Dominikaani Vabariik

Lubasin küll kohe uut reisipostitust, kuid elu teeb omad korrektiivid ja enne kui jõuan eelmise seikluse kirja panna, sõidab järgmine juba sisse. Aga sellest siis juba jälle järgmises postituses.
Igal juhul sai asi alguse sellest, et Tiina ja Kevin olid juba aasta tagasi meelitanud meid nendega Costa Ricale minema, aga olime just esimese koroonasuve üle elanud, pappi eriti ei olnud ja tulevik paistis tume, seega otsustasime hoopis korra Eestis käia, et siis ülejäänud talv Hispaanias käppa imeda.
Sel aastal enam vastuvaidlemist ei sallitud ja meid viidi Dominikaani Vabariiki. Kuna meie ei olnud elu sees Euroopast kaugemale saanud, siis andsime ohjad täielikult käest ja pikaajaliste reisikogemustega spetsialistid Tiina Ja Kevin korraldasid kogu programmi meile ära.
Dominikaani Vabariik on hispaaniakeelne riik Kariibi meres asuva Hispaniola saare idaosas, mis läänes piirneb Haitiga. Pealinn Santo Domingo, rahvaarv üle 10 miljoni. Rahvastikutihedus 213,5 in/km ². Võrdluseks Eestis on see vastavalt  29,3 ja Hispaanias 92,6. 
Kuna meil oli tungiv vajadus käia novembri lõpus veel Eestis, siis kujunes nii, et kahe reisi vahele jäi meil täpselt kaks päeva. Dominikaani lendasime otselennuga Madriidist. Kuna Kalveril oli vaja need kaks päeva tingimata Nerjas tööd teha, siis meie lendasime Malagast Madriidi ja sealt edasi Punta Canasse samal päeval. Tiina ja Kevin sellist rabelemist ei soovinud ja läksid juba päev varem ära.

Selline vaade avanes lennukiaknast kohe peale Malagast õhku tõusmist.

Kusagil vahepeal.

Siin oleme tunni möödudes juba Madriidi kohal. 

Ja siis algas esimene seiklus. Ma olin võtnud seekord nii vabalt, et ei olnud teinud endale üldsegi selgeks, mida kujutab endast Madriidi lennujaam, seda kui suur saab üks lennujaam olla. Kohe kui maandusime ja telefoni sisse lülitasin, sain Kevinilt sõnumi, et järgmise lennu check in asub 4. terminalis. Ahso, siis Madriidis on mitu terminali ja meie maandusime teises. Ok, meil oli uue lennu väljumiseni aega kolm tundi, mingit paanikat ei tekkinud. Veel. Kiirelt googeldasin, et terminalide vahel saab liigelda bussi või taksoga. Koonerdasime ja valisime bussi. Õnneks oli meil ainult käsipagas, nii ei pidanud me pakilindi juures ootama, sest nagu tagasilennul selgus, läheb seal ka veel julgelt tund aega. Kohe terminali ees oligi bussipeatus, suurelt kirjas, et tasuta liin kulgeb kõigi nelja terminali vahel. Istusime peale ja kohe varsti selgus, et buss liigub vales suunas. Tegime korraliku ringi, käisime veel terminalides 1, siis uuesti 2, aga ülemisel korrusel, kuhu oleksime pidanud kohe minema, seal tegi buss graafiku aega parajaks ja jokutas niisama mingi paarkümmend minutit, siis sõitsime terminali 3 ja lõpuks 4. 

Kevinilt saabus vahepeal juba uus sõnum, millisest uksest siseneda. Neid on ka ainuüksi neljandas terminalis vähemalt kaheksa, õnneks peatus buss täpselt õige ukse ees. Lisaks andis Kevin teada check-in lettide numbrid. Me ei olnud päris viimased, aga viimaste seas. Vahepeal Kevinilt info, et küsitakse ka tagasilennu broneeringut näha ja kiirelt postitas selle mulle meilile. Huvitav, kas siis niimoodi ei saagi minna, et olen tagasilennu osas vaba? 

Ja juba uus sõnum Kevinilt telefonis: nüüd  turvakontrollist läbi ja metroo peale. Uskumatu, samas terminalis, peab lennuki pardale minemiseks veel metrooga sõitma. Metroo asus kolm korrust maa all. Metroost väljudes oli passikontroll. Jälle ulme meie jaoks, olime senini ainult ID-kaardiga reisinud. Õnneks oli seal täielikult automaatselt töötavas saalis üks teenindaja-tädi. Põrutasime kohe tema juurde, et me vajame abi, reisime esimest korda. Tädi vaatas meie passi ja küsis, kas see Estonia on ikka Euroopa Liidu maa, tema pole sellist passi elu sees näinud ja väga skeptiliselt asus meid juhendama, saime siiski läbi. 

Sõnum telefonis Kevinilt: tulge Enrique baari, teeme veini ja õlle. Pardale minek algas 5 minuti pärast. Meil läks kaks tundi ühelt lennukilt teise peale jõudmiseks ja kui me oleks pidanud ise kõiki etappe avastama, siis poleks kolme tunniga ka kohale jõudnud.

Aasta tagasi nende reisil Costa Ricasse oli lennuk nii tühi olnud, et peaaegu igaüks sai endale personaalse istmerea valida. Lootsime seekord midagi analoogset, aga kus sa sellega. Inimesed reisivad hoolimata, et koroona möllab edasi. Lennuk oli maksimaalselt täis.

7 tundi ja 40 minutit päevasel ajal lendab kui linnutiivul. Kaasa võetud raamatut ei jõudnudki lugeda. Igal reisijal on oma monitor, kust erinevaid filme või mänge ja muud informatiivset materjali lugeda saab. Vaatasin ühe filmi ja siis langesin arvutimängu lõksu. Süüa anti lausa kahel korral ja toit oli maitsev ja küllaldane. Ainus kummaline seik oli, et tilkagi alkoholi ei olnud sel lennul võimalik saada. Mine tea, ehk on neil ka mingi intsident olnud ja nad üritavad rahval pea kaine hoida. 

Maandusime kohaliku aja järgi kell 19, ehk siis meie jaoks oli kell 12 öösel.  Pagasilindi juures kulus terve igavik, seejärel kulgesime läbi veelkord turvakontrolli lennujaamast väljumise jaoks, kus kõik kotid jälle läbi valgustati. Seejärel suundusime autorenti ja avastasime, et mitte ükski neist polnud avatud, kuigi meil oli Avise rendiauto reserveeritud ja kinnitatud. Palusime turvamehelt abi ja see suunas meid terminalist välja, et me ütleks seal ühele teisele turvamehele ja too helistab rendifirma välja. Helistaski, aga mitte Avise, vaid mingi jumala suvalise kohaliku venna. Loomulikult olime täielikus hämmingus ja üritasime turvameest veenda, et meil on bronnitud Avis ja tahame ikka neid saada. Turvamees ütles, et juhul kui meil pole auto eest tasutud, siis Avist ei ole ega tule. Paraku tõesti oli ainult broneering koos kinnituste ja lausa korduvate meeldetuletusteadetaga meilile, et meid oodatakse. Niimoodi siis käib autorentimine Dominikaanis. Öö oli saabunud, autot ei olnud ja hotell 200km kaugusel. 

Lõpuks lõime käega ja võtsime kohaliku venna pakkumise vastu. Meie kotid laoti auto peale ja sõideti lähedalolevasse tanklasse, kus autode valikuga tutvuda saime. Autod olid suured, mu nina ulatus auto kõrval seistes vaevu üle kapoti. Siis algas üks hull lehmakauplemine ja tingimine, hinda muudkui kruviti siia-sinna, vahepeale pakuti ka wifi-ruuterit ja valuutavahetust. Täielik all-in-one business neil seal. Ruuterile tehti kohe demonstratsioon ka, et asi ikka töötab ja sain kiirelt esimese hotelli marsruudi alla laadida. Kohalikku raha vajasime ka hädasti, sest teepeale jäi terve hulk maksuga teid ja nemad aksepteerisid ainult sularaha. 20 euro eest sain 1000 kohalikku peesot ja nagu hiljem selgus, eriliselt pügada ei saanudki. Hotelli jõudsime kohaliku aja järgi südaööl ehk kell viis hommikul meie aja järgi. Adrenaliin oli nii laes, et tegime hotelli katuseterrassil oma minibaaride sisu tühjaks ja nautisime sooja ööd ja vaadet üle Santo Domingo vanalinna katuste. Paari tunni pärast kobisime magama, enne veel rääkisin paar sõna Manniga, kes kodust parasjagu kooli hakkas astuma.

Järgmisel hommikul siirdusime linna plaaniga teha Lonely Planeti järgi tiir vanalinnas. Kõigepealt läksime sularaha automaadi juurde, et kohalikku raha saada. 1 euro on umbes 50 Dominikaani peesot. Parasjagu, kui ma tahtsin 5000 peesost hakata pilti tegema, astus meie juurde üks kohalik vanamees. 

Onu tutvustas end kui Antonio ja tema oli kohaliku turismiameti giid ning pakkus meile ekskursiooni  vanalinnas, mis maksaks nina pealt 10€, kestaks 1h ja 15min ning vuristas kiirelt kõik kohad ette, mida me selle käigus näha saame. Olime spontaansed ja nõustusime. Ikka mõnusam kellegi sabas sörkida, kui ise kogu aeg ninapidi kaardis järge ajada. Internetti meil ju ka veel ei olnud.  

Hispaniola saare avastas Kolumbus oma esimese Ameeerika avastamise käigus 1492. Pealinn Santo Domingo on saanud alguse aastal 1496 Kolumbuse venna Bartolomeo poolt. Raha linna rajamiseks andis Hispaania kuninganna Isabella, kellele lubati, et saarel leidub ohtrasti kulda. 

Mälestusmärk pealinna rajale Bartolomeo Kolumbusele.

Arhitektid ja oskustöölised toodi Andaluusiast, seetõttu kogu koloniaalne linnaosa meenutab täielikult Hispaania lõunaosa ja esimese hooga oli mul tunne, et selliste vaatamisväärtuste pärast ei olnud küll mõtet nii kaugele reisida. 

1538 aastal avatud esimene ülikool Ameerikas ja vaene mungast üliõpilane, kelle ainus eksistentsi mõte oli õppida ja õpetada.

Halloweenist maha jäänud Catrina ehk Eesti vikatimehe kariibitarist õde.

Santo Domingo vanalinnas on filmitud mitmeid Hollywoodi kassahitte nagu "Ristiisa", "Kiired ja vihased", "Miami Vice". Seegi kord sätiti parasjagu prožektoreid ja kaameraid üles. 

Sellel tänaval on filmitud stseen filmist Ristiisa 2.

See mälestusmärk oli pühendatud kellelegi, kelle nime ja ametit ma enam ei mäleta, aga tema oli väidetavalt see mees, kes ütles, et nüüd aitab Kolumbuse kontide siia-sinna väntsutamisest, seni oli tema maiseid jäänuseid Ameerikat vallutades kui reliikviat kaasas kantud, ja lõpuks on need leidnud rahupaiga Santo Domingo mausoleumis. 

Lihtsalt üks ilmatu suur bougainvillea. Taimestik oli erakordselt lopsakas. Mõnel puul olid lehed nii suured nagu ajaleht.

Santo Domingo raekoda, mis algselt oli täpselt samasugune kollakspruunist paekivist ehitatud hoone nagu enamus keskajast pärit hooneid, kuid kunagine linnapea otsustas lasta üle värvida ja minu arust on kohe palju parem.

Kui ekskursioon oli juba poolteist tundi kestnud, viidi meid ühte käsitöö poodi, kus müüdi ainult Dominikaanis leiduvast vääriskivist larimar ehteid. Poe nurgas oli eraldi riiul Mamá Juana joogiga. See on rahvuslik jook, umbes nagu setude hansa, mis koosneb erinevate ürtide ja puukoorte peale valatud rummist, punasest veinist ja meest. 

Selline jook on nende kohalik imeravim, mis aitab ilmselt kõikide hädade vastu ja on tuntud ka meeste potentsiravimina. Pudelid on korduvkasutatavad, kui tühjaks on joodud, siis vaba käega valatakse ise uus rumm ja punane vein peale ja nädala pärast on imejook jälle valmis. 

Seda jooki anti lahkesti ka degusteerida ja ekskursioon jätkus. Varsti olime juba järgmises käsitööpoekeses, kus lisaks larimar ehetele müüdi ka kohalike kunstnike maale ja poe tagumises nurgas olid jälle Mamá Juana riiulid pudelitest lookas ja jälle läks degusteerimiseks. Müüja oli helde käega, algselt veidi üle tunni kestma pidanud ekskursioon oli veninud juba paari tunniseks ja hommikusöögist oli juba jupp aega möödas, nii tegi Mamá oma töö ja hakkasime hullu moodi shoppama. 

Õnneks tähendab shoppamine valdavalt ikkagi kauba vaatamist ja proovimist, nii lahkusime poest parajalt jommis, kuid siiski ainult mõne juveeli ja korraliku Mamá Juana laariga. Oleme nüüd kodus tagasi olles seda juba paaril korral taastäitnud.

Ja see ei olnud ikka veel kõik. Antonio vedas meid muudkui edasi. Tegemist oli tõelise oma ala entusiastiga ja küllap ta märkas, et ka meie olime huvilised, kuna Kevin oli end Dominikaani ajalooga Lonley Planetis korralikult kurssi viinud ja kippus pidevalt kohaliku giidiga vaidlema. Eks iga ajaloolane on Ameerika avastamise loo oma vaatenurgast kirja pannud ja ega keegi täpselt tea, kuna ja kuhu see Kolumbus siis kõigepealt välja jõudis.

Kolumbuse väljakul oli mälestusmärk Kolumbusele.

1540 aastal avatud esimene katedraal Ameerikas.

Esimene haigla Ameerikas, töötas kolmsada aastat, kuni hävis maavärinate tagajärjel.

Lõpuks, kolm ja pool tundi hiljem tüüris Antonio meid ühte kohalikku söögikohta ja jätsime hüvasti. Meile loeti peale sõnad, et vanalinna tänavatel on absoluutselt ohutu liikuda kuni üheteistkümneni õhtul ja koloniaal linnaosas on kuritegevus nullis, ega see teisiti saakski olla, sest iga jumala tänavanurga peal on automaadiga relvastatud patrullpolitseinik.

Peale lõunat seiklesime ise linna peal. Ostsime kohalikud SIM kaardid ja interneti 5 päevaks 150 kohaliku raha eest.

Sellise kookose saab 50 peeso ehk 1€ eest. Kookosvett saab sealt ainult mõne lonksu. Targemad teadsid öelda, et see sõltub, kui vana pähkel on ja kui paksu viljaliha ta endale juba kasvatada on jõudnud. Valget kookospiima, nagu meie oleme harjunud aasiapäraste roogade sisse panema, saadakse viljaliha töötlemisel. 

Troopikavõõrad nagu me olime, kujutasin ma kookospähkleid tumepruuni ja kõvana ette. Saime teada, et see roheline jurakas on tegelikult kookospähkel ja selle sees on kookose seeme ehk siis see pruun pähkel, mida Eestiski vahel müügil on. Seega ei ole kookos tegelikult pähkel, vaid hoopis luuviljaline. Kookose vili on aga nii raske, et turismipiirkondades lõigatakse nad ennetavalt puudelt maha, et kellelegi kogemata pähe ei potsataks.

Seda tänavat pidi patseeris Bartolomeo Kolumbuse abikaasa koos oma seltsidaamidega kodust kirikusse.

Ingel kesapõllul? Ei, Santo Domingo tänavatel.

Vabalt kulgevad koerad ja muud loomad, külades näiteks sead koos koertega, on täiesti tavaline nähtus.

Üks ebameeldivamaid eripärasid on kohalik prügimajandus, õigemini selle puudumine. Santo Domingo linna poolitab Ozama jõgi ja seda jõge mööda voolas mere poole tohutul hulgal prügi ja lained kandsid seda sodi kohalikku linna randa. Ma ei teinud ühtegi pilti sellest, ikka tahad ju ainult ilusaid mälestusi koguda. See vaatepilt oli väga kole. 

Mõned õhtused vaated veel. Kogu see koloniaalne linnaosa on täpselt nagu üks tavalisest veidi rääbakam linnake Lõuna-Hispaanias.

Järgmisel hommikul liikusime edasi. Sihtpunktiks Constanza linn saare keskosas. Esimene kultuurišokk tabas mind Santo Domingost välja sõites. See oli üks lõputu sõit. Arusaadav, need 3 miljonit elanikku peavad ju kuhugi ära mahtuma, kuid kohe kui vanalinnast väljusime, muutus linnapilt kardinaalselt. Ma ütleks, andke mulle andeks - see oli nii kole, kui olla saab. Kunagi virisesin, et Sevilla äärelinn on kole ja räpane, oh-oh-hoo, Santo Domingo trumpab selle kümne kordselt üle.

Sõitnud veel mööda kiirteed edasi, kus toimub meeletu kihutamine ja kõige selle vahel kauplevad inimesed pm keset sõiduteed kõikvõimaliku träniga, alates pulgakommidest kuni grillitud rottideni, keerasime Constanza peale ja tee viis üles metsaga kaetud looduslikku Ebano Verde reservuaari mägedesse. Mets teadupärast on sealkandis džungel ja see on tõesti võimas. Oleksime nagu sattunud "Rio" multikasse. Ainus vahe, et mitte ühtki lindu ega looma me ei kohanud, ega isegi mitte linnulaulu ses džunglis ei olnud. Mitte mingeid hääli. Džungel ise on võrratult kaunis pealt poolt vaadates, nö metsa all jalutada ta küll ei kannata. Ei mingit pehmet samblavaipa ja kukeseeni. Pigem risu ja rägastik, kus kindlasti roomavad maod ja hiiglaslikud ämblikud.

                                       

Ärimees loomulikult ei suutnud oma tegevust lõpetada. Tema oli ka ainus, kelle Hispaania numbriga telefon Dominikaanis toimis. Ülejäänud seltskonna Eesti operaatorid vedu ei võtnudki.

Loodusõpetuse tunnis räägitud epifüüdid ehk taimed (peamiselt orhideelised), mis elavad teistel taimedel ja tarbivad toiduks ainult õhus olevat niiskust, sai oma silmaga üle vaadatud.

Orhideed

Mingid marjad, mida Kalver mul jälle proovida ei lubanud.

Mees metsas.

Siin padrikus on tegelikult katusega sild, mis viis üle kärestikulise jõe. Kõik jõed on veerikkad. Ei mingeid kuivanud jõesänge nagu Hispaanias. Selle jalutuskäigu ajal sõid sääsed meid mõnuga ära.

Constanza on Dominikaani kõrgeima asukohaga 1164m ja kõige külmema temperatuuriga linn. Külmarekord on lausa -1 kraadi ja pärineb aastast 1958. Linn iseenesest ei ole mingi eriline vaatamisväärsus,  samasugune nagu kõik teised. Kuid loodus ja tee mägedes on vaimustav.

Googeldasin õhtuks kõrgesti hinnatud söögikoha ja seekord ei pidanud pettuma. Mehed tellisid õlut ja teenindaja ütles, et neil on  pakkuda rohelist ja musta õlut. Muid nimesid neil ei olnudki ja olidki täiesti roheline ja must. Maitses nagu õlu. Edaspidi saime selgeks, et kõik kiidetud kohad oskavad ka oma hinda vastavalt kergitada. Kui jääda uskuma, et Dominikaan on hullult odav, siis kõik, mis on hea, maksab ka vastava hulga raha, täpselt sama palju kui Euroopas ja rohkemgi veel. 

Toit selles Constanza kõrtsis oli eriliselt maitsev ja rikkalik. Omanik oli vist Euroopast pärit või vähemalt suur euro fänn, sest kogu ruum oli täis erinevate Euroopa jalgpalliklubide sümboolikat. Avastasime, et kõrtsi akna taga seisis üks näljase näoga kerjus ja andsime talle otse aknast oma õhtusöögi ülejäägid. Koos taldrikuga.

Meie ööbimispaika pidas päris huvitava loomingulise nägemusega veidi ekstsentriline valge hipi. 

Motellis hommikusööki ei pakutud, seega googeldasin meile jälle ühe kiidetud hommikusöögikoha, mis kujunes üheks kõige elamusrikkamaks toidukogemuseks. Selline on traditsiooniline Dominikaani hommikusöök. Rohelistest plataanidest valmistatud püree nimega mangu, praetud juust ja salaami. Mangu asemel on väga populaarne ka yucast valmistatud puder, mida igas söögikohas pakutakse. Kohvi selles kohas üldse ei pakutud, selle asemel valati suurtest kanistritest mingit hägusat vedelikku, mis osutuks jällegi imemaitsvaks guayaba mahlaks.

Liikusime edasi. Selle kose, mille nimi on Salto Jarabacoa, juures on filmitud stseen filmist "Jurassic Park".

Siin oli Kolumbuse kullaladu.

Teeäärest ostsime lõunasnäkiks yanikeke, mis on pm nagu hiiglaslik kartulikrõps, aga ilmselt jälle yucast või plataanist. Teinekord ostsime banaane, millest magusamaid pole ma elu sees saanud.

Õhtuks jõudsime Puerto Plata linnakesse nimega Sosua. Ööbimiskoht oli eriti luksuslik kompleks, kus turvamehed automaatrelvadega ringi jalutasid.

Hommikune vaade meie terrassilt. Iga hommik algas väikese vihmasajuga, mis alati kulmineerus vikerkaarega.

Läksime väikesele linnatiirule ja puhkasime jalga ühes rannakohvikus. 

Kalver lükkas plätud korraks jalast ära ja kui tahtis tagasi panna ja otsides laua alla vaatas, paistsid plätu alt kellegi jalad. Esimese hooga ta arvas, et üks korralik priske ämblik on sussi alla pugenud, kuid plätut varbaga tonksates kobis selle alt üks pisike krabipoiss välja ja jätkas häbelikult külg ees oma teekonda.

1494 aastal oma teise Uute Maailma reisi käigus tõi Kolumbus Hispaniola saarele 1700 peamiselt Hispaania meest ja rajas esimese valgete kolonistide asula Ameerikas just selles kohas Hispaniola saare põhjarannikul. Külale pandi Hispaania kuninganna auks nimeks La Isabela.

Kolm aastat hiljem, kui Kolumbus naasis, oli elus veel ainult 300 meest. Kõik teised olid surnud nälga ja erinevatesse haigustesse.

La Isabela sadama jäänused.

Selline vaade avanes Kolumbusele Hispaniolale jõudes. Kahjuks sellega kogu ilus lugu ka lõppeb. 

Edasi juba juhtus see, mis mulle kogu Ameerika juures äärmiselt vastumeelne on. Põlisrahvad lihtsalt notiti maha ja ahned valged eurooplased vedasid kohale mustad orjad ja tegid maapõue kullast tühjaks. Saar on kuulunud erinevatel aegadel Hispaaniale, Prantsusmaale ja USAle. Kui kulda enam ei leitud, siis valged lahkusid, jättes orjad ja juba rohked segaverelised inimesed suurde vaesusesse elama. Siinkohal on mul hea meel, et olen sündinud eestlasena. Jah, oleme orjarahvas, kuid vähemalt meie rahva südametunnistus on puhas. Oleme küll vaesed, aga me ei ole ka kellegi teise vara endale himustanud. Praegu moodustab Dominikaani Vabariigi majandusest suurema osa turism ja põllumajandus. Kasvatatakse avokaadosid, kakaod, papayasid, suhkruroogu, riisi, ananasse, kookospähkleid.

La Isabella kõrvalkülas tegime väikese karastava rummikokteili.

Köögivilja-kauplusbuss. Parema nurga küljes tilpnemas kaal.

Teise hommiku vikerkaar.

Sisalikke oli igal sammul. Enamasti nad hoidsid inimestest eemale. Ainult üks kord pidin nende pärast krambid saama. Olime terrassil päevitamas, kui Kalver ütles mulle, et ära nüüd ehmata. Loomulikult ma ehmatasin sellise hoiatuse peale kom korda rohkem, kui asi väärt oli ja kisendasin nagu oleks krokodill mind ründamas. Selgus, et sisalik, või oli ta geko, igal juhul mitte suurem kui Eestiski kohata võiv isend, oli suutnud mulle bikiini pükste peale ronida. Kohalik automaadiga relvastatud resorti turvamees sai ka sellise kisa peale paraja ehmatuse, hüppas püsti ja vahtis ärevalt meie poole. Ju arvas, et peretüli. Ega neil seal vist erilist actionit igapäevaselt ei toimu.

Õhtul läksime jalutama ja nägime jälle täielikult ebaharilikku vaatepilti. See paat, mis rannale läheneb parkis end kaldale niimoodi, et lihtsalt sõitis suure hooga veest välja rannale. Jumala inimeste vahele. 

Rummi baasil kokteilidest on nüüd ilmselt pooleks aastaks mõõt täis. Pinacolada, Cuba libre, Bananacolada, Mango frosty jne jne, mille nimesid ma enam ei mäleta.

Basseinis oli sama soe kui ookeanis, +28 kraadi. Siis kui teised basseinis sulistasid ja mina vahti pidasin, tundsin ühtäkki, et miski sibab mööda mu säärt ülesse. Telefoni taskulambiga valgustades avastasin sellise mõnusa 6cm pikkuse prussaka. Olen tänavatel sibavate prussakatega Hispaanias juba ammugi harjunud, kuid mõte, et ta mööda mu jalga üles ronis, on siiani õõvastav, kuigi tema jalad olid tõeliselt õrnad ja selline kogemus muutis nad mulle oluliselt sümpaatsemaks, pluss nad ei hammusta ka nii nagu need vastikud sääsed. Kokkuvõttes ainsad jubedad kohtumised troopika loomadega olidki krabi sussi all, sisalik pükstel ja prussakas sääre peal. No ja sääsed olid ka põrgulikud. Ilmselt kõige vastikum elamus. Soovitan soojalt sääsepunnidele sügelemist leevendav kreem endal kaasa võtta, sest sellist asja Dominikaanis ei tunta. Apteegist anti 1% Hydrocortison kreem. Mingit leevendust ta siiski pakkus. Aga see eest ma nägin ka koolibrit. Ainsad ahvid ja papagoid olid turistirandades nööri otsas, neid topiti inimestele pähe ja õlgadele, et pilti teha.

Laguun kusagil Sosua ja Las Terrenase vahepeal.

Õhtuks jõudsime samana poolsaare linnakesse Las Terrenas.

Kaose eest kohalikus liikluses hoiatas Lonely Planet meid juba ette. Siiski ei olnud olukord nii hull, kui karta võis. Risti-rästi sõitvate rolleritega oleme Hispaanias ammugi harjunud. Ainus silmatorkavam eripära oli, et punane foorituli keelab sõitmist ainult siis, kui rohelise tule all keegi sõita soovib. Kui kedagi sõitmas ei ole, siis lastakse rahulikult punasega läbi.

Õhtune ujumas- ja jalutuskäik.

Äri, äri, äri.

Vaade meie toa terrassilt tehtud paari minutilise vahega. Päike ja vihm hommikuti ikka käsikäes. 

 

Hommikune jalutuskäik rannas.

Kalver ja Kevin läksid veel ühte koske nimega Salto El Limon vaatama.

Õhtul läksime randa ja sattusime täiesti erakordse vaatemängu peale. Sajad inimesed olid põlvini merevees, taskulambid otsa ees, käes raamidel võrgud, mida kutsutakse nasodeks ja muudkui sõelusid vett ja uurisid hoolikalt oma võrku ning hea õnne korral leidsid sealt midagi, mis pisteti kaelas rippuvasse plastpudelisse. Astusime ligi ja uurisime, millega nad seal tegelevad. Saime teada, et nad püüavad angerja maimusid.

Tuhanded inimesed kogunevad novembrist alates kuni veebruari lõpuni riigi põhjaosa jõgede suudmetesse ja teenivad nö salapüügiga tuhandeid peesosid. Maimud tulevad randa ainult kuu loomise ajal. Ameerika angerjas on kantud punasesse raamatusse ja selline püük on täielikult keelatud, aga keegi ei kontrolli ega ohja seda ja on suure osa inimeste põhisissetulek. Seal samas rannas toimub kohe ka kalamaimude kokkuost. Grammi hind on 230 peesot ja ühe grammi kaaluvad 7-8 maimu. Headel öödel teenitakse niimoodi kuni 15 tuhat peesot ehk 300 euro kanti. Kogu saak turustatakse Jaapanis.

Istusime rannarestorani, trubaduurid laulsid "Guantanamera" ja taustal kestis ohjeldamatu maimupüük, mis jätkus ka siis, kui me peale õhtusööki hotelli tagasi läksime.

Meie aga jätsime hommikul Las Terrenasega hüvasti ja sõitsime Samana poolsaare tippu Samana nimelisse linnakesse. Tee peal kohtasime tööle suunduvaid hobuseid. Nemad on samuti turismiga hõivatud. Nendega saab El Limon kose juurde ratsutada. Loomi koheldakse seal päris halvasti, nad on rääbakad ja kondised.

Vaade järgmise motelli terrassilt Samanas.

Käisime kõige romantilisemas peaaegu inimtühjas rannas Playa Rincon. 

Kübaraga noormees meisterdas mingi puu seemnetest väikeseid delfiine, mida nööriga kaela riputada.

Lained olid täiesti korralikud. Vesi oli soe ja kristallselge. Möllasime lainetes nagu lapsed.

Sellised augud rannas ja liivast terakesed nende ümber annavad märku, et liiva all on krabipesa.

Päikesetõus. Kohe hakkas ka sadama.

Õhtune vaade terrassilt.

Järgmisel päeval langesime turistilõksu. Samana külje all oli üks pisike saar, kuhu sai paadiga ja tundus ohjeldamatult romantiline. 

Cayo Levantado saarekest reklaamiv pilt internetist. 

Tegelikult oli turistidele avatud ehk ainult veerand saarest, täpselt see osa, mis ülemiselt pildilt valge liivaga paarisajameetrine rannaalana on näha. Vaadata, isegi jalutada ei olnud seal kuhugi. Hullu hinna eest viidi meid paadiga saarele. Paat kihutas nii hirmsa hooga, et ringi ei saanud vaadata, ainult kümne küünega kinni hoida. Hinna sisse kuulus veel toitlustamine saarel, mis oli samuti kurvastavalt halb. Kalver sai ka mingi päris korraliku kõhuhäda külge.

Saarekese juures oli üks uhke kruiisilaev ja turiste veeti muudkui edasitagasi.

Saare ainuke vaatamisväärsus oli pildil kivi otsas istuv pelikan 

ja hiiglaslik teokarp, mis uhuti randa otse minu silme all. Vaevalt, et ta sinna kauaks jäi.

Olime saarel nagu vangis, kuhugi minna ei saanud ja lahkuda ka ei saanud. Paat tuli järgi alles kell viis.

                                                           

Saarelt pääsemisel jalutasime veel paar kilomeetrit väikseid saari ühendaval sillal.

Vihma kallas igast pilvetutist. Aga see ei sega kõige vähematki, ikka on mõnusalt soe ja värske. 

Õhtul tellisime endale kiirtoidu hotellituppa ja terrassil einestades hakkas nurga tagant kaeblikku näugumist kostma. Meil Nerja rendivillas käib ka üks kodutu kass klientidelt süüa nuiamas ja ma ikka palun neil kassi mitte toita, sest tal on rumal komme terrassi patjadel püherdamas käia nii, et padjad paksult karvased, ja ka tuppa tikkuda. Kliendid muidugi kipuvad teda toitma. Nüüd toitsime ise samuti seda kassikest hamburgeri kotletiga. Oli teine nii väike ja kondine.

Sellised pangakontorid on kõikides külades. Nende kõrval on ka täiesti kaasaegsed puhtad ja viisakad pangakontorid. Mis neil vahet on, sellest ma aru ei saanud. Me ise eelistasime neid viisakamaid.

Samana peatänav.

Linnast väljas on maantee ääred sageli palistatud väikeste majadega, enamus neist näevad välja sellised sarad, et kukuvad kohe ümber, aga mööda sõites on mopeed või mõni muu neljarattaline romu maja ees ja elanikud elatuvad tänavakaubandusest, seal samas oma kodu uksel. Müüakse omavalmistatud sööke või köögivilju, remonditakse autosid ja mopeede, mõni kaupleb humanitaarabi korras saadud riietega, mis samuti tänava ääres suurtes hunnikutes maas vedelemas. Huvitav oli, et kohalikud perenaised ei kasuta pesu kuivatamiseks nööre vaid riputavad selle aia peale, nii ei saanud esialgu aru, kas tegemist on müügiputkaga või pererahva isikliku pesupäevaga. Pikemaajalise vaatluse käigus mulle tundus, et humanitaarabi kaup oli alati hunnikus ja pesu laotatud aiale ja kõikvõimalikele käepärastele esemetele. Pere istub alati maja ees ja vaatleb mööduvat elu nagu filmi. Telekaid ilmselt kellelgil eriti ei ole, kuna satelliidi taldrikuid võis märgata ainult üksikutel majadel ja tavaantenne ei olnud ühtegi.

Õhtuks jõudsime oma reisi lõppsihtpunkti Bavarosse. Punta Cana piirkond on ilmselt suurema osa Dominikaani Vabariiki külastavate turistide ainus sihtpunkt. Ja mul on neist tuline kahju, kui nad sellest riigist muud ei näegi. Kogu rannik on täis üksteise küljes olevaid kuurorte.

Meie booking.com kaudu tehtud broneeringut ei olnud hotelli programmi sisestatud ja tänu sellele majutati meid hiiglaslikesse sviitidesse. 

Vann elutoas on ülipopp.

Tiinal ja Kevinil käib reisidel kaasas Henry. Leidsime talle oma toast sõbra käteräti Henrietta.

Resort on nagu hiiglaslik kruiisilaev. Igal õhtul oli meelelahutusshow. Esimesel õhtul varietee, teisel õhtul tsirkus, siis mingi mängudeõhtu, kus peategelasteks olid kuurorti külalised ise. Publiku seast valiti neli "vabatahtlikku" meest, kes pandi laval osalema igasugu mängudes, pm nagu pulmades tehakse, ja kogu saalitäis rahvas naeris tund aega nende nelja õnnetu üle ja tõesti oli naljakas. Kõige naljakam oli, üks vene mees. Venelased on ameeriklaste kõrval külastajate arvult teisel kohal. Ja see mees oli täiesti umbkeelne. Kui õhtujuht küsis tema käest hispaania keeles: Kuidas läheb? Siis onu vastas: Vitali. Nii siis tehti Vitalile kõik mängud kehakeeles selgeks ja show lõpus valiti publiku aplausi tugevuse järgi kõige tublim osaleja ja loomulikult valis rahvas selle venelase, kes sõnagi ei mõistnud, mida ta tegema pidi ja ometi kõigega hakkama sai.

Basseini ääres

Veel pinacoladat.

Kalevipoeg tuleb laudu toomast. Tegelikult tegime rummile vahelduseks väikese tekiila.

Kuurorti rannad on trossidega piiratud ja äärmiselt kitsad.

Päikese käes ei kannatanud olla, õnneks oli igal pool võimalik ka varju all lesida. Õhuniiskus on nii suur, et sellist asja nagu kehakreemi troopikas pole absoluutselt vajalik kasutada. 

Rannas lamamistoolide saamiseks pidi üsna varakult platsis olema. Teadjamad prouad käisid juba enne hommikusööki kohal ja laotasid oma käterätid toolidele valmis. Õnneks basseini ääres kohti jagus.

Hommikune vihmahoog

ja tunni aja möödudes.

Suures hotellis on loomulikult ka palju erinevat rahvast. Enamus resorte on all inclusive, see tähendab nii söök kui jook on juba hinna sees. Seda sööki ja jooki ikka jätkus, kaks erinevat buffetrestorani pakkusid lookas lettide all hommiku-, lõuna, ja õhtusööki, lisaks õhtul kolm a la carte ja lisaks veel lounge, kus kergemad palad hommikust õhtuni saadaval.  Isu puudumise üle valdavalt ameeriklastest koosnev klientuur küll kurta ei saanud. Ma ei ole kunagi varem nii palju suuri inimesi näinud. Ja nagu liiga palju sööki pole liiga hea, ei ole ka lakkamatult avatud baarid hea mõte. Nii mõnigi inimene kaotas piiritaju ja ülejäänud inimesed pidid taluma siis öö läbi kestvat basseinipidu või mesinädalatele tulnud noorpaari valjuhäälset ja pisaraterohket peretüli teemal "Kumma papa pulmadeks rohkem raha välja käis".

Kuigi "kõik hinnas" peaks tähendama, et kuurortis rahakotti kaasas kandma ei pea, siis on kirjutamata reegel, et iga teenindaja liigutust tipitakse ehk antakse jootraha. Tavaline taks on 1$. Meie muidugi ei länud sellega kaasa, kuigi lõpuks ikkagi oli mõni eriti armas teenindaja ja loomulikult kõige raskema töö tegija ehk toateenija, kellele me korralikult tippi jätsime.

Jõulud saabuvad ka troopikas.

Tagasilend oli jälle omaette elamus. Startisime kohaliku aja järgi kell kümme õhtul. Magada eriti ei saanud ja ei lastud ka. Kogu aeg topiti midagi süüa ja valjuhäälditest jagati mingit infot.

Madriidi lennujaamast sõitsime rongiga raudteejaama ja sealt sellise popika kiirrongiga Malagasse. Madriidi rongijaamas orienteeruda on veel keerulisem, kui lennujaamas. Kes sinna satub, varugu aega ja küsigu julgelt turvatöötajatelt ja infolettidest abi. Igasugune viidamajandus lonkab kahe jalaga.

Dominikaani aja järgi kell kümme õhtul lendasime välja ja järgmisel õhtul kell kuus olime kodus.

Kokkuvõttes oli reis  vaimustav. Kindlasti saab mõni troopiline saar edaspidigi meie sihtpunktiks. Tohutu vaesus ja räpasus võib esialgu tunduda ehmatav, kuid vaesus on suhteline mõiste. Mulle tundus, et kohalik rahvas selle pärast küll ei muretsenud. Iseasi on puuduv prügimajandus. Sellele küll vabandust ei leia, kuid alati leidub piirkondi, kuhu isegi kohalike prügi välja ei jõua.