September, kui rändlinnud hakkavad saabuma
Eestlaste tung soojale maale kogub tuure. Järgmised külaline oli Saara oma perega. Saara ja Nässu on vanad sõbrad. Oma esimesel eluaastal veetsid nad mitu kuud siin koos ja ma olin toona jumala kindel, et Saara oskas koerte keelt. Nüüdseks, juba neljasena, on muidugi see anne kadunud, kuid side oli endiselt tugev. Kusjuures Saara väike vend, kes võiks just praegu koeraga vahetult suhelda, ei omistanud Nässule mingit erilist tähelepanu.
Panime Manni Nicoga magavaid lapsi hoidma ja käisime paaril korral linnapeal laiamas. Turismi- ja kultuurielu käis septembris veel täie hooga.
Hanna sünnipäeval käisime Marinas del Este sadamas restoranis.
Torrox Costa promenaadil.
Frigilianas.
Nerja koobastes.
Noored tahtsid hirmsasti mägedesse matkama minna, nii saigi taaskord El Saltillo matkarada ette võetud, hoolimata ärhvardavast 27 kraadisest kuumusest, mis meil juba ära proovitult teada oli, on matkamiseks paras piin. Õnneks kõrgemalt poolt halastati ja anti kergelt pilves ilm ja korralik jahutav tuuleke.
Koos Hannaga saabusid ka Tiina ja Kevin ja nii kui Hanna ära läks, saabusid järgmised Eesti rändlinnud ja seltsielu läks veel suurema hooga käima. Tegime merel lustisõitu ja käisime Velez Malaga sadamas lõunal.
Lausa kahel õhtul külastasime Torrox Costa Oktoberfesti. See oli tõeliselt äge möll. Kõik oli täpselt nii nagu kaks aastat tagasi. Kuigi seekordne bänd oli selline poolkõva, tantsis rahvas ohjeldamatult. Nagu Kalver ütles, kõik on nii peonäljas olnud, et anna ükskõik mida ette, ikka läheb peale.
Mingit distantsihoidmist ei toimunud, maske kandsid väga üksikud ja hispaanlaste põsemusitamise komme on kenasti taastunud. Kõik oli nii normaalne. Hommikul avastasime Tiinaga mõlemad, et vasaku käe küünarnukk on marraskil. Kumbki ei mäletanud, kus vigastus tekkida võis ja Kalver arvasas, et küllap me peo lõpus ikka koju roomasime. Järeldasime, et ju siis roomasime vasakul küünarnukil, hoides mojito klaasi kõrgel paremas käes.
Ligi aastase vaheaja järel võtsime ette järjekordse etapi Gran Senda de Malaga matkarajal. Seekord viis tee Perianast Alfarnatejosse.
Minu jaoks on üks matka mõnusaim osa igasugu kohalike viljade otse puust võtmine ja söömine. Sellepärast mulle meeldib rohkem matkata radadel, mis lisaks loodusele ka tsivilisatsiooni lähedalt mööduvad. Loomulikult me ei käi raksus nii, et kellegi juurde üle aia sisse hüppame, aga kui midagi head ikka üle aia minu poole ulatab, siis mina ei põlga küll kätt sirutada arvestades, et noppimata nad jäävad seal enamasti niikuinii.
Seekord oli tee ääres rohkelt üleküpsend viigimarju. Imelised.
Granaatõunad on samuti ammu küpsed ja puude otsas juba lõhkenud. Järgmiseks kasvas tee ääres metsik kibuvitsaline. Igaks juhuks ei proovinud. Kalver juba õiendas mingite teiste punaste marjade juures, et ma kõike ka endale suhu ei topiks, igaljuhul meenutasid viirpuud.
Mandlid on samuti valmis. Loomulikult sõin, purustades koori tee peal vedelevate kividega. Oli vastikult kibemõrudaid, aga samuti väga häid. Pildil mandlipuu vaik.
Paremal vaatamisel näeb väikest rästikut, kellel oli hädasti vaja müüripraost sisse pugeda, kuigi ta sinna kuidagi mahtuda ei tahtnud. Sama müüri ääres olid prügikastid, millest ühest haledat näugumist kostus. Prügikasti põhjas kössitas väike valge kassipoeg. Tõmbasime prügikasti kummuli ja kassilaps pani sellise hooga jooksu, et jooksis peaga vastu traataeda ja kadus siis kiirelt aia vahelt sisse. Ma tahan uskuda, et lollike oli ise müüri pealt sinna kasti kukkunud, mitte, et keegi hirmus inimene ta sinna visanud oleks.
Sajandeid vanad oliivipuud.
Maalilisi vaateid igal sammul.
Matkaraja kodulehel oli info, et tee on ajutiselt suletud. Mõtlesime, et ju suure süttimisohu pärast ja otsustasime, et kui politsei valvet otseselt ees ei ole või silti, et rajale minek on keelatud, siis lähme ikka, pole meil kellegil ju tuletikkugi kaasas. umbes kilomeeter enne lõppu, algasid sildid, et edasine tee on läbilõigatud, meie läksime ikka edasi, kuna teist teed ei olnud ja jalgsi tagasi minek ei olnud ka variant. Lõpuks jõudsimegi teele kuhjatud kivihunnikuni ja lugesime siltidelt, et see tee on eravaldus. Ilmselt maaomanikku on matkajad või pigem krossisõitjad vihale ajanud ja ta keelab oma maad läbiva tee kasutamise. Õnneks olime meie sealt eramaalt just läbi tulnud ja keegi soolapüssiga tagumikku ei lasknud.
Tee viis edasi läbi sadu aastaid vana oliiviistanduse, kus iga puu oli justkui skulptuur.
Natuke enne raja lõppu kohtusime kolme eesliga ja jagasime nende vahel oma viimased saiajäägid.
Muuhulgas teeme ka tööd. Jubedale Sahara tolmule on nüüd lisandunud La Palma vulkaani tuhk ja aknad tahavad pidevalt pesemist.
Kalver laiendab oma äri ja seni renditud garaažiboksist tuli välja kolida. Uus angaar asub Nerjas. Käisime seda kaks päeva kraamimas ja lõpuks värvisin seinad ka üle ning riputasin pildid seina. Kempsu küürisin samuti puhtaks ja Kalver ütles oma jungale, et Liina nõudel tuleb edaspidi kempsu minnes sussid jalast võtta. Alvin vastas: Ok, no problem. Ta jäigi uskuma. Mulle meeldib, et olen suutnud endiselt säilitada karmi muti imago. Piisab, kui omad teavad, et kõva koore all on nii pehme süda. Alvin on Maltalt pärit vabahing ja käib Kalverile garaažis aeg ajalt abiks.
Koroonauudised on Hispaanias viimasel kuul täiesti tahaplaanile jäänud. Viimase kahe nädala nakatunute arv on vist 50 kanti saja tuhande elaniku kohta. Igasugu piirangud on kaotatud välja arvatud maski kandmise nõue siseruumides ja väljas, kui ei suudeta hoida 1,5m distantsi. Jätkuvalt kannavad hispaanlased väga vapralt maski, igal võimalusel.
8. septembril algas Estepona lähistel suur maastikupõleng, mis kestis kaks nädalat. Kokku hävis tules 10 tuhat hektarit metsa ja 2600 inimest evakueeriti kodudest. Kahtlustatakse süütamist, sest tuli sai alguse kahest erinevast kohast ja oli süüdatud bensiiniga. Loomulikult oli jälle ka eriliselt tuuline päev.
Nii kui tulele lõpuks piir pandi, algas Kanaari saartel La Palmal vulkaani purse, mis nüüd omakorda on kaks nädalat kestnud ja raugemise märke veel ei ilmuta. Pigem aina aktiivsemaks muutub. Tänaseks on hävinenud üle tuhande hoone ja üle 400 ha banaaniistandusi. Kodust on pidanud põgenema 6000 inimest. Laava voolas üle 100m kõrguse pankranniku merre ja on praeguseks moodustanud sinna üle 32ha suurune ala. Telekast laastakse 24h non stop live ülekannet sellest, mis seal toimub.
Kommentaarid
Postita kommentaar