Jälle pean alustama vabandustega. Täitsa piinlik, me oleks juba nagu pensionärid. Teadupärast just peale pensionile jäämist ei ole inimesel enam üldse aega. Aga tõesti niipea, kui novembri keskpaigas viimane külalis-eestlane kodumaale naasis, lendasime ise samuti sinna ja peale nädalat Eestis, põikasime korraks kodust läbi, vahetasime kohvrisse pakitud villased sokid ja kampsunid, lühikeste pükste ja rannariiete vastu välja ja põrutasime esimest korda, oma mitte nii lühikese elu jooksul, Euroopast välja, puhkama, aga sellest juba järgmises postituses, millega alustan (ma luban) niipea, kui käesolevaga maha saan. Plaanisin novembrikuu postituse puhkuse ajal kirjutada, kuid selgus, et puhates on sul veel vähem aega, kui pensionil.
Nagu ammu teada, on novembrikuu just kõige õigem aeg Eestimaa külastamiseks, nii ka sel aastal. Tulemas oli mu ema juubel ja lennupiletid olid ammugi ostetud, kui valitsus võttis vastu otsuse, et teatud asutustesse sisenemiseks on vaja vaktsineerimistõendit. Meie olime vaktsiinide suhtes seni äraootaval seisukohal ehk vaktsineerimata. Tekkis muinasjutuline olukord, kus kuri võõrasema Kaja ütles, et meiesugused Tuhkatriinud võivad nüüdsest "vaid lossiaknast kaeda, kuidas pidu kihab sees". Seisime dilemma ees, kas vaatame Tartus restorani akna taga, kuidas ülejäänud suguvõsa sees mu ema 80 juubelit tähistab või vaktsineerime end ära. Me ei ole põhimõtteliselt vaktsiinide vastased, lihtsalt mingit mõtet ei näinud seda seni teha. Kaja rahustuseks tegime siis nüüd oma sutsud ära ja nagu tänaseks selgunud, eks ta siiani üks mõtetus on ja selle huvitava viiruse vastu reaalset kaitset ei anna.
Allolevalt pildilt on näha, et hispaanlaste seas on vaktsineerimine jätkuvalt väga popp ja kuigi meil oli aeg kinni pandud ja marssisime ninad püsti esimese hooga järjekorras ette, kus turvamees meid saba lõppu saatis, öeldes, et kõigil seal on aeg kinni pandud. Vaktsineerima saab tulla nii aega ette broneerides kui ka niisama ja kõiki teenindatakse ühest järjekorrast. Spanish way.
Vaktsineerima minnes oli meil plaan teha Jansseni vaktsiin, et ühe korraga oleks asi klaar. Kohapeal selgus, et Janssen on kogu Andaluusias otsas ja uut laari oodata ei ole. Kõik annused olid just abi korras Eestile antud. Ju siis hispaanlased hammustasid kiiremini läbi, et Jansseni vaktsiin ei kõlba üldse kuhugi. Nüüd läks meil kiireks, sest pidime jõudma kaks doosi tehtud, et vaktsiinipass saada. Õnneks saime oma paberid kätte ja restoranis keegi vaktiini tegemise kuupäevale tähelepanu ei pööranud, peaasi, et paber ette näidata oli. Hispaanias on teoreetiliselt digipass ka olemas nii nagu Euroopa Liit ette on kirjutanud, kuid praktiliselt tuleb selle kätte saamiseks kaamlil läbi nõelasilma pugeda ja selle jama peale meil aega enam ei jäänud. Siiani ei olnud vaktsiinipassiga Hispaanias midagi peale hakata. Nüüd just lugesin üht uudise pealkirja, et kuskil maakonnas, kus nakatumise laine jälle hoogu kogub, peetakse plaani Eestiga samasugune süsteem luua, mispeale inimesed digipasside taotlemise keerukuses hullumas olid. Ei hakanud artiklit avama. Las möllavad.
Vaktsiinid käes ja õnnelikud. Seda me veel ei teadnud, et paberimajanduse jama on alles ees.
Järgmiseks panime teele Eesti ja Hispaania vahel kaupa vedava firmaga laadungi mullivett. Teada ju oli, et tuleb külakosti viia ja Eestist alkoholseid jooke ostma ei paindu meie käed.
Sügis on saabunud ka Nerjasse, mõned lehti langetavad puud värvuvad imeliseks.
Nerja Eesti Selts pidas oma aastalõpu piduliku koosviibimise. Siis kui meie oma puhkuselt naaseme, on osad jälle lahkunud Eestisse pühi pidama. Loodame, et antakse ikka valged jõulud.
Selle aasta viimasele külaliseestlasele saime kenasti oma delfiinid ette näidata. Vaala õnneks ei kohanud, kuigi Kalveri ootused olid suured.
Ja juba paari päeva pärast saime ise Tartus liugu lasta. Õigemini Kalver lasi, mina nii ohtliku tegevust ei harrasta.
Meil külas käivad eestlased ikka küsivad, kas igatseme ka millegi järele, mis Eestis oli. No tõesti, ei igatse. Ainus, millest vahel puudust tunnen on korralik mets ja seenelkäik. Nii sõitsimegi esimesel võimalusel maale. Sellel pildil on minu enda istutatud männid. Suureks kasvanud, nagu omad lapsed. Oksaharude järgi seitsme aastased.
Mets oli hääli täis. Meie enda sammud tekitasid nii suurt müra, et kuulmiseks pidi seisma jääma.
Saime ka seeni. Külmavõetud, aga ilusad, et pildistada. Ega seenelkäik ei ole tore ainult sousti pärast. Mulle meeldib neid otsida ja leida. Et asi keerukam oleks, spetsialiseerusin juba aastaid tagasi ainult kukeseente korjamisele. Niisama on ka mõnus roita.
Vanemate maakodu on minu viimane side Eestimaaga. Siin sai kõik oma lapsepõlve suved veedetud ja siin on meie lapsed vanaema-vanaisa juures kasvanud. Seetõttu on see väga eriline koht. Kaadri taha jääb meie kunagine maasikapõld.
Minu kallid korraldasid meile elamusterohke päeva Otepää ümbruses. Kõigepealt tegime matka ümber Pühajärve. Erilised tänusõnad siinkohal mütsisponsorile Jõhvi spordikoolist. Oma voodriga tutimütsiga oleks mu aju küll kuumarabanduse saanud. Olime end ikka korralikult üle pakkinud. Müts oli ainuke õige riietusese sel teel.
Valisime matkaks ilmselt novembrikuu kõige halvema ilmaga päeva. Vihma kallas novembrile omaselt jällegi horisontaalselt. Kuid me ei olnud seal ainsad hullud. Üks suusataja lasi meist sel rajal viisakalt tervitades mitmel korral mööda. Kutsusime teda olümpiasportlaseks.
Armuallikal oli vesi nii kahtlane, et sellest juua ei julgenud meist keegi. Armuasjades saab sealt abi, kui juua vett jaaniööl ja hõbepeekrist. Muul ajal aitab valude ja haiguste korral. Tupsutasin siis veidi oma silmaümbruse kortsudele. Abiks ikka.
Nostalgiahetk matkarajal. Sellistel Tartu Maratoni rajatähistel oli minu elus kunagi ülioluline roll. Ometi vaatasin nüüd kahele poole ja justkui polekski varem selles kohas käinud. Loomulikult, ma ei käinud ju maratonidel loodust nautimas, käisin võistlemas - alati.
Saime ragistada ka täiesti ürgselt puutumata metsas.
Pimeduse hakul jõudsime veel Tehvandi suusahüppetorni tippu. Ma ei saa aru, mis nendel lapsevanematel arus on, kes oma lapsed suusahüppetrenni panevad.
Torniümbruse suusaradadel olid rajatraktorid täies tööhoos.
Ööbimispaigaks oli valitud telk. Novembrikuus. Eestis. Hakkasin juba kahtlustama, kas mu kõige kallimad sõbrannad ei salli mind? Kogu see matkama minek oli alguses suur saladus ja minule planeeritud üllatus. Ma olen neile juba aastaid üritanud selgitada, et mulle ei meeldi üllatused. Ja seda suurema entusiasmiga nad ikka ja jälle neid mulle korraldavad. Kuna varasematel aastatel olen kogenud lausa ekstreemseid üllatusi - no, näiteks kord viidi mind sünnipäeva puhul treeningusse, kus mulle aeti märg spordikostüüm selga, kinnitati igale poole juhtmed minu külge ja hakkati siis elektrit andma, kui nemad ise pealt vaatasid ja naerust kõveras olid ning peale neid vintsutusi pandi mulle sel samal korral suusad alla ja viidi pea 30 külmakraadiga Haaniasse suusatama (leidsin pildigi)
- nüüd suure sõja ja pea solvumisteni ning kontrollifriigi diagnoosini, sain nende plaanid välja pigistada. Ja ega nad seegi kord alla jäänud - telkimine sooserval novembrikuu viimastel päevadel.
Olles varustatud korraliku sooja pesu ja villaste sokkidega ja seest poolt soojendatud traditsioonilise handsaga, oli meil telgis nii soe, et pidime bursuikale halgude alla loopimisega hoogu pidama.
Loomulikult ei jäänud ka iluprotseduurid tegemata.
Selline oli hommikune vaade telgisuust. Õnneks järve ponud, muidu nad oleks mind talisuplust ka veel tegema sundinud.
Viimasel õhtul sadas Tartus maha valge lumevaip. Kõik oli täpselt nii ilus nagu talvel olema peab.
Sain üle viie aasta lumisel linnatänaval sõita. Ma ei hakka salgama, et jalg täitsa värises all.
Järgmisel hommikul lendasime tagasi.
Vaated bussiaknast nii kaugele kui silm ulatab.
Vaade Tallinnale.
Ja mõne tunni möödudes Malagale.
Samal õhtul nautisin Nerja rannal päikeseloojangut ja Eestimaa mattus üleni lumme.
Kahe päeva pärast sõitsime puhkusele. Esimest korda viie aasta jooksul.
Kommentaarid
Postita kommentaar