teolimaga näokreem.
Koos vaatasime Ukut Eurovisioonil.
Ja pidasime Tiina ja Kevini külalistega koos maha Eesti peo.
Kõige rohkem nautisin külalisi siis, kui sain istuda köögilaua taga ja Siki süüa tegi.
Oleme praegu oma kuue boksiga ridaelamus ainsad elanikud. Naudime vaikust ja privaatbasseini. Kõrvalt naabrid ostsid enda terrassi viimati lilli täis ja seadsid üles kastmissüsteemi. Igati tänuväärne seade, kui ta töötab. Ühel päeval naabri poole peale pilku heites avastasin, et kõik taimed on hinge vaakumas. Vett oli seadistatud meie kliima jaoks liiga vähe. Naabri loal ronisin üle müüri ja seadistasin süsteemi ringi. Pildil olevad petuuniad on tänaseks kõik kenasti taastunud. Kumquaadipuu kuivas täielikult ära. Olen neid nüüd kolm nädalat hoolega jälginud ja kastnud ning juba hakkavad tüvest uued võrsed kasvama.
Järgmised kuninglikud eestlased tulid jälle suure laadungiga. Mina imestasin, miks nad küll soojal ajal reisides lennukisse tasuta käsipagasile lisaks ära antava pagasi võtavad. Pildilt on näha, et ilmselgelt selliseid koguseid sala-alkoholi, ei saa käsipagasiga kuidagi kaasa võtta. Mõlemal pildil puudub veel Mannile personaalselt toodud laadung. Sellega kaoti oma tuppa kiiremini, kui ma kaamera välja võtta jõudsin.
Ja jälle matkasime el Castillejos. Olen nüüd nende viinapuude arengut pool aastat jälginud. Tundub, et tuleb hea saak.
Sellel pildil on oliivipuu õied. Tuli välja, et oliivid on siinmail kõrreliste kõrval suurimad õietolmu allergeenid. Üle kolme aasta õnnestus mul Hispaanias elada nii, et allergia mind üles ei leidnud. Kuid paistab, et sellega on nagu alkoholismiga, kui juba allergik ollakse, siis eluaeg. Keha leiab endale uue allergeeni, isegi kui kõik kased, pajud ja sarapuud on täielikult elust välja lõigatud. Sel kevadel läks korralik nohu ja silmaärritus lahti niipea, kui mimoosid õitsema hakkasid. Varasematel aastatel ma isegi polnud neid märganud, aga sel aastal oli terrass kogu aeg kollast tolmu täis ja üle aia kohe kasvab meil ka kena põõsas. Mimoos on õitsedes imeliselt ilus. Ja samavõrd allergiat tekitav. Lõpuks, kui mimoos oli juba õitsemise lõpetanud ja minu aevastamine kuidagi lõppeda ei tahnud, hakkasin uurima kohalike allergeene ja tuligi välja, et Malaga provints on praegu punases oliivi ja kõrreliste õietolmu rohkuse poolest. Selline see paharet siis on.
Kitseema ootas juba üleval ja pojake tegi mitmeid ebaõnnestunuid katseid järgi minna. Vahepeal sadas lausa mitu meetrit mäest alla, aga sai jälle püsti ja üritas edasi. Me ei jäänud seda etendust lõpuni vaatama, kuidagi ei oleks tahtnud tallekese kuristikku langemist näha. Nii ma saan vähemalt mõelda, et ta ikka sai sealt üles.
Ega ka kahejalgsel kaljukitsel lihtne olnud.
Peale matka käisime Torroxi promenaadil ja tegime mõned tapased.
Õhtul tähistasime Mareti sünnipäeva paduromantilises restoranis.
Torroxi promenaadil sattusime sisalike kätšile peale. Täiesti arusaamatu, miks üks neist liigikaaslasele kõrri oli karanud. Meie hurjutamise peale igatahes lahti ei lasknud ja koos nad lõpuks põõsastesse kadusid.
Seekord oli külaliste turismiprogramm nii tihe, et merele minekuks jäi ainult üks võimalik päev. Pilves, aga õnneks soe ja sile. Veetemperatuur oli 20 kraadi.
Avastasime ka täiesti arvestatava turu Velez Malagas, mis ajab asja ära, kui Malaga turuhoonesse minna ei jõua.
Tänaseks oleme jälle tavaelu rütmis tagasi. Meie elu näeb nüüd välja nii, et Kalver tegeleb enamus ajast oma mootorite maailmas. Temal läheb hästi. Aga hästi läheb ka renditurul olgugi, et välismaalased jätkuvalt Hispaaniasse ei tule, on meil kõik korterid täis. Tullakse Cordobast, Granadast, Madriidist. Hinnatase on sama, mis 2019 aastal. Alates aprillist oleme ka täituvuse osas taastanud ennekoroonaaegse taseme. Suvi tõotab tulla ilus, enamus on juba broneeritud ja mitte ühe öö kaupa nagu möödunud aastal.
Manni koolielu jätkub samuti endises rütmis. Täna topiti kõik raamatud kotti ja viidi kooli tagasi. Ametlikult nad peaks koolis käima kuni 25. juunini, kuid selle nädalaga lõppeb igasugune õppetegevus ära ja Mann on teatanud, et viimased kolm päeva tema kohale ei lähe.
Hispaania koroonauudistega hoian end mõõdukalt kursis. Viimati, kui vaatasin, oli nakatunute arv kahe viimase nädala jooksul 110 saja tuhande elaniku kohta. Mingi uus lainetus käib Kataloonias, pole uurinud, kas seal on jälle mõni uus ägedam tüvi lahti läinud vm. Piirangud on enamasti maha võetud, suuremaid üritusi ja festivale ei korraldata, ma isegi ei tea, kas sellepärast, et ei lubata või keegi ei julge lihtsalt enam midagi korraldada. Maske kanname jätkuvalt igal sammul ja enne juuni lõppu nende langetamist ei arutata. Vaksineeritakse ilmselt ka kedagi kusagil, väidatevalt 45% on juba ühe või kaks doosi kätte saanud. Inimeste omavahelises jutus on kõrva jäänud, et vaktsineerimas ikka käiakse. Meieni ei ole veel järjekord jõudnud ja meil pole kuhugi kiiret ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar