Aprill 2022 - kevad on täies hoos
Terve märtsikuu vahelduva sagedusega muudkui sadas. Turistide seas hakkas kostma nurinat: nii külm on, kas siin ongi alati nii jube ilm märtsis jne jne. Loomulikult kõik tahavad, et just nende puhkuse ajal oleks ilm ilus ja soe ja kedagi ei huvita, et loodusel on ometigi vihma vaja. Enne märtsi Andaluusias praktiliselt üheksa kuud ei sadanud. Veevarud olid kõigi aegade madalamad. Oli veeettevõtteid, mis pidid end sulgema, sest neil ei olnud enam klientidele vett pakkuda. Need ilma üle nurisejad tekitavad minus alati küsimuse, et miks nad Hispaaniasse tulevad. Kui alatine päikesepaiste on oluline, siis tuleks ju kõrbesse minna.
Üks nüanss veel, mis Eestist tulnute puhul silma torkab. Nad ei salli halba teenindust. Ma isegi ei märka enam seda, aga eestlane märkab kohe ja avaldab ka oma arvamust. Peale koroonalainetusi on kogu teenindussektor laiali jooksnud ja ettevõtted on tõsiselt hädas uute töötajate leidmisega. Eks siin ole nagu Eestiski teenindjate palgatase naeruväärselt väike ja kõik asjalikumad inimesed on äraelamiseks teise väljundi leidnud ega mõtlegi enam orjatööle minna. Ma ei ole kunagi varem näinud sotsiaalmeedias nii palju erinevate restoranide töökuulutusi. Koolituse peale pole kellelgi aega ega ressursse raisata, uus töötaja lüüakse lihtsalt letti ja nii ongi see tase nagu ta on. Kuid mind ei sega. Isegi vihm ei sega. Kui mitte täna, siis homme on päike jälle väljas. Märtsis sadas, ainult liiga vähe.
Kolmepäevane vihmaperiood meil tähendab lumesadu Sierra Nevadas ehk tagumine aeg oli enne suurt sula, 7. aprillil veel üks suusatripp teha. Nii lumisena ei olnud ma mägesid veel näinudki. Mägede all oli täielik kevad, see kõige ilusam aeg, kus helerohelised esimesed lehed puudele on tekkinud ja viljapuud, võib-olla olid need kirsid, on täies õies. Praegu on kogu loodus imeliselt roheline ja iga taim uhkeldab erimoodi õitega.
Meie seekordse rumaluse hind oli kolm kõrbenud näolappi. Kel on tuttavaid kalamehi, neid kes talvel sikuskaga jääaugu äärel kükitavad, võivad ette kujutada, millised olid meie näod peale neljatunnist viibimist lumisel väljal täiesti pilvitu ilmaga. Olen ikka naernud põhjamaalasi, kes oma niigi napil puhkusel ei raatsi päikesekaitsekreemi kasutada ja rusikareegeli kohaselt lõpetavad punaste vähkidena, siis nüüd tegime ise sama tüki ja olime päeva lõpuks ninast all pool näost punased nagu peedid. Mann keeldus lausa järgmisel päeval kooligi minemast, ega oleks sellise näoga piinlik ka olnud, eriti veel arvestades, et käisime suusatamas kooli ajast ja klassijuhataja arvas, et Mann puudub haiguse tõttu ning kirjutas nii ilusasti ekooli, et ta ruttu terveks saaks. Vajasime kiiret ja efektiivset abi päikesepõletuse leevendamiseks ja Google ütles, et kõige parem on lõigata seibe värskest aloest, need ära külmutada ja siis sellega põlenud kohta hõõruda. Aaloet mul muidugi kohe varnast võtta polnud, seetõttu siirdusin rüüsteretkele Capistrano linnaossa, kus on imelised hooldatud ühiskondlikud aiad, käekotis kööginuga ja kilekotike. Ei pidanudki pikalt otsima, juba esimese 50 meetri peal oli lopsakas Aloe Vera. Kiire pilk kahele poole, ja säuhkasin tagant poolt, et silma ei riivaks, ühe priske oksa ning kadusin tulud teed tagasi. Peab ütlema, et külmutatud aloe viilud olid tõesti mõningat leevendust pakkuvad. Alvin lubas mulle nüüd oma aiast ühe aloebeebi tuua.
Käisin veretesti tegemas. Manni sõbranna isa kukkus ühel päeval kodus kokku ja haiglas tuvastati tal esialgu aneemia ja hiljem kusagil seedetraktis verejooks. Selline juhtum pani ennastki korraks tervise peale mõtlema ja kuna ma juhtusin üle paari aasta arsti juurde minema, siis kindluse mõttes lasin lisaks sellise üldise testi teha, kus põhilised andmed kõik koos. Kuus lehekülge pikk vastus oli paari tunni pärast meditsiinikeskuse digiloos olemas ja võttis pea pool päeva, et kõik need sõnad ära tõlkida ja internetis endale diagnoos panna. Igaljuhul laias laastus olid kõik näitajad korras. Isegi D-vitamiin, mis mul isegi Hispaanias aastaid miinuses, oli normis. Ainult paar näitajat kaldusid normist kõrvale ja dr Google vihjas mõlema puhul lisaks tervele reale surmatoovatele haigustele, mille ma enda puhul kohe välistasin, alkoholi tarbimisest tingitud maksa kahjustuse. Mul vajus esimese hooga ikka süda saapasäärde. Kas tõesti olen juba maksale põntsu pannud? Mõistus tõrkus uskumast. Minu praegune lemmik Lambrusco on 8% alkoholi sisaldusega. Seda ma lahjendan mulliveega vahemikus 1/3, seega peaks joodav kogus üsna süütu olema. Kuid kohe oli telekas saade, kus üks laboriarst ütles, et ainus alkohol, mis keha ei kahjusta on joomata jäänud alkohol.
Tuju läks täitsa ära, sest mul ei ole mingit soovi oma elustiili muuta. Õnneks leidsin korrast ära olevale näidule õige pea loogilise seletuse. Võtsin testitegemise ajal ravimeid, mille infolehel oli kirjas, et ravimi tarvitamine võib kutsuda esile mõnede maksanäitude kõrvalekalded vereproovis. Seega ootan nüüd paar nädalat, millal ravimi jäägid võiks olla kehast kadunud ja teen uue testi.
Alkoholi tarbimise teema lõpetuseks juhtus täna poes huvitav situatsioon. Kassapidaja, silma järgi nii minu vanune daam, piiksutas mu kaupa läbi ja ütles ühtäkki: Ma vaatan, teile meeldib see Lambrusco... - Olen poes püsiklient ja nagu ikka kaks pudelit lindi peal, jõudsin juba mõelda, et issand jumal, poes ka tuntakse mind kui alkohoolikut. - Kas Te Fragolinot olete proovinud, jätkas müüa. Tavaliselt need, kellele meeldib Lambrusco, neile meeldib Fragolino ka hästi. - Olin täitsa sõnatu. Müüja pakkus, et kui ma tahan proovida, vahetame ühe pudeli ära ja juba jooksiski seda tooma, lisades tagasijõudes, et jooma peab seda hästi külmalt. Leppisime kokku, et annan talle järgmisel korral tagasisidet, kuidas mulle meeldis. Oli see nüüd osav müüginipp või lihtsalt lahke sõbralikkus, igaljuhul mind selline tähelepanu vaimustas. Jälle tundsin, kuidas mulle lihtsalt nii väga meeldib siin elada.
Vahepeal on seltsielu jälle täie hooga käima läinud. Õigupoolest pigem jätkub endise hooga. Viimast aastat, alates eelmisest kevadest, iseloomustab eestimaalaste korduvkülastamine. Kõik meie sõbrad on käinud siin vähemalt kaks, isegi neli korda. Ma saan neist väga hästi aru, see on Nerja maagia. Nii ajab üks üritus teist taga ja katsu siis siin niimoodi kaalu või tipsutamist piirata.
Käisime Aikiga Malagas. Esimest korda ei olnud katedraali ukse taga järjekorda, kasutasime võimalust ja astusime sisse.
Külastasime Picasso muuseumi. Ma ei ole kunagi Picasso fänn olnud, aga muuseum jäi tee peale ja kuna olime kultuurireisil, seega tuli minna. Juba hoone ise oli väga huvitav 16. sajandist pärit elamu.
Aga no, see Picasso - mina ei teadnudki, oli alguses täiesti normaalne kunstnik ja maalis väga ilusaid tõetruid maale.
Ja keeras alles hiljem är, hakates maalima rombe ja kuupe kuni täielikult 5 aastase tasemel maalideni.
On see nüüd areng või taandareng?
Matka lõpus ootas meid Pavo Real ehk Kuningliku Kalkuni maantekõrts, mida juba aastaid peab üks inglastest abielupaar, see tähendab, et pühapäeviti pakutakse inglaste kombe kohaselt Sunday roast’i. Kuna inglaste kogukond oli siin enne Brexitit väga suur, siis kõik inglaste söögikohad pakkuvad pühapäeviti oma röstpraadi, mis oma olemuselt on sarnane eesti jõulupraega, lihtsalt inglased söövad seda igal pühapäeval. Olime meiegi seda korra varem proovinud ja nagu minuga ikka, õpin väga kiiresti, ka oma vigadest, siis olin kindel, et teist korda ma oma kõhu ruumi selle peale ei raiska, kuigi Tiina ja Kevin veensid meid, et selle esimene korra pealt ei tasu üldistusi teha ja ju siis see muidu nii meeldiva menüüga restoran Nerjas, kuhu me esimest korda pühapäeva praadi sööma sattusime, ei oska lihtsalt head Sunday roasti teha. Nüüd siis selgus matka lõpuks, kui olime jõudnud täitsa tühja kõhuga kõrtsi, et pühapäeviti ei ole neil mitte midagi muud menüüs kui see sama oma kuulus praad. Kui valikut ei ole siis ju tuleb valida seda, mis on. Saime lihtsalt suurepärase toiduelamuse ja kindla peale me läheme sinna edaspidigi. Yorkshieri puding oli nii suur, et muu kraam ei paista selle alt välja. Eriti hõrgutavad olid sulatatud juustuga lillkapsaõisikud. Sunday roast on rehabiliteeritud.
Piretiga käisime 3. mail tähistataval Ristipäeval. See on järjekordne kohalik traditsioon, tähistamaks algselt Jeesukese risti leidmist, kuid täna ennekõike kevade algust.
Linnavalitsus on ilusama risti meisterdajatele välja pannud rahalised auhinnad.
Tants ja trall käis iga risti juures. Kokku oli neid Nerjas nii kümne ringis ehk.
Mann käis klassiekskursioonil. Secundaría kooliastme lõpetamise puhul tehakse pikem reis, varasematel aastatel lausa Pariisi või Kanaari saartele. Seekord mindi Barcelonasse ja tuuritati Kataloonias igasugu seiklusradadel.
Kuigi maski kandmine on nüüd ainult soovituslik, siis nagu allolevalt pildilt näha, väga paljud ei suuda siiski maskist loobuda. Jätkuvalt näeb maskidega inimesi ka toidupoes ja tänavatel.
Lennukis ja ühistranspordis on maskid jätkuvalt kohustuslikud. Samuti apteegis ja kõikides terviseasutustes.
Kuus päeva kestva reisi kolmandal päeval toimus paadiralli Girona kärestikujõel.
Õhutemperatuur oli 6 kraadi ja ega ta jões palju erinevam olla saanud. Sellega Manni ja veel kahe koolikaaslase reis ka lõppes. Järgmiseks päevaks olid nad kõrges palavikus. Veel tänagi pidi terve klass köhima ja tatistama. Ma ei taha isegi öelda, millise ebareaalse summa me selle reisi eest maksma pidime.
Nässu sai uue sõbra. Meie majja kolis kuuekuune Luna.
Eile õhtul avasime promeneerimise hooaja. See tähendab, et istume Torrox Costal mõnda rannabaari maha ja kommenteerime möödakäijaid. Nii tore.
Kommentaarid
Postita kommentaar