Märts, mis ei unune 2022

Olen kindlal arvamusel, et vanavanemate püha kohustus on lapselapsi hoida ja ma ei soovi sellest kohustusest mingil moel kõrvale hiilida, tingimusel, et  ma ei pea Eestisse külma kätte minema. Tänapäeval käivad asjad kiiresti ja kahenädalasel imikul on juba võimalik Hispaaniasse vanaema juurde lennata.

Kohe kui titeuudis teatavaks tehti, otsustasime ära, et meist saavad lapsele mitte mingid pikad ja lohisevad hispaania-vanaema ja hispaania-vanaisa, vaid mamma ja papa. Niimoodi kutsuti minu isapoolseid vanavanemaid ja oma mamma moodi vananeda tahan mina ka. Minu mamma oli daam kuni lõpuni, alati keemiline lokk ja siidipluus ning käis ikka sõbrannadega linnas kohvikutes. Sellist joont tahan minagi hoida, kuigi ma kaldun tugevasti selle põllega maavanaema poole, kes pangedega kaevust tuppa vett tõi ja solgiämbreid välja vedas ning muretses mu kesise söögiisu pärast ja läks apteeki mingeid isutekitavaid ravimeid otsima, kuni apteeker talle ütles, et andke lapsele süüa siis, kui laps tahab ja sellega lõppes minu  kiusamine. 

Nii, kui lapse oma kätele sain, tärkas minus tugev vanaema instinkt. Kohe esimesel päeval käisime Torrox Costal restoranis ja titt magas kogu selle aja. Sellega eeskujulikult magamine ka lõppes.

Mamma ja papa beebit vannitamas. Sekundi pärast tehtud pildil ta millegipärast juba röökis täiega. Seda ma ei hakka siia muidugi üles panema.

Poiss kosus sellise mühinaga, et tekkis huvi teda kaaluda. Kuna beebikaalu meil ei ole, siis oli abi käepärastest vahenditest ehk ostukotist ja pagasikaalust.

Käisime üle kuuetunnisel shoppingul Nevada ostukeskuses Granadas. Ainuke, kes vastu ei pidanud oli last hoidma pidanud vanaisa. Rallis seal koos teiste isadega mööda poodi edasi-tagasi, tundes lõpuks kõiki mehi nägupidi ja omades täielikku ülevaadet tänapäeva kärumoest. Tänavapildis näeb titekärusid väga harva. Nüüd saan sellest aru, sest tõsiselt raske on käru isegi koos vastsündinuga lõpututest nõlvadest üles lükata. Seevastu hispaanlastele meeldib väga koos imikutega ostlemas käia. Primarki beebiosakonnas oleks nagu sünnitusmajja sattunud, kogu ruum oli täidetud titenutuga.

Emme ja issi lasime suusatama. Mamma hoidis kodus last. Lund veel jätkub, lähme lähipäevil veelkord.

18 päevaga sai selgeks, et ligi viiekümnesena emaks saamine käiks minul ilmselgelt üle jõu. Nico hakkas lõpuks iga päev mind nähes naerma, kuna ta ei olevat mind kunagi nii väsinud näoga näinud. Kusjuures ma ise ei tundnud end üldse nii nõrgukesena. Olen end nüüd turgutanud ja üritanud vanaemaks saamise eelsesse konditsiooni tagasi saada. Juunis saab minust jälle täiskohaga vanaema.

Mann käis klassiekskursioonil Cordoba katedraalis. Ilus. Siiakanti sattudes, kindlasti tuleb vaatama minna.

Ja nüüd midagi uut. Saage tuttavaks, allolev pilt ei ole tehtud mingi kollase filtriga vaid on calima ehk Sahara kõrbest pärit liivatorm. Seda sõna olin varemgi kuulnud ja tavaliselt tähendas see, et mäed ja silmapiir olid kerges vines ja päeva lõpuks langes autodele ja terrassidele kerge pruunikas tolmukord. Seekordseid märtsi keskel saabunud liivatuuli ei mäleta siinkandis isegi kaheksakümneaastased kohalikud. 

Välja minemine oli mittesoovitatav, eriti astmahaigetel ja allergikutel, kuna liiv oli hetkega silmades ja suus. Isegi maski taga tundsin, et hamba all ragiseb. 

Auto enne kui sadama hakkas,

ja kui esimesed piisad langesid.

Meie terrass peale öist sadu. Tuul on keerutanud kõik padjad põrandale. Mingit abi vihmast, mida nüüd juba piisavalt antakse, muidugi ei ole. Ei pese ta seinu ega terrasse.

Kõik kohalikud basseinid on nüüd sellised.

Täpselt kümne päeva möödudes, kui mul majaseinad olid juba puhtaks küüritud, andis ilmateenistus järjekordse calima hoiatuse, koos lubadusega, et seekord ei tule nii hull. Tuli hullem. 

                                       

Terve päev oli akna taga nagu elaksime Marsil ja tuul keerutas liiva terrassil. Õhtul hakkas sadama. Pori. Porisaju ettekujutamiseks võib mõelda end näiteks kuhugi kruusateele lombi äärde seisma siis, kui auto sellest läbi kihutab. Kõige rajuma poritormi ajal maandusid Malagas Tiina ja Kevin ja sõitsin neile lennujaama vastu. See oli nende elu kõige jubedam maandumine. Esimese korraga ei õnnestunudki, lennuk tõusis uuesti üles, tegi ringi ümber linna ja teisel katsel, suure raputamise ja laperdamisega saadi rattad maha. Rahvas oli pardal täielikus paanikas, kes nuttis, kes oksendas ja, kes hirnus hullunult naerda. Märg liivatolm on lisaks äärmiselt libe, ma imestan, et neil üldse maanduda lubati. 

Auto nägi lennujaama saabudes välja nagu keegi oleks selle puhta s...ga üle valanud. Küljeakendest või peeglitest nähtavus oli olematu ja kui need ära pühkisin, siis kahe minuti pärast oli seis endine.

Poriraju järgne hommik meie katuseterrassil.

Vaade elutoast.

Märg liivatolm on äärmiselt kleepuv ja lihtsalt aiavoolikust tuleva survega pestes või harjaga pühkides ei liigu kuhugi poole. Ainus võimalus seda pruuni kõntsa maha pesta on survepesuriga ja need olid kaubandusest kahe päevaga viimseni otsas. Õnneks minu ettenägelik mees oli endale selle juba varem hankinud ja nii saime esimesena oma seinad puhtaks. 

Seejärel laenasime naabritele ka. Üks omanik ei ole siiani veel kohale saabunud ja ühte ilmselt eriti ei häiri need pruunid seinad, seega suht lapiline on meie maja tänaseni.

Loomulikult olid ka kõik meie rendipinnad samasuguse kihi all ja järjest käisime neid küürimas. Selline oli villa.

                                       

Kuid paljud inimesed ei tee mitte midagi. Valgeid külakesi siinkandis enam ei eksisteeri, on liivakarva helepruunid. Kes kohe oma majaseinu puhtaks ei pese, peab arvestama ülevärvimisega, sest ajaga pidi päike selle liivakihi seinte külge kinni põletama ja siis ei aita enam survepesurid ka.

Eelmises postituses sai mainitud, et meri viib rannad ära. Vastikud kagutuuled, mis Aafrikast liivatolmu toovad, viivad vastutasuks liiva meie randadest. Rannaäärne tee suleti. Palmid on nüüd pikali ja kõik infrastruktuurid, mis rannas olid on eemale veetud või meri minema viinud. Selline probleem on kõikides lõuna poolsetes rannikukülades.

Nüüd peaks veel kaks päeva olema jahe +16 ja sajune ning siis saabub Eestimaa suvi. Vähemalt prognoos on selline. Juhhuu!