Nagu täiesti tavaline suvi

Hanna kirjutas eile messengeri, et kui ma homseks pole uut postitust üles pannud, siis ema helistab mulle. Annan nüüd kiirelt näppudele valu.

Viimane kuu möödus mõnusasti jalgpalli tähe all. Kahjuks ei olnud seekordne EM nii emotsiooniderohke kui MM kolm aastat tagasi. Siis elasime hispaanlaste keskel ja nende kaasaelamine oli elamus omaette. Nüüd elame rootslaste seas ja viimasel ajal ei ole neist kedagi eriti kohal ka olnud. Sellegipoolest oli meeliülendav vaadata jalgpalli koos publikuga. Mis siis, et inglaste huligaanid suutsid lõpus ämbritäie tõrva meepotti valada.

Jalgpalli vahepeal käisime Malagas kultuurireisil. Külastasime impressionistide virtuaalnäitust.

Tänane haige olukord maailmas, ei luba inimestel kunstisaalides ringi liikuda, seetõttu oli leitud lahendus, et külastajad istusid paigal ja kunstiteosed presenteeriti järgemööda suurtel ekraanidel.

Kuna suvi on tavapärane, st kõik rendikorterid on täis ja kõik on ikka korralikult viis päeva või kauem, siis on mul palju vaba aega. Ostsin uue pusle. Läksin ikka 1000tk õnge, sest minu diivanilauale suurem ei mahu ja valisin seekord oma arust eriti keerulise pildi. Noh, kahjuks ei jätkunud seda ikkagi kauemaks kui kolm päeva, sest Mann ja Nico lendasid peale ja enne ära ei läinud, kui kõik koos oli. 

Viimane tükk jäi puudu. Otsisime küll diivani vahelt ja alt, kuid välja ta ei ilmunudki. Lohutasin lapsi, et seda ikka juhtub, et pakendamise käigus võib mõni tükike pusletehases kaotsi minna. Kuid järgmine päev tuli Nico meile ja tunnistas üles, et leidis kodus oma taskust lausa rahakoti vahelt kadunud tüki. Ta suutis korra selle karbi ümber ajada ja ju siis nii üks taskusse sattuski. Täna istun kodus ja ootan kullerit. Peaks saabuma uus pusle, 2000tk ja maailmakaardiga. Mõtlesin, et kui ma neid tükke juba niiehknaa nii põhjalikult uurin, siis võiks juba midagi informatiivset ja harivat ka nende peal olla.

Kui ma uue pusle täna kätte saan, siis on mul veel kaks nädalat mõnusasti aega üksi ta kallal pusida, kuna Mann ja Nico on praegu Eestis.

Jaanipäeva pidasime nagu kord ja kohus. Lasime villasse grilli ehitada ja avamispidu langes mõnusasti jaanilaupäevale ja nii, et isegi kliente ei juhtunud olema. Grill töötas laitmatult.

Seekordne jaanipäev oli eriti rahvusvaheline. Lisaks eestlastele olid esindatud Hollandi, Brasiilia ja Saksamaa rahvused. Kõik kohalikud.

Jaanipäeval oli taevas selle aasta viimane superkuu. Nagu ikka, mina küll ei saanud aru, mille poolest ta suurem või miks ta seekord maasikakuu oli. Aga ilus on mu uue teloga õhtupimeduses pilte teha. 

                                        

Kalver ostis endale uue arvuti. Tema ei ole Apple usku pööratud ja armastab nii telefoni kui arvuti puhul androidi. Uue arvutiga ostsime ka uue Windows office programmi, sest ka mina ei ole suutnud MacBooki tekstitöötluse ja tabelarvutusega sõbraks saada. Kalver siis laadis programmid kodus uude arvutisse ja selgus, et see on hispaania keelne. Milline üllatus. Loogiline oli, et võiks olla lihtne kusagil keel ära vahetada ja pusis, mis ta pusis ja googeldasin mina, mis ma googeldasin, inglise keelseks me seda ei saanud. Kalver läks juba päris närvi, sest enne ta oli ennast juba andmete vanast arvutist uude üle toomisega üles kütnud. Mann ja Nico hakkasid kuhugi minema ja tulid just trepist alla. Küsisime siis noorematelt inimestelt nõu. Nico istus maha, klõbistas veidike klahvidega ja oligi tehtud. Kuramuse noored, mingit austust ei ole, oleks võinud meie pärast ikka natuke vaeva ka näha. Lohutasin Kalverit, et kui ta ostab endale iga kümne aasta tagant uue arvuti, siis uus ongi nagu ulme. Tema jälle ei saa aru, miks ta peaks iga aasta arvutit vahetama, kui vana kärab veel küll. Ongi arusaamatu, aga nii ta on.

Jaanide aegu puhkesid kõikide aedades õitsele öökuningannad. Selline iludus oli Nico ema aias.

Peale jaani tahtsime veel enne laste ära minekut merele minna. Prognoosi järgi pidi nii meri kui ilm retke igati soosima ja ega ma ei saagi aru, kas siin on Manniga mingi seos, aga iga kord, kui lubatakse siledat merd ja Mann kaasa tuleb, hakkab meri möllama ja Mann öökima. Tagatipiks tuli merelt hullult paks ja külm udu. 

Udus oleme ennegi olnud ja tavaliselt on ta selliste rullide või triipudena. Kui merre saime oli kogu rand paksus udus ja mõtlesime, et oleme kavalad ja põrutame otse udust läbi, eeldades, et teisel pool on ilm ilus. Ja me eksisime ära. Udu ei lõppenud ja tegime uue plaani, sõita piki rannikut Torroxi poole, sest Nico ema oli seal parajasti rannas ja saatis meile pildi, et seal päike paistab ja siis selgus, et me keegi ei tea, kus pool Torrox on. Nii imelik kui see ka ei ole, siis meie popikal paadil pole kompassi, kuid loomulikult on kompass tänapäeval igas telefonis ja kohe otsisid kõik oma telod välja ja iga kompass näitas ise suunda. Kuid välja me sealt saime ja korraks nägime Torroxi külje alla ka päikest, kuid udu otsustas siiski ennast aina laiemaks ja jahedamaks ajada, kuni Mann lõpuks teatas, et temal on nüüd süda paha ja tahab maale saada. 

Meil on nüüd sääsevõrgud. On üsna levinud väärarusaam, et Hispaanias ei ole sääski. On küll ja mitte vähe. Eestiga me muidugi võistelda ei suuda, aga siiski piisavalt, et elu põrguks teha ja seni hoidsime uksed aknad hoolega kinni. Kolisin palavuse pärast lausa terrassile telki magama, kuid olin paari öö pärast toas tagasi, telgis ei olnud enam üldse nii tore, kui kevadel. Õhtul, kui magama läksin, oli hullult palav, öösel hakkas mingi hetk jube külm ja hommikul hakkas päike telgile paistma ja küttis olemise lausa põrguks. Üks kaval asi, mis magamise toas talutavaks muudab on lae-ventilaator. Suhtusin sellesse seni skeptiliselt, sest teades ennast, palavus ja jahe tuuleõhk ajab mul nina hullult tatiseks, kuid töötab väga hästi, just parasjagu jahe ja täiesti hääletu. Jala peal seisvad vendikad ju mürisevad nii, et sellega magamist ma küll ette ei kujutaks. Nüüd on meil terrassiuks pärani, ventikas laes pöörlemas ja kui vastu hommikut jahe hakkab, siis lülitan ventilaatori välja.

Möödunud laupäev lendasid Mann ja Nico Eestisse. Nerjas oli ilm normaalne +27 kraadi. Kui Malagas lennujaama jõudes akna alla lasin, et parkimispiletit võtta, tõmbasin ehmudes käe tagasi, nii kuum tundud see 37 kraadi seal. See on jälle üks huvitav eripära siin. Rannikul on suvel õhutemperatuur 10 kraadi madalam, kui sisemaal. Juba ainult 3 km rannast eemal on põrgupalavus.

Nico oli mures Eesti valgete ööde pärast. Kartis, et ta ei suuda sellise valgusega magada. No, tänaseks ma ei ole kuulnud, et unehäireid oleks esinenud.

Peale Manni äralendu oli tutvumisõhtu Nerja uue Eesti perega. Piret oli seekord kogu perega kohal. Käisime Frigilianas restoranis ja tegime hiljem väikese tiiru küla vahel. Kell üheksa õhtul oli väljas 31 kraadi.

 

Meil oli neli vaba päeva ja esimese  hooga mõtlesime, et põrutame kuhugi puhkama ja kohe meenus, et meil on ju koer. Igatahes võtsime vastu otsuse, et me ei taha koera orjad olla ja edaspidi käime temaga väljas ainult hommikul ja õhtul. Kohe toetas meie plaani ka loomakaitse, kes kohalikes uudistes soovitas lemmikloomad suure kuumaga päeval toas hoida ja väljas käia ainult vara hommikul ja hilja õhtul. Sobib.

Tegime siis lihtsalt ühepäevaseid väljasõite. Esimesel päeval põrutasime Alpujarra mägedesse. Kalveril  hipist sõber soovitas väga seal ühte söögikohta proovida, nii tundus mõte ahvatlev, lisaks sellele, et sealsed mäed on minu lemmikud niikuinii. Loomulikult me teadsime, et kui rannas on 28 kraadi sooja siis mägedes on 10 kraadi soojem, kuid see ei hoidnud meid tagasi. Oligi, superränk. Kuid kastanipuud õitsesid ja teepeale jäänud Pampaneiras oli ka oluliselt rohkem elu, kui kaks kuud tagasi.

Teisel päeval tegin ettepaneku minna randa. Mõte oli lihtsalt varju all vedeleda, lugeda ja võib-olla isegi kergelt tukastada. Kalver peab muidugi alati asjale veidi vinti juurde keerama, nii otsustati, et kui juba randa, siis ookeani äärde. Eks mõte ookeani vahutavatest lainetest ja valgest liivast tundus mullegi mõnus. Ilmaennustus hoiatas, et ookeani ääres on tuul 8 m/s, mis siinkandis tähendab korralikku raju. Ma ei saagi aru, kuidas see võimalik on, et kui Eestis oli tuul 6m/s, siis liigutas vaevu kaskede latvu mu aias, siis siinmail sama tuule tugevusega juba asjad lendavad terrassilt minema. Vahetult enne Tarifat on üks vaateplatvorm, kust selge ilmaga Aafrika ilusti kätte paistab. Nii hästi me ei olnudki varem sinna poole näinud. Pilt ei anna kahjuks seda vaadet välja, aga rannad ja külad olid küll selgelt eristatavad. 

Ja ei kõigutanud meid teadmine tugevast tuulest. Päiksevari kaenlas ja plätud jalas olime keskpäevaks Tarifa rannas. Kohe oli selge, et varjuga pole siin midagi peale hakata, see oleks kiirelt otsaga ookeanis. Tuul oli kagust, ehk maa poolt ja kõik inimesed said liivapritsiga üle lastud. Üritasime siis ikkagi päevitamisega tegeleda, kaasas olev päikesevari töötas rannalina kinnihoidmiseks väga hästi, kuid viie minuti pärast oli meie rannalina korraliku liivakihi all ja omavahel ei olnud võimalik ühtki sõna vahetada, suu oli kohe liiva täis.

Veel ei andnud alla ja taandusime liivaluidete vahele. Kuid ega sealgi pikka pidu olnud ja otsustasime hoopis sööma minna, sest kaasa ostetud saiakeste söömisest, ei oleks ses tuisus midagi välja tulnud. Riidesse pannes selgus, et isegi seljakotis olnud pükste taskud olid liiva täis ja ega need saiakesedki õhtul enam süüa kõlvanud, kõik krõbises hamba alla. 

Luidete vahel õitsesid sellised valged imeilusad lilled. Võiks arvata, et see ei ole sellises kuivas liivas üldse võimalik, kuid kui keerasime oma päiksevarju otsapidi maasse, siis seda välja tõmmates oli näha, et juba kahekümne sentimeetri sügavusel oli liiv täiesti märg.

Loomulikult käisime taaskord Atlandi ookeani ja Vahemere kokkusaamiskohas, kus tuul Kalverile pildil popika Elvise soengu tegi.

Tagasisõites oli Aafrika juba tavapäraselt pilvetriibu taga ja paistis ainult üks kõrgem tipp.

Kuna eelmise päeva rannakas läks vett vedama, proovisime järgmisel päeval uuesti ja sõitsime lähedalasuvasse Salobreña randa. Mere-ilmaennustus lubas suurt lainet, seetõttu merele mineku mõtte matsime maha. Nii me siis grillisime end kui praepannil kuumal liival ja vaatasime, kuidas meri oli nii sile, et lausa lust. Esimest korda nägin ka rannaliivale veetud joonestikku, mis peaks inimesi üksteisest eemal hoidma. 

                                        

Üks päev olime parasjagu villat koristamas ja aednik hakkas pildil olevat palmi pügama, helistati värava taga kella. Kalver läks vastu ja aia taga oli tige Guardia rural ehk maapolitsei ja hakkas pragama, et kui meie aednik tassib oksad prügikasti kõrvale, siis tuleb multa ehk trahv. Mitte ühtki oksa polnud aiast välja veel viidudki. Aasta tagasi tuli üks naaber meiega rääkima, et meie aednik veab oksi prügikasti kõrvale ja tema ei pääse oma postkastile ligi. Sai siis aednikuga räägitud ja vähemalt tema sõnade järgi pole ta rohkem sinna mitte üks oksaraas viinud. Ometi pidas keegi vajalikuks meie peale kaevata, ega siis politsei lambist meie aia taha tulnud. Seekord nägi aedniku auto peale palmilõikust välja selline.

Koroonauudiseid siis ka lõpuks. Kroonika mõttes. 26. juunil vabastati inimesed väljas maskikandmise kohustusest, kui nad viibivad teistest inimestest kaugemal kui 1,5m. Ma ei saa aru, kuidas Eestis ja mujal maskivabas Euroopas suudetakse nakatumine nii madal hoida, sest koos maskide langemisega koheselt hakkas tõusma Hispaanias uute nakkusjuhtumite arv. Nüüd siis juba viies laine, nimetatud noorte laineks, on suurema osa Põhja Hispaaniast jälle punasesse tõstnud ja taas hakati igasugu piiranguid kehtestama. Lühendati restoranide ja ööklubide lahtioleku aegu. Noorte laine tähendab, et enamik nakatunutest on alla 30 aastased ja ilma sümptomiteta. Arvatakse, et põhiline nakatumine toimub öiste pidude ajal ja telekas näidatakse söögi alla ja söögi peale tänavatel pidutsevaid noortemasse. Käisime isegi möödunud reedel väiksel tapasetuuril ja Nerja põhiline kõrtsitänav oli juba kell üheksa õhtul rahvast täis kujutan ette, et paari tunni pärast ei polnud seal enam liikuda võimalik ja kuigi rahva tiheduse järgi oleks pidanud seal kõik maskidega olema, siis enamik seda eiras. Piisab, kui ses kambas üks nakkuselevitaja oli ja saame jälle uusi juhtumeid.

Euroopa palkon nagu vanadel headel aegadel