Veebruar 2022, läbi nagu niuhti

Unustasin eelmises postituses Manni koolielust kirjutada. Enne jõuluvaheajale minekut oli neil perioodi lõpp, hinded olid jälle paremad kui varem. Inglise keeles kirjutas õpetaja hinde kommentaariks:

Tõlkes: Suurepärane õpilane, kui ma saaksin, paneksin talle 11, sest ta väärib seda. Õnnitlused, jätka samas vaimus.

Mata ei ole küll enam 10, on 8, mis ei tähenda, et Mann oleks matas nõrgaks jäänud. Lihtsalt siinmail on kombeks, et igal aastal on uued aineõpetajad ja sellel õpetajal on teistsugune stiil. Tunnis lahendatakse lihtsamaid ülesandeid ja Manni sõnul on kõik arusaadav, kontrolltöödesse aga pannakse hoopis keerukamaid tehteid ja Mann hakkab endas kahtlema ja üle mõtlema. Minu põhimõte on alati olnud, et hinded ei ole olulised, peaasi, et ta asjast aru saab. Pole mingi probleem vahel harva saada töö eest puudulik, kui sul eelmisel õhtul oli õppimise asemel olulisemaid tegemisi ja sul on võimalik hiljem asi endale selgeks teha ning hinne parandada. Muidugi võiks õpetaja vaatevinklist siinkohal asja üle vaielda.

Tänagi anti järgmised kontrolltööd kätte ja mingil ülesandel oli ta ühe numbri ära unustanud, mis tõttu 10 punkti asemel tolles ülesandes, sai ta ta 3. Õnneks teised ülesanded läksid paremini ja kokku oli punktide summa ikka korralik. Ütlesin, et kontrolltöös ühe numbri unustamine on eluliselt tühiasi, aga päris elus võib see väga suure tähtsusega olla. 

Kuna Mann on secundaría viimases klassis ehk eesti mõistes põhikooli lõpetamas, siis on koolis pidevalt teemaks õpilase tulevikuplaanid. Tehakse igasugu isiksuse teste jne. Suurem osa ilmselt läheb ametikooli või tööle. Need, kes edasi õpivad peavad Bachillerato kooliastmes valima ka õppesuuna nagu Eestiski, tavaliselt siis humanitaar- ja reaalsuund ja vb midagi veel. Igal juhul oli täna tehnoloogia õpetaja peale tundi ölenud Mannile, et tahab temaga rääkida. Küsis, millised on Manni mõtted edasiõppimiseks. Mann oli vastanud, et kõigepealt teeks bachillerato ära ja siis läheks ajakirjandust õppima ( mina ei tea, kust ta sellise mõtte on võtnud). Õpetaja kohkus päris ära ja ütles, et teadusmaailm kaotab küll ühe väga hea inimese, kui Mann nii teeb, kuna ta olevat numbritega tegelemises lihtsalt nii hea, et võiks ikka inseneriteadust õppima minna. Küsis, kas perekonnas on teadlasi, et Mann nii tark on. Mann siis ütleski, et tema vanaisa oli ülikoolis keemia teadur, mis peale õpetaja päris heldis, kuna ka tema olla hariduselt keemik. Sellised lood siis. 

Mina olen ikka lastele rõhutanud, et tehku, mis tahavad, peaasi, et see neid õnnelikuks teeb. See muidugi ei tähenda, et ma oma arvamust tagasi hoiaks. Kui Mann oma ajakirjanduse jutuga siin ükspäev lagedale tuli, ma ka esimese reaktsioonina pahvatasin, et mis amet see veel on, mispeale Mann kohe meelde tuletas, et kuhu see jutt nüüd jäi, et tee seda, mida sa tahad teha.

Igapäeva koolielu on nüüd ka aina sagedamini koroonaga seotud. Kuna omikroni tüvi on nii nakkav, siis haigestumine klassis on üsna sage. Vaheajal põdesid nii mõnedki viiruse läbi. Jaanuaris kohe peale vaheaega, andis üks klassivend, kes nädal aega koolis oli käinud, reedel positiivse proovi ja järgmiseks esmaspäevaks olid positiivsed veel kolm õpilast, kõik, kes selle poisi läheduses istusid. Teoreetiliselt peaks kogu klass karantiini jääma, kui klassis on kolm haigestunut, kuid kuna keegi ei viitsi enda haigusest kooli ametlikult teavitada, siis nad puuduvad lihtsalt kui haiguse tõttu ja ülejäänud klass käib koolis edasi. Järgmisel nädalal jäi uus kolmene grupp haigeks. Teised käivad koolis edasi. Manni arvates on tänaseks kogu klass selle juba läbi põdenud.

Lõppes ka meie COVID passide saaga. Kuu aega pärast terveks saamist läksime kohalikku meditsiinikeskusesse omale uusi tõendeid küsima. Meil Kalveriga on sellest muidugi ükskõik, aga Mann oli siiani vaktsineerimata ja läbipõdemise tõend annab talle kuueks järgnevaks kuuks liikumisvabaduse. Hispaania siseselt lõpetati COVID passide esitamise nõue ära, kuid Mann oli koolivaheajal Eestisse minemas ja selleks oli QR koodiga passi vaja. 

Muidugi oligi täpselt nii nagu ma kahtlustasin. Manni testi tulemused olid kirja pandud tema nimekaimu nimele. Ei olnud sellest mingit tolku, et teste tehes me nende tähelepanu eksimusele juhtisime ja seal lausa mingi paberimajandus selle tõttu vormistati. Mannile saadetud testitulemuse koodiga prinditi meile välja temast neli aastat vanema nimekaimu pass. Kuna minu ja Kalveri hispaania keel jäi asja selgitades väheseks, võtsin järgmisel päeval Manni kaasa ja lükkasin ta vastuvõtu leti juures ette. Mann on täielikult hispaniseerunud ja kohaliku kombe kohaselt seletas oma loo kõva ja selge häälega ära, lisades hääletoonile veidi kurjustava kõla ja kogu meie seljataga seisev järjekord kuulas huviga meie lugu pealt. Mann jahvatas pikalt ja ohtrasõnaliselt, täpselt nii nagu hispaanlastel kombeks ja kui ma poetasin vahele, et mis asja ta latrab, rääkigu konkreetselt, mis värk on, siis nähvati mulle, et just seda ta teebki. Igal juhul saadi meie probleemist aru ja juhatati kuhugi tagumistesse ruumidesse mingi ametniku juurde. Sinna lubati sisse ainult üks inimene korraga nii pidi Mann üksi selle võitluse maha pidama. Ega minust oleks seal midagi kasu olnudki, aga ma oskan hästi kurja nägu teha, mille peale tavaliselt on ilma sõnadetagi selge, kes on süüdi ja, kes vea parandama peab. Manni lugu kuulati ära ja lubati tegeleda. Kaks nädalat läks aega, kui lõpuks helistas keegi järgmine ametnik ja Mann pidi oma loo kolmandat korda ära rääkima. Selgus veel, et  kui Mann paar aastat tagasi kehalises jala välja väänas ja selle pärast isaga EMOs käis, läks ka tookord asi nimekaimu haigusloosse kirja. Lõpuks peale kuud aega helistamisi, kirjutamisi ja kohal käimisi, sai Mann enda passi kätte. Täpselt kolm päeva enne Eestisse minekut ja ainult tänu Manni asjaajamisele.
Tegin ka ise enda peal inimkatseid. Ega siin segases maailmas ju kedagi enam uskuda saa. Veetsin kolmveerand tundi äsja haigestunud, kergete sümptomitega koroonahaigega ühises autos ja uuesti haigeks mina ei jäänud. Nii, et mingisuguse kaitse olen ma selle läbipõdemisega ikka saanud.

Veebruari keskelt lubati inimestel näomaskid õues liikudes ära võtta. Mulle tundus, et juba ammu enne seda otsust hoidsid enamik inimesi maski lihtsalt lõua all, siis niipea kui kohustust enam ei olnud, tõmbasid kohalikud endale maskid jälle ette. Psühholoogid järeldasid, et inimestel on tekkinud tõrge ilma maskita olemise vastu. Kaks aastat maskikandmist on muutnud inimesed tundlikuks oma enese näo suhtes ja ilma maskita on neil tunne, nagu nad oleks paljad. Olemegi saavutanud ühe eesti viroloogi kuldsed sõnad maskikandmise ajastu alguses: maski kandmine peab olema sama elementaarne, kui aluspükste kandmine.

Jätkan usinasti oma kõndimistega. Viimasel paaril korral juba sörkisin. Ilus on meil siin. Nagu maikuu Eestis.

Kui mägede rajad ära tüütavad, saab minna mere äärde. Loojangute ajal on seal vaimustav.

Pühapäevase perepäeva raames käisime La Herraduras.

                                       

     

Seekordne vaatamisväärsus oli 16. sajandist pärit El Cerro Gordo kaitsetorn, kust selge ilma korral näeb isegi Malagast kaugemale.

Loodus on praegu ilus. On alanud igasugu puude õitsemisaeg.

Kord olin Nerjast nii kaugele kõndinud, et tagasi minnes pidin hakkama jooksma, et enne suurt pimedat tagasi jõuda. Muidugi ei jõudnud, peale päikese loojangut läheb väga kiiresti pimedaks. Lõpuks tuli telefoni taskulambi valguses liikuda. Rada oli pankranniku ääre peal, täiesti potentsiaalse võimalusega mõned meetrid allpool olevale kivirahnudega kaetud rannale pudeneda.

Homme on vastlapäev ja nagu tellitud, avati Burriana rannas uus rootslaste kohvik, mis reklaamib, et nemad müüvad vastlakukleid. Lähen hommikul seda asja uurima.

Mõni nädal tagasi käisime veelkord suusatamas

Lõpuks tekkisid taevasse pilved ja ilmaprognoos hakkas vihma lubama. Esimesel päeval jäid ähvardavad pilved mäenukkide taha kinni, kuid järgmisel päeval juba kastejagu anti.

16. veebruar, hommik oli erakordselt ilusa taevaga.

Pinge maandamiseks hakkasin hommikul maalima. Maalisin terve päev. Kalver tuli kell kuus õhtul, kui ma alles pintsleid kokku korjasin.

Õhtul jälle imeline loojang. Oli võrratu päev.

Parim päev vanavanemateks saada❤️

24. veebruarit tähistasime väärikalt. Sinimustvalge lehvis tormituules, laual oli kartulisalat ja kiluleivad.

Pühapäevasel perepäeval käisime seekord Viñuela veehoidla ääres. Kaks aastat tagasi tegime matka ümber järve, siis oli pilt selline.

Nüüd on veevarud vähenenud 13%ni ja kuigi oleme juba nädalajagu päevi vahelduvaid vihmahooge saanud, veetase jätkab langemist.

Monster-mälestusmärk loodusele, mis enne tammi ehitamist oli selleski orus.

Järvepõhi oli väga huvitav. Paras geoloogiatunni raames ette võtta.

Kuidas saada teismeline pühapäeval perega välja? Luba talle lõunasööki restoranis. Seekord Mc’Donaldsis.

Kuna oli pühapäev, siis järve äärne metsaalune oli tihedalt piknikupidajaid täis. Piknikukultuur on siin väga populaarne, seda imelikum, et kaubanduses ei ole praktiliselt üldse saadaval selliseid mõnusaid grill-lihasid nagu Eestis. Piknikukohti on nii mägedes, järvede või mere ääres ja isegi täitsa suvalise maantee ääres ja tihti ei ole isegi mingi erilise looduskauni kohaga tegemist. Lagendikul on kümneid statsionaarseid grillahjudega istumisalasid ja kuigi ilm oli täitsa pilves ja tuuline, nägime ainult ühte vaba kohta.

Ühel nädalavahetusel tõmbas mind hirmsasti mägedesse. Kambajõmmi polnud, Kalver möllab ennastunustavalt oma garaažis. Ma ei saa teda keelata ka, nähes tema vaimustust. Pidin minema üksi ja valisin täiesti võõra raja. Mulle meeldib olla üksi.

Istuda mäe otsas, vaadata üle tippude ja mugida kaasavõetud võileiba ja rüübata kurejooki. Enamat ei oska tahta. Vahepeal pidin ronima lausa neljakäpakil ja mõte käis läbi, kuidas nad mind leiavad, kui ma kusagilt alla prantsatama peaksin.

Ülemised tipud 700 meetri kõrgusel olid pilvedes. Seal hakkas hullult külm. Tänasin rajamärkijaid, sest hargnevaid kitseradasid oli palju ja õigelt teelt eksimise võimalus suur. Seekordne rada oli tähistatud siniste täppidega, vahel on nad ka rohelised või punased.

Paar nädalat tagasi viisid tugevad tuuled suurema osa Playazo rannast minema. Sõltuvalt tuule suunast kipub seda ühe või teise kohaliku rannaga igal talvel juhtuma. Sel aastal võeti kaasa just see tükk, mida mööda Nerja paadisadamast traktorid paate merre lasevad.

Randa siluda võivad ainult kohaliku omavalitsuse traktorid ja need ei kippunud seekord ranna sirgeks tõmbamisega sugugi kiirustama. Nerja varadero paadiomanikud olid sõnaotseses mõttes kuival, kuni sadamaomanik omal algatusel uue raja vette lükkas. Loomulikult sai ta selle eest linnavalitsuselt trahvi.

Trahvimajandus on siin riigis jätkuvalt ülitugev majandusharu. Möödunud nädalal avastasime, et olime saanud jälle liiklustrahvi. Seda, et sa trahvi oled saanud, tuleb siin riigis ise avastada. Näiteks trahv valesti parkimise eest, mis meil taaskord päevakorral oli. Septembris käis Kalver lastega 4x4 maastikuautode võistlusel. Üritus toimus kohas, kus puudus igasugune parkimisvõimalus. Kõik pealtvaatajad parkisid maantee ääres pideva joone peal. Siililegi selge, et parkimist keelavas alas. Liiklust reguleeris kohalik politsei ja Kalver läks küsima, kas ta võib seal parkida. Lubati. Üritus sai läbi, kõik läksid rõõmsalt koju ja veebruarikuus avastasime, et selle sama parkimise eest oli välja kirjutaud trahv. Kas pole hea äriidee? Ja veel üks lisanüanss, kuidas kasseerida sisse kahekordne trahvisumma. Rikkuja ei tohi vähemalt kahe nädala jooksul avastada, et ta on trahvi saanud, siis muutub trahvisumma juba kahekordseks. Ise nad serveerivad seda nii, et tasudes kahe nädala jooksul peale trahvi saamist, saad summast 50% soodustust. Et seda vältida, ei panda kojamehe vahele trahvikviitungit, ega saadeta rikkujale mingil muul moel, e-posti või kirja teel teadet. Ise pead avastama. Kui sa oled kehv avastaja ja ei teagi, et sul on aja jooksul juba nii mõnigi nähvakas soolas, siis aitab tõele jälile jõuda ITV ehk auto tehnoülevaatuspunkt, puhtalt riiklik asutus, mitte nagu Eestis igal ärimehel ja iga nurga peal ning enne sa ülevaatust kätte ei saa, kui trahvid on makstud. Kui oled parem avastaja, siis käid aegajalt kusagil politsei kodulehel kontrollimas, kas ehk on mõni trahvike vahepeal õnnestunud hankida. Targemad, ettenägelikud inimesed teevad seda iga kahe nädala tagant.

Sel nädalal viis torm jällegi sadamatee ära. Olen alati imestanud, kuidas palmid mererannas vastu peavad. Nüüd siis nägime oma silmaga. Julgelt kümne meetrised juured sirutavad januselt mere poole. Ja mina imestan, miks mu palmid lillepottides kasvada ei taha…

Paadiomanik nukralt vaatamas, kuidas eelmise päeva torm rannaliiva taaskord minema on viinud.

Nässu ka tervitab!