Kuhu kadus oktoober?

Oktoober on parimaid kuid Hispaanias koos maikuuga.  Täpselt nagu Eestimaa suvi - liiga lühike. Päeval mõnusalt soe +25 maksimaalselt ja õhtul niipalju jahe, et mõni ilus suvine jakike peale panna. Kelle jaoks merevee temperatuur oluline on, siis see on oktoobris +21.

Oktoobrikuu algas Kevini sünnipäevaga. Maret ja Siki lausa lendasid kohale. Lennukis istus nende kõrval üks vanem Norra härrasmees ja juttu tehes oli arvanud, et tütarlapsed on tudengid. Andke andeks, me oleme viiekümnele lähenemas, võiks mingi parema lähenemistaktika ikka välja mõelda. 

Kuid Kevin oli samuti vaimustuses ja tahtis tudengineiudega pilti teha, et siis oma sõprade ees kekutada.

Sel aastal peeti ka Nerja feriat. Jälle veeti mingeid pühakujusid ühest kirikust teise.

Linna keskele kerkis tivoli. Vaateratas on minu jaoks ainus kõnealla tulev atraktsioon.

Kahjuks oli üritus piiratud tingimustega ja täielikult puudus hispaania feriatele omane tänavatoitlustus, asjaolu, mis minu jaoks kogu ürituse suht mõtetuks muutis. Mis eriti huvitav, et eelmisel nädalal kõrvalkülas  Torrox ferial oli nii suhkruvatt, puñuelos kui ka patatas asadas täiesti olemas. Nojah, vähemalt üle pika aja Nerja kohale tõusta on ikka tore.

                                       

Lubasin naistel päevas tund aega päikest võtta, et ikka jume peale tuleks, aga keegi endale liiga ei teeks. Kerge vine tuli päikese ette ja andsin korralduse sel päeval kaks tundi lebada. Pildi pealkiri: Maretil on juba külm, aga Liina ei lase tuppa tulla.

Eestlasi saabus juurde ja tegelesime teiste atraktsioonidega. Loomulikult kuulus kohustuslikku programmi matkalkäik. El Saltillol.

Ja merel.

Viie naisejõuline paadimootor. Mehed pidid ikka kahe käega kinni hoidma, et mitte paadist välja lennata.

Kui juba juuuksur koju kätte on tulnud, tuleb seda kohe ka ära kasutada. Siiri päästmas Manni pähe tekkinud katastroofi.

Siki külaskäik tähendab loomulikult ka liha Siki moodi, mis keele vääratuse tõttu kannab meie peres nime Siki liha moodi, lõunasöögiks.

Ja oligi nädal läbi.

Kalver ja Nico käisid kalal. Täiesti uutmoodi isendeid püüti jälle. Ei viitsi neid enam identifitseeridagi. Selline tunne, et kaht ühesugust kala siinsetes vetes ei olegi.

Lõpuks ometi on ilmad niipalju jahedamad, et saab jälle matkarajad ette võtta. Seekordne Gran senda de Malaga etapp viis meid Villanueva del Rosario külje alt Archidonasse. Peamiselt kulges rada tohutu karstiala nõlvadel, kus maapinna liikumine paistab siiani toimuvat, kui nõlvu katvaid langenuid puid vaadata.

                                                Vaikne kena kohakene, linnupesa sarnane.

See metsatukk meenutas juba täitsa Eesti metsa, kui ainult nii hull laskumine poleks olnud.

Pildi keskel kauguses paistmas kohalik vangla. Tundus päris uus kompleks olevat. Pidevalt anti mingeid korraldusi valjuhäälditest nii, et lausa meieni kostus. Ümberkaudsetel elanikel võib päris tüütu olla. 

Olime umbes 800m kõrgusel ja ega seal kandis enam kõrgemaid tippe paistnudki.

Archidona on väike 8000 elanikuga linnake.

 Linna südames kaheksanurkne linnaväljak.

Peatänav

Nüüd natuke tõsisemat juttu ka. Vanaema jätab selle lõigu vahele.

Mann ja Nico läksid ühel õhtul Nerja külje all camposse sõbranna  juurde. Pidid sinna ööseks jääma. Campo tähendab kahe küla vahele jäävat maad, ehk täielikku kottpimedust öistel teedel. Rolleri eest lipsas ootamatult mingi loom läbi (või nii vähemult meile räägitakse) ja järsu pidurdamise tõttu kukkusid nad külili. Sõbranna ema andis neile esmaabi ja meile teatati juhtunust alles järgmisel hommikul, kui santlaager longates koju jõudis. Tütarde emana pole mul erilisi kogemusi marrastushaavade ravis, seega võtsin google ette ja kiirelt sai selgeks, et pindmiste haavade raviks kasutatakse hydrokoloid plaastreid, mis on põhimõtteliselt samad, mis Compeed villiplaastrid. Kuna haavad olid suured, siis esimese hooga panime peale kõigesuuremad villiplaastrid, mis meil kodus olid. Apteegis muidugi nii suuri plaastreid, kui Manni haavapind, ei olnudki. Tuli tellida ja järgmisel päeval saime kätte. Sellised olid nende põlved koju tulles.

Ja siin peale nädalat, kui Manni põlv plaastri all ja Nico põlv nö vabas õhus olnud.

Tänane seis. 

Ja saabudki järgmine vahetus eestlasi. Seekord Tartu sõbrad koos oma sõpradega, kokku koos lastega kümme inimest. Seekordne seltskond oli tulnud maksimumi võtma ja käisid ära nii Tarifas kui Sevillas. Pidi päris ajatama, et programmi ka merelkäik mahuks. Ja seekord, uskuda või mitte, sest mind jäeti ülerahvastatuse tõttu maha, nähti merel vaala. Kui Kalver üksi mulle seda juttu räägiks, siis ilmselgelt paneks selle liigse Neptuni joogi arvele. Kalver nimelt peab pühaks anda igal korral Neptunile sortsu Vana Tallinnat, palvega, et antaks ilusat merd ja midagi toredat näha ning igal korral ka antakse. Seda vaala juttu kinnitas kogu seltskond, isegi lapsed, keda ju ometi koos Neptuniga napsutamises süüdistada ei saa. Vaal ujus üsna paadi lähedalt selg veest väljas ja vajus siis meresügavusse ning rohkem nad teda ei näinud. Otsisin netist sellekohast uudist, kuid tundub, et seekord vaal kellegile rohkem silma ei jäänud, aga aasta tagasi olla samasugune isendit lausa koos pojaga samuti siinsetes vetes nähtud ja pildilegi saadud.

Nässukene sai 28. oktoobril 4 aastaseks.

Villasse sattusid lätlastest kliendid. Nad muidugi ei aimanud, et nad eestlaste villasse satuvad. Saime nende saabudes mõnusasti Baltikumi ilma kiruda. Nemad on Põhja-Lätist, kus ilm olla eriti vastik. Millegipärast oli ta kindel, et Lõuna- Eesti kliima on oluliselt parem. Ma ei hakanud vaidlema.

Sügistaevas on nüüd sagedamini pilvi ja seda ilusamad on päikesetõusud ja loojangud.

1. november on Kõigi Pühakute päev, juba nädal enne seda algas kohalike palverännak surnuaedadesse, kuhu ohjeldamatult lilli kokku kanti. Sellise ratastel trepiga saad oma lähedase haua juurde ronida.

Käisime Terjega üle pika aja jälle kunstiringis. Siit hakkab kooruma minu järjekordne Andaluusia küla motiiv. Ma kuidagi ei suutnud end seekord kuidagi käima tõmmata  ja kahe tunniga kaugemale ei jõudnudki.

Juhendaja andis mulle seetõttu koduse ülesande põhi ära täita. Kõik vahendid, värvid ja pintslid ning isegi molbert anti koju kaasa. Praegu on ta selline, aga kaugel veel valmis tööst. Maalimine on väga sarnane pusle panekule, ainult tükikeste otsimise ja paika sättimise asemel tuleb leida värve. Väga mõnus, meditatiivne tegevus. Võtan rahulikult ja mõnuga. Stuudiot tahaks, et ei peaks kogu aeg pintsleid ja värve kokku panema ja nö mööda minnes mõni pintslitõmme teha.

Oktoober on kastanite valmimise aeg. Midagi ei ole parata ma ei suuda neile vastu panna. Nii nagu kevadel ma söön 5kilo kumquaate, läheb sügisel sama palju kastaneid. Neid saab osta nurgapealsetest putkadest, kuid sellega on häda, et alati on soovijaid rohkem, kui jõutakse pakkuda. Hästi klassikaline hispaania ettevõtluse mudel. Teenida tahetakse ainult nii palju, kui hädapäraseks äraelamiseks kulub. Selle asemel, et oma putka hommikust õhtuni lahti hoida, bursuikasid juurde panna ehk inimenegi lisaks palgata, avavad nemad alles õhtul kella seitme paiku ja üheksaks on putka juba kinni. Üks inimene tegeleb nii küpsetamise kui müügiga ja teeb seda kõike stoilise rahuga. Inimesed seisavad kannatlikult ja ootavad, et oma ports kätte saada. Ainult mõnus üksteise seljas elamine järjekorras on täielikust naudingust puudu.

Kahel korral kannatasin selle ootamise ära, kolmandal korral kui mu nina eest kaup otsa sai ja oleksin pidanud uue portsu valmimist ootama, mu kannatus katkes. Läksin ostsin poest kilo tooreid kastaneid ja viskasin kodus ahju. Ega nad ole jah nii head, kui süte peal küpsetatud, aga ajavad asja ära ja saan ohjeldamatult lõhverdada. Putkas maksab 24 kastanit 4€, ise tehes saan sama hinna eest terve kilo ja lugesin üle, kilos on umbes 100 tk. 

Täna on 8. november, suur suvi on möödas ja sügis on saabunud. Hommikud on juba kargelt külmad, 12 soojakraadi.  Mitu päeva puhus tugev põhjatuul ja jahedus jõudis juba kontideni, olgugi, et päevased temperatuurid küündivad veel vapralt üle 20. Paljad varbad hakkasid mu toaplätudes külmetama ja siirdusin linna susse ostma. Laupäev, linn oli rahvast täis ja kohe torkas silma, et Põhja-Euroopa turistid on Nerjasse tagasi saabunud. Kohe naer kippus peale. Kohalikud on ennast juba korralikult sisse pakkinud on ju 1. novembrist hispaania naistel õigus saapaid kandma hakata. Loomulikult ei jõua keegi nii kaua oodata, juba poolest oktoobrist oli sulejopesid ja saapaid märgata. Isegi vaatan juba ahnelt kingapoodides saapaid, nii tahaks ka. Mu saapad, mida aastas korra Eestis käies kannan, on juba 6 aastat vanad. Kuid põhjamaalased on jätkuvalt plätudega, lühkarites ja õlapaeltega kleidikestes, limpsivad jäätist ja nende oleksust on näha, et neil tõesti ei ole külm. Ja neid oli palju.

Kohalikud aga külmetavad ja jäävad haigeks. Mann tuli reedel palavikuga koolist ja köhis korralikult. Palavik oli laupäeva hommikuks kadunud, kuid köhimine jäi. Täna hommikul ajas end ülesse ja sättis kooli minema. Ajasin ta voodisse tagasi. Mul ei ole mingit soovi, et mulle koolist helistatakse ja kästakse selline ohtlik element koju viia. Küsisin, kas keegi koolis köhib ja Mann vastas, et mitte keegi. No, millest me siis räägime. Nico tuli reedel poolest päevast koolist ära, kuna neid oli kohale tulnud ainult kuus õpilast ja õpetajad ei näinud pointi uut materjali edasi võtta. Lisaks on tagasi mingi järjekordne õietolmu allergia, mõlemad Manniga hakkasime jälle turtsuma. 

Hipsaania koroonauudiseid: ausalt öeldes pole halli aimugi, mitte keegi ei räägi enam sellest. Maskid on endiselt avalikes siseruumides ees, muu elu on tavapärane. Otsisin praegu jupp aega internetist infot ja midagi eriti ei leia, nii palju, et jaanuariks eeldatakse uue laine haripunkti. Pigem räägitakse La Palma vulkaanist, mille purskama hakkamisest möödub täna 50 päeva ja endiselt mitte mingeid raugemise märke ei ole. Tuha ja laava alla on mattunud ligi 1000ha ja 2200 maju nii, et korstnad ka ei paista enam välja. 7000 inimest on pidanud maha jätma oma kodu. Neidki uudiseid tuleb hoolega otsida. Põhiuudised on ikka La Liga jalgpalli võistlused, teede ehitus, perevägivald, narkolastide kinnipidamine jms.