Issand jumal, kuidas aeg lendab. Päevad lähevad sellise hooga ja kogu aeg on tunne, et mitte midagi nagu ei olegi teinud. Ühe sellise päeva lõpus panin kirja, mis tehtud sai, omal ka nii pilt selgem. -Kõigepealt koeraga jalutamas, hommikusöök ja "Downton Abbey". Need inglise draamaseriaalid on mulle meelt mööda. Muidugi mõõdukalt, mitte nii, et Netflixist või Jupiterist ühe päevaga terve hooaja ära vaataks. Kalver muidugi naerab minu seriaalide üle ja kutsub neid kõiki Rosamunde Piltcheriks. Eriti leili ajas teda kunagine seriaal, mille tegevus toimus eelmise sajandi esimesel poolel kusagil Inglismaal ja igas osas ohjeldamatult sünnitati. Järgmiseks rookisin üle poole aasta vanad petuuniad lillepottidest välja, pesin terrassid, kastsin taimed ja pakkisin kokku st lõikusin juppideks hooaja lõpetanud tomatitaime. Kell 11 läksin tööle, klient oli lahkunud ja jätnud endast maha rikutud terrassilaua.
Käisin uut lauda otsimas kahes poes, isegi siinmail on kaubanduses hooajad ja suve alguses müügile tulnud terrassimööbel hakkab otsa saama ja ega enne järgmist kevadet lihtne uut saada polegi. Viisin laua korterisse ära ja kontrollisin meie vana korteri panipaika, kus meil veel rattad ja suusad ja igasugu muu eluks vajalik koli sees. Saime infot, et sealkandis on kombeks panipaikadesse sisse murda. Koli oli kenasti alles. Kodus tagasi, rendikorteri pesu pessu, korraks sain tagumiku maha, et süüa (Kalver oli kodukontoris ja ühtlasi tegi ka lõunasöögi) ja kohe teistpidi põrutasime Tiina ja Kevini korterisse uut külmikut vastu võtma.
Seejärel käisime autoga pesus, kodus panin vahepeal valmis saanud pesu kuivama ja järgmise laari masinasse. Sain just pusle lahti rullida, kui oli jälle minek. Otsustasime panipaiga tühjaks teha, osad asjad viisime TK garaaži, teised Torroxisse Elli keldriboxi. Sealt edasi paati tankima, sest homme vb saab kaheksajalgu õngitsema (ei saanud), teise autoga pessu ja tankima ning viisime veel mingeid asju TK garaaži. Pidime ka poodi minema, aga põrutasime mööda ja otsustasime, et kannatab homseni küll. Kodus kuiv pesu kokku, uus laar kuivama. Triikimine jääb homsesse.
Siis tuli meelde, et koeratoit on otsas, mille pärast tegelikult oligi vaja enne poodi minna ja Kalver kihutas linna teise otsa Lidlisse, sest meie pood oli juba kinni ja mina koeraga välja (Mann oli veel Eestis), seejärel pessu. "Gurtšenkot" pidin juba kordusest vaatama. Õnneks läks süda bensiinikanistriga auto pagasiruumis sõites pahaks, süüa enam ei tahtnud. Nii see päevake läks.
Ühel õhtul läksime katuseterrassile tähti vaatama. Lõunamaa tähistaevas on ju teada. Ja kuigi oli alles juuli lõpp, siis õige pea nägime ka esimest langevat tähte. Lausa massiliselt oli satelliite, neid sagis selle tunni jooksul ehk paarkümmend tükki edasi tagasi. Kui juba tähed langesid, siis panin siis oma soovid ilusti ritta. Kalver küll arvas, et see sähvatus käib nii ruttu, et ei jõua midagi soovidagi, kuid minu arvates piisab, kui soov teele saata ja järgmine langev täht viibki selle täide. Kõigepealt soovisin, et ma oleks õnnelik, siis hakkasin mõtlema, et võib-olla on olulisem soovida olla terve. Sest olla õnnelik ilma hea terviseta tundub kahtlane. Kalver soovis muidugi kullakange. Siis filosofeerisime teemal, kas rikkus teeks meid õnnelikumaks ja mida me rikkusega peale hakkaks. Kokkuvõtvalt leidsime, et raha peab olema nii palju, et puudu ei oleks. Siis tahaks reisida. Selles oleme mõlemad ühte meelt, et turismimekadesse me minna ei taha, nt suurlinnad üldse ei tõmba. Tahaks minna Kariibi mere saartele ja päris põhja virmalisi vaatama. Ainus koht, kuhu Kalver tahab kindlasti tagasi minna, on Pariis, sest pisikese jalgpallipoisina on ta seal kord käinud ja ilmselgelt ei osanud ta toona reisi erilisust hinnata, arvestades, et eradaim mälestus on sellest, kuidas ta Louvre pargis põõsasse pissis, nüüd ta tahaks neid radu uuesti läbi käia. Ja kujutate ette, nii kui ta ütles: "Ma tahaks tagasi Pariisi minna", lendas meie peade kohalt pikalt kõige rasvasem perseiid sel õhtul. Ütlesin, kas sa nägid, kuidas universum sulle praegu vastas ja Kalver küsis, kas see peab nüüd tähendama, et me lähme juba homme? Otsustasime, et lähme siis, kui on selleks aeg. Kokku nägime kuut langevat tähte. Varsti tõusis kuu ja rikkus meie tähevaatluse ära.
Nico seiklustest Eestis võiks ilmselt uue "Minu Eesti" raamatu kirjutada. Igatahes talle väga meeldis ja tahab kindlasti uuesti minna. Eks Eesti ilm näitas ka ennast parimast küljest. Ainsad asjad, mis talle ei meeldinud, olid parmud: I don't miss parmud. Kuna esimese hooga keegi ei tednud, kuidas on parmud inglise keeles, õppis ta selle eesti keeles selgeks. Parmude tekitatud armid on tal siiani jalgadel. Päris hirmus. I don't miss Estonian parmud either. Keeruline oli ka kõikide nende eesti nimedega, milliseid ta kunagi varem kuulnud ei olnud. Näiteks Deily, Triinu ja Mati. Mati puhul ta arvas, et nimi on Mathias ja kutsutakse lihtsalt Matiks, aga tuli välja, et ongi lihtsalt Mati. Loomulikult meeldis talle Tallinna vanalinn. Seal nad said ka täisprogrammi, kuna Tiina ja Kevin on ka praegu Eestis ja tegid noortele korraliku ekskursiooni.
Ja muidugi meeldis Pärnu rand. Esimest korda elus käis ta soos matkamas ja järves ujumas. Ja saunas. Vanaisa tegi värsked vihad. Nico küsis Mannilt saunalaval, et mis asja ta sellega tegema peab ja oli äärmiselt üllatunud, kui Mann end vihaga peksma hakkas. Ja ikka meeldis. Maal vanaema ja vanaisa juures saatis oma emale meie talust pilte, mille peale ema oli hüüatanud, et see on ju päris muuseum. Ongi. Oi pagan, praegu tuleb meelde, et välikäimla elamusi ma ei ole küsinudki. Loodan, et Mann talle ikka tutvustas meie klosette kemmergiinet, seda saklaste poolt Eestisse jõudnud kultuuri osakest. Kõik ei tule mulle enam praegu meeldegi, aga tema kirjeldused olid väga naljakad.
Üks Kalveri kunde tõi talle tänutäheks kastitäie rannakarpe. Nad lausa elasid veel. Loomulikult ei tulnud meil kummalgi mõtet neid sööma hakata. Esimese hooga ma mõtlesin nad lausa merre tagasi lasta. Siis tuli Kalveril mõte nad meie sõbrale Manolole sokutada. Manolo on meie Rio Marina aednik, kellega me siiani suhtleme, kui Rootsi onu korterit koristamas käime. Manolo tõi paari pärast tühja kasti tagasi ja avaldas siirast kahetsust, et me nendest lugu pidada ei oska, olla ikka nii buenod.
Oleme nüüd mitu raksu merel käinud. On kohe mõnusalt siledat merd antud.
Viimane kord oli eriliselt elamuste rohke. Kuna Kalver ei ole siiamaani kalale saanud, sest tema kohalikul kalaentusiastist sõbral sobib käia ainult pühapäeviti ja pühapäevad on viimasel ajal olnud eriti suurte lainetega, siis halastasin mehele ja võtsin ka ise esimest korda õnge kätte. Viimati püüdsin kala vast kümne aastasena onu ja tädi juures Kitsekülas. Ja kohe naeratas ka algaja õnn. Minu esimene ahven.
Edasi läks lugu oluliselt kurvemaks. Loomulikult ma ei tahtnud ma kala pannile panna või mingil muul moel tema surma. Tahtsin ta vette tagasi lasta ja kohe peale pildistamist võtsime konksu ilusti tasakesi mokast välja. Ma ei taha meenutadagi, kuidas ma neid konkse Kitsekülas kaladest välja kiskusin ja nemad jäid kõik elama. Aga see isend sai võib-olla infarkti või ma ei tea, mis temaga juhtuda sai selle mõne minuti jooksul. Igaljuhul vees keerati kohe kõht taeva poole ja jäädi lihtsalt lebama. Pritsisin teda veega ja ergutasin, paar korda ta isegi vintskles veidi ja isegi korra ujus ja keeras siis jälle kõhu üles. Paat triivis juba kaugemale ja ma ei ulatanud enam, et talle südame massaaži või kunstlikku hingamist teha, mu süda murdus ja pisar tuli silma. Ja siis lendas, täiesti ma ei tea kust kohast kajakas, haaras mu kala noka vahele ja läks. Lohutasin ennast teadmisega, et selle kala elu ja surm ei olnud vähemasti nii sama tühja, temast sai loodusliku toiduahela paratamatu lüli. Kalver sai makrelli, kes vette tagasi lastes kohe rõõmsalt minema ujus. Kalastamine lõppes sellega, et mina kaotasin oma rakenduse, kuna rapsisin liiga palju tamiili tagasi kerida ja Kalver unustas oma õnge sisse, kui me otsustasime edasi sõita, tamiil keris mootori tiiviku ümber ja veetsime jupp aega selle lahti kerimisega ning lõpuks katkes ka tema jõhv ja rakendus kadus koos kahe raskuseks pandud landiga merepõhja. Kalver isegi ei kurvastanud, ütles, et merel juhtub seda kogu aeg ja nüüd ma näen, miks tal neid värvilisi kulinaid õngekastis nii palju peab olema. See kast on ikka oluliselt rikkalikum kui minu ehetekarp.
Aga meri oli helde ja korraldas meile täiesti enneolematu vaatemängu. See on järjekordne kuukala. Ei olnud küll lehma suurune, aga siiski piisavalt laisk, et meie lähenedes mitte kohe põhja põgeneda.
Kuid see, mida delfiinid seekord korraldasid oli ennenägematu. Olime parasjagu õngitsemisega ametis ja isegi ei otsinud pilguga merelt delfiine, kui Kalveri läheduses käis puhhh, delfiin käis pinnal hingamas. Ma ei teagi kui palju neid oli, ujusid üsna eri suunades ja vahepeal kadusid päris pikaks vee alla. Seekord oli nende seal kaks rüblikut, kes meie paadiga mängima hakkasid. Ujuti pikalt paadi kõrval ja ees, risti rästi paadi alt läbi, tehti hüppeid siia sinna ja see kõik kestis pikalt. Sain täiesti vaimustavaid videosid, täielik Nacional Geographic. No, palun, selline foto videost. Ema pojaga ja kaks alumist on need rüblikud.
Ühel päeval jätsid villast lahkunud kliendid maha terve hunniku tattoo kleepekaid. Mitte lastele mõeldud Hello Kitty vms, vaid täitsa nagu päris. Tegime siis kodus nalja ja kleepisime endalegi. See, millise vaimustuse Kalveri tätokas kohalike meeste seas esile kutsus, oli täiesti uskumatu. Siin juba naljalt tätoveeringuteta meesterahvast ei kohta. Kleepekas oli ka täiesti tõetruu. Ja, mis seal salata, kuidagi sobis talle see tõesti. Tänaseks oleme jälle tätoveeringuvabad, aga mõnel mehel hakkas kripeldama nüüd küll.
Torrox Costa promenaadil
Oleme lõpuks hispaniseerunud ehk kohalikega samastunud. Päevase kuumuse katsume siseruumides konditsioneeri all mööda saata, õhtul, kui päike loojuma hakkab, ronime välja. Nerja on praegu nii paksult rahvast täis, et seal ei mahu ringigi pöörama, rääkimata auto parkimise võimalikkusest, seepärast külastame kõrvalkülasid. Ühel päeval käisime Torre del Mari promenaadil jalutamas. Rahvast oli nagu murdu. Pargis toimus kontsert ja krapsakamad lõid keset promenaadi tantsu. Maskid on loomulikult kõigil kenasti ees. Neid juba hispaanlastelt eest ei rebi. Ilma maskita käivad pikad ja heledad, ilmselt põhja-eurooplased.
Pühapäeva õhtul käisime Nerjas.
Lõpuks võtsime ette suure töö ja pügasime Nässu ära. Me oleme kohutavalt kehvad loomapidajad ja vaene koer oli juba koledasti karva kasvanud. Nässule see pügamise värk muidugi ei meeldi, sellepärast ma ei taha teda koerte groomingusse ka viia, et seal pannakse vaene loom ju lausa lõa otsa, et põgeneda ei saaks. Kalver hoiab Nässut kinni või vähemalt püüab kinni hoida ja lõikame parasjagu seda külge, mis härrale sobib. Eks ta punnib vastu nii kuis suudab. Meie anname muidugi koerale vahepeal puhkust ka. Ja Kalverile samuti.
Nii, kui Nässu Kalveri haardest lahti saab, poeb laua alla. Saime hakkama kolme puhkepausiga. Võtsin seekord kohe korralikult lühemaks. Jube ilus sai, nagu väike lambatall.
Koroonauudiseid: Ligi 70% elanikkonnast on väidetavalt vaktsineeritud. Nüüd alustati ka vanemate kui 12 aastaste laste süstimist. Ma ei ole küll kusagilt meediast kuulnud, aga tundub, et ka siinmail on puudus vastava kvalifikatsiooniga medtöötajatest, sest vaktsineeritakse vist ainult kord nädalas, suurtes spordi- või näitustesaalides ja siis looklevad pikad sabad nende ümber. Intensiivravi voodikohtadest haiglates on 22% covidi patsientide poolt hõivatud. Tänased numbrid Hispaanias on 541 uut nakatunut saja tuhande elaniku kohta, nakatumise kõver on praegu languses.
Nakatumiste arvud aga on täiega laes. Isegi Nerja külake sai Andaluusia meedias tähelepanu ületades tuhande nakatunu piiri saja tuhande inimese kohta kahe viimase nädala jooksul. Meie ei tea jätkuvalt ühtegi haiget, aga Nico ütles, et tema sõpradest vähemalt kümnel on juba olnud. Tema ise pääses ilmselt tänu Eestis viibimisele. Samas ühiskondlik elu toimib täielikult tavapärases rütmis. Ei mingeid liikumispiiranguid, väljas maski kandmise kohustust ei ole juhul, kui säilib inimeste vaheline 1,5m distants. Restoranides sees on 50% täituvuse piirang, väljas piiranguid pole. Siseruumides praegusel ajal niikuinii istutakse ainult seljuhul, kui väljas kõik lauad juba hõivatud on. Nerja rannad on nii tihedalt täis, et vanemad kohalikud ütlevad, et nad pole oma elu ajal sellist massi näinud. Sel aastal keegi randasid sulgema ei ole hakanud, nii nagu eelmisel suvel. Poed ja restoranid on kõik avatud, samuti ööklubid ja baarid võivad tegutseda, ainult tantsimine siseruumides pole lubatud. Koroona pass ei huvita siinmail kedagi.
Mannil oli Rootsist sõbranna neli päeva meil külas ja koos käidi Nerja ööpidutsejate paradiisis Plaza Tutti Fruttil, kus rahvast isegi pühapäeval nagu murdu koos. Vähemasti meie omad küll sealt midagi külge ei saanud.
Täna läks turistide pealetung Nerjasse lausa nii suureks, et politsei sulges autodele linna sissepääsu. Ega ei olnudki kuhugi pääseda, sest kõik tänavad on autosid täis. Sellist hullumaja ei ole ka meie siin veel ühelgi suvel oma nelja aasta jooksul näinud.
Ja kogu see möll käib siin stabiilselt üle 30 kraadises palavuses.
Täna oli peaaegu terve päev pilves ja 29 kraadi. Küll oli hea.
Kommentaarid
Postita kommentaar