Jõulud 2021 kutsumata külalisega

Ei läinud nädalatki, kui me peale puhkust covidisse jäime. Eks koroonafännid tahavad nüüd kindlasti pasunaid puhuda, et reisimine on äärmiselt vastutustundetu tegu ja küllap me Dominikaanist selle haiguse kaasa tõime. Minu jaoks vahet ei ole, kust ta tuli. Fakt on, et Kalver jäi kõigepealt haigeks, pühapäeva õhtul tõusis palavik ja pea valutas. Hommikuks oli palavik taandunud ja Eesti mehena, läks loomulikult tööle. Esmaspäeva õhtuks oli haige ka juba tema paarimees. Siis läks küll lambike põlema, et egas see ometi SEE haigus ole ja teisipäeva õhtuks olin ka mina siruli. Haigus tuli lausa minuti pealt. Mul oli olnud eriti tegus päev.

Koristasin terve maja, keetsin kõrvitsasalati ja praekapsad jõuluõhtuks, tegin veel õhtuks kartulisalati ning võtsime ühe eesti sõbra sünnipäeva puhul just pitsikese hansat kui plaks - tundsin, et nüüd jään haigeks. Kurgus hakkas kriipima ja olemine läks minutitega kehvaks.

Mannil polnud veel häda midagi. Käis kolmapäeval sõbrannaga kinoski ja neljapäeva õhtuks kukkus temagi voodisse.

Kalver oli juba terve ja saatsime ta apteeki koroonatesti tooma. Täiesti hispaanialikult olid testid otsas ja kogu Andaluusias pole ühtki testi osta võimalik. Teadsin, et Tiinal ja Kevinil olid sõbrad Eestist järgmisel päeval külla tulemas ja palusin, et äkki nad toovad meile teste. Kuid neil oli kodus testivaru olemas, kuna Inglismaal jagatakse neid inimestele tasuta. Kolm testi oli meil varsti kodus ja tegin siis esimesena huvi pärast ära ja loomulikult olingi kohe triibuline. Mann tegi järgmine päev ja oli samuti positiivne. Oli laupäev.

Järgmine küsimus oli, mis selle teadmisega nüüd peale hakata. Olime just reisilt tulles täitnud piiriületaja ankeedi ja seal oli kirjas, et haigeks jäämise korral tuleb helistada mingile numbrile. Igaks juhuks võtsime kõigepealt ühendust kohaliku kiirabiga ja sealt anti meile sama telefoninumber, kuhu pöörduda. Helistamise peale sattusime kõigepealt ootejärjekorda, kuid lõpuks saime tõesti elusa inimese toru otsa. Ütlesime, et oleme kiirtestides positiivsed ja tahame tulla PCR testi tegema, et ametlikult terviseinfosüsteemi kirja saada. Seda oli ennekõike Mannile vaja, kuna tema oli veel vaktsineerimata. Meile ei anna see läbipõdemise registreerimine midagi juurde, oleme ju alles novembris vaktsineeritud. Kuid Mann tahab talvevaheajal Eestisse minna, ja temale on läbipõdemistõendit vaja. Võeti siis meie andmed ja öeldi, et helistatkse tagasi ja antakse teada, millel testima saab minna. Samal päeval ei helistanud meile keegi tagasi, pühapäeval samuti mitte, esmaspäev läks, teisipäeval helistasime uuesti samal numbril ja öeldi, et oodake, teiega võetakse ühendust. Olime kõik juba ammu terved. Kolmapäeval ei pidanud mu närv vastu ja viisin Manni erakliinikusse tasulisele testile. 96 euro eest anti Mannile vatitampoon suhu, mida ta pidi viis minutit lutsutama, ise pani oma tampooni proovianumasse ja keeras korgi peale ja sellega oli test võetud. Õhtul helistati lõpuks ja anti kogu perele järgmiseks hommikuks riikliku PCR testi aeg. Laupäeval teatasime, et oleme positiivsed ja neljapäeval saime testima. Täiesti normaalne. 

Järgmisel hommikul Velez-Malagasse testima minnes pidime kõigepealt seiklema ümber haigla, sest kusagil polnud silti või viita, kus testimine toimub. Lõpuks võeti meid letti ja see protseduur, mis meiega nüüd tehti, ületas igasuguse inimlikkuse piiri. Proovivõtja torkas mulle sõnaotseses mõttes proovipulga nina kaudu kurku. Nina valutas veel terve päev. Olen andnud Eestis käies korduvalt PCR proove ja sellist tehnikat ei olnud veel kogenud. Ise kodus testi tehes sain positiivse vastuse ka nina äärelt võttes  ja Mann sai PCR tehtud lihtsalt vatitupsu lutsutades. 

Vastused lubati saata sõnumiga telefonile ja seda sõnumit ootame siiamaani. Mann oli ainuke, kes vastuse sai. Niimoodi loendatakse covidi haigeid Hispaania moodi. Ei mingit eneseisolatsiooni kohustust, ei mingit lähikontaktsete kaardistamist ja karantiini saatmist. Samas ei ole Hispaania nakatumiste numbrid kõrgemad, kui näiteks Eestis, kus kõik nööri mööda käivad. Muidugi pooled siinsed tuttavad ei hakka isegi seda ametliku registreerimise kadalippu läbi tegema. Põevad läbi ja elavad edasi. 

Nüüd võtan hoogu, et minna kohalikku tervisekeskusesse uurima, kas meie testi vastused üleüldse kuhugi andmebaasi jõudsid või haihtusid õhku. Manniga oli jälle omamoodi jama. Juhuslikult elab Hispaanias tema nimekaim. Ja kui me testi tegime, avastasime, et Manni asemel on selle teise inimese andmed. Mingit dokumendi kontrollimist loomulikult ei toimunud. Meil andis seal jupp aega neid veenda, et tegu on teise inimesega. Proovipulgal olid ju juba teise Margareti andmed. Kummale see positiivne vastus nüüd kirja läks on hetkel veel teadmata. Õnneks meil on raske raha eest tehtud Synlabi test, kus kirjas korrektselt Manni andmed.

Koroona läbipõdemine on iseenesest nagu kõige tavalisem viirushaigus, mida elu jooksul ikka vahel ette on tulnud. Kuu aega tagasi tehtud vaktsiin on muidugi naljanumber. Piinlik on kuulata pidevalt uudistes seda jätkuvat vaktsineerimisagitatsiooni. Omikroni eest ta küll ei kaitse, ainus vedamine on, et ta ei kulge raskelt ja enamus saab selle lihtsalt koduste vahenditega läbi põetud. Kas sellest on ka mingit abi järgnevate tüvede eest, on juba kahtlasem teema. Meil Kalveriga oli täielikult identsed sümptomid, esimesel päeval tuim peavalu ja palavik, teisel päeval kurk valus, nina kinni ja jube jõuetus. Palavik ja muud valud allusid kenasti paracetamolile. Tegime ka ohtralt hiina meditsiini ehk kuuma coca-colat ingveriga. Mannil oli jälle hoopis isemoodi. Temal oli palavik üks päev, esimesel päeval oksendas paar korda ja kaebas jubedat seljavalu. Kahtlustasin juba neeruvaagnapõletikku, kui test poleks kinnitanud covidit.

Jõulud tühistasime ära. Nii palju võtsime end kokku, et vedasime korraks end voodist välja  ja jagasime kuuse alla tekkinud kingitused ära. Väärt kraami sain sel aastal. 

30. detsembril tundsime end kõik juba justkui tervena, ainult nõrkus ei tahtnud kuidagi pealt ära minna. Juba kujutasin ette, et nüüd siis ongi see palju räägitud koroonaviirusega saadav aastatepikkune tüsistus. Lõpuks lihtsalt sundisin end voodist välja ja läksime Marioni ja Andresega kalale. Sel aastal anti ebareaalselt soe detsember. Iga päev oli 20 kraadi sooja.

Meri oli järjekordselt peegelsile. Rohkem kui kalu ujus meist meduuse mööda. Praegu on täielik meduusihooaeg. Loodan, et nad suveks kuhugi mujale triivivad.

Ei puudunud ka väike delfiinishow.

Sain isegi ühe kala, kes õnneks sekund enne välja tõmbamist konksu otsast jalga lasi ja loodetavasti rõõmsalt oma veealuseid tegevusi jätkas. Igaljuhul kõik nägid ja kala läks arvesse. Ma ei taha mitte kommenteeridagi, mis nende ahvenatega jälle juhtus. Andres on vana kalamees ja teadis rääkida, et ahven elab nii sügaval, et kiire välja tõmbamine osutub rõhu muutuse tõttu paratamatult nende jaoks fataalseks. Mind aga väsitas kala välja kerimine nii ära, et magasin paadininas paraja peatäie. Õhtuks kergitas uue palaviku üles. Päeva lõpuks rullis üle mere tohutu udulaam ja jäi päris mitmeks päevaks. Sellega sai talvine suvi Nerjas läbi. 

31. detsembri hommikul tegin silmad lahti ja tundsin, et ma olen terve. Täpselt 10 päeva peale haigeks jäämist ja siiani pole mul mingeid tüsistusi või muud jama kusagilt poolt paista. Kuigi sel aastavahetusel oli Nerjas rekordarv eestlasi ja pidu pidi  meie juures toimuma, siis igaks juhuks tühistasime ka aastavahetuse ära ja olime lihtsalt oma pere keskel. Nerja linn tühistas nii nagu Eestiski mitmel pool, linna peaväljaku peo ja ilutulestiku samuti ära. Südaööl läksime katuseterrassile ja kuulasime vaikust. Mitte ühtki hingelist polnud väljas liikumas näha ja mitte ühtki pauku ei lastud. Täpselt nii nagu meie esimesel aastavahetusel, kui me veel ei teadnud, et need kes tahavad veidi elavamalt uut aastat tervitada, lähevad kesklinna. 

Meist nii 50 meetrit eemal naabermajas olid külalised pika laua ääres istumas. Kardinaid ees ei olnud. Saime vaadata hispaanlaste uue aasta vastuvõttu. Kell 00:00 istusid nad täpselt samas asendis, kui enne ja isegi pokaali tõstmist ei olnud märgata. Teisel naabrimajal olid kardinad ees. Seal tõmmati hetkeks terrassi uks lahti, keegi pistis pea välja ja puhus korraks paberpasunat. Siis tõmmati uks jälle kinni. Sõime oma 12 viinamarja rahulikult ära. Kirikukella pole meie majani kuulda, seega kiiret ei olnud, ei pidanud kugistama nii nagu varasematel aastatel kesklinnas. Ainsad, kes vaikust rikkuma tulid olid meie enda rootslastest naabrid, kes üle aia üksteisele head uut aastat soovisid. Siiani on hispaanlaste aastavahetuse kombestik mulle täielik müstika.

Mehed jätkasid kalalkäimist. Esmakordselt tõmmati välja kaheksajalg. 

Kõik said käe valgeks.

3. jaanuaril jõudsime esimest korda Nerja jõulutulesid vaatama. 

Traditsiooniline belen ehk Jeesukese sünnistseen linnavalitsuse  aknal.

4. jaanuar.

Nico kinkis Mannile ja oma parimale sõbrale Danielile, kes juhuslikult on täpselt samal päeval sündinud, sünnipäevaks Axarquia maakonna pikima 1,3km õhusõidu kusagil Malaga kandis ühe mäenuki otsast üle  kuristiku teise nuki otsa. Sõber diagnoosis end positiivseks ja ei saanud kaasa tulla. Nico ema, kes neid sinna viima pidi, jäi mineku hommikul samuti haigeks ja nii ei jäänud muud üle, kui mina pidin nad kohale viima ja, et sõbra kingitus päris raisku ei läheks, lasin endale rakmed külge panna ja tegin selle lennu ise ära. Asi ta siis teha.

Nerja Eesti Selts kogunes väikesele matkale Frigiliana taga.

Need eestlased, kes lume järgi suurt igatsust tundsid, läksid järgmisel päeval Sierra Nevadale suusatama. Granadas oli ilm pilves, poolel teel üles jõudsime pilve sisse ja tipus, kus suusanõlvad asuvad, paistis päike.

Suusakeskus oli vaimustav. Ma polnud viis aastat suuski alla saanud. Ja enne sedagi ehk ainult paar talve suusatanud, seega olin algul päris närvis. Võtsime Manniga kõigepealt beebide nõlvad ette ja paari laskumisega oli asi jälle käpas.

Sierra Nevada on ideaalne koht. Nõlvad on tohutu laiad ja inimesi on nädala sees üsna vähe. Suusaliftide juures järjekordasid praktiliselt ei ole ja otsest hirmu, et keegi otsa sõidaks samuti tundma ei pea.

Muidugi on ka erandeid, kus inimesed enda võimeid üle hindavad ja siis hätta satuvad. Üks proua, keda juba beebinõlval harjutamas nägin, tegi mitte just vabatahtlikult sööstlaskumist. Meie olime parasjagu suusaliftiga üles sõitmas, kui kuulsime hullu kisa enda all. Tädi tuhises täiel kiirusel rohelisel mäel allapoole ja ise karjus kui ratta peal. Ta ei suutnud oma suuski juhtida ja ilmselt polnud pikali viskamiseks ka piisavalt julgust. Lõpuks põrkus ta ühe nõlval seisva inimesega ja mõlemad lendasid pikali. See, kes ette jäi, ei saanud vist suuremat viga, sest hakkas end kohe jälle püsti ajama, tädi aga jäigi lebama. Kui me oma laskumisega kohale jõudsime, oli tädike igatahes juba kadunud. Ilmselt ta lihtsalt ei julgenud enne liigutada, kui keegi need hirmsad suusad tal jalast ära võttis.

Andsin terve detsembrikuu hoolega vihjeid ja saingi sünnipäevaks uue spordikella. Seekord Garmin. Selgus, et Garmin ja Polar arvestavad samme erinaval moel. Vähemalt mulle tundub nii. Kuidas muidu saab olla, et Polariga tegin iga päev kaugelt üle kümne tuhande sammu ja nüüd Garminiga vaevu tuleb viis tuhat täis kui sedagi. Igaljuhul kohkusin ära ja hakkasin usinasti uuest aastast ennast liigutama. Mann on septembrist alates jala kooli ja tagasi kõndinud, 2km hommikul ja samapalju lõuna ajal ja on kaotanud 5 kg võib olla rohkemgi oma kehakaalust. Toitub ikka vanamoodi, st korralikult, ja kodus on ainult horisontaalses asendis. Tegin siit järelduse, et kõndimine aitab ja jalutan nüüd Nässuga igal hommikul vähemalt 20min ja õhtul teeme Piretiga juba pikema tiiru, nii 5-6km ja nädalavahetusel veel pikema otsa. Kohe saab kuu aega täis, kehakaalu pole vähenenud mitte üks gramm. Suvel kogutud rasv ei taha kuidagi liikuma hakata. Kui ma nelja kilo maha ei saa, siis sel suvel tuleb bikiinide asemel trikooga käima hakata. Kalver sai mu käest pragada, kui puhkusel minust rannas pilti tegi, sest ma ei jõudnud kõhtu sisse tõmmata. Tegi siis uue, sissetõmmatud kõhuga pildi ja see ei erinenud esimesest karvavõrdki. Loodan, et mu kehakaal on nagu eestlane - alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Kõnnin edasi.

Kaljukitsetall ja kitseema (Leia ema)

Värske õhk ja kaunid vaated.

Terve eelmise nädala tegelesin villa aiakujundusega. Mina - tuntud aiapidaja ja rohenäpp, kelle käest naljalt ükski taim eluga ei pääse. Kuidas ma ka ei püüdnud sellest kohustusest eemale nihverdada, kujunesid asjad ikka nii, et tuli teha. Käisin taimeotsingul kõik 25km raadiuses asuvad aianduspoed läbi. Ühes suuremas neist tehti meile lausa ekskursioon. Hiiglaslikke kasvuhooneid on ilmselt kõik Hispaanias käinud inimesed näinud ja mõelnud, et mida neis kasvatatakse. Mina sain siis näha ka.

Lõpuks saime pea kõik vajamineva ühest kohast. Müüa kommenteeris, et meil peab küll suur aed olema. No, on on.

Aednik Rachid demonstreeris tõelist paigutamise meistriklassi.

Teisel päeval tassisin veel oma autoga lisaks.

Kaheksa tonni valgeid kive.

NESi järgmine väljasõit oli mägedesse. Jaanuari lõpp ja veebruari algus on mandlite õitsemise aeg.

Väljasõitude ja matkade kulminatsiooniks ja täpiks i-l on alati parimate kohalike söögikohtade külastus. Seekord tapasevalik Competas restoranis Lorena.

Kunagi kirjutasin, et meie paadiseltskond nägi merel vaala. Loodan, et mitte sedasama, kelle surnukeha hiljaaegu Esteponas kaldale uhuti. 15m pikkune ja 15 tonni kaaluv isend suri esialgse arvamuse kohasel plasti söömise tõttu ja utiliseeriti Malaga prügimäel. Kuid uurimine veel käib, sest viimasel nädalal on siitkandi randadelt leitud veel kaks surnud delfiini ja üks pisem vaalaline. Njah, viis inimese surnukeha on ka lained randa toonud. Kõik mustanahalised. 

Head uut Tiigri aastat! Minu aastat!