Traditsiooniline mai 2022

Tõmbasin kodus ühel päeval sae käima. Mulle tundus, et Kalver on liiga palju tööl ja mina liiga palju üksi kodus. Nõudsin lisaks vähemalt ühele päevale nädalavahetusel ka kolmapäeva kuulutamist garaaživabaks päevaks. Arutelu lõpuks Kalver nentis: tundub, et meil on vaja taas matkale minna.  

Täpselt üks toimetustest vaba kolmepäevane auk oligi kalendris ja istusime Nerjas Malaga bussile,  seal metroole ja alustasime Benalmadenas “Malaga litoral” ehk rannikutee matkarajal sealt, kus eelmisel aastal täpselt samal ajal pooleli jäime.

Mere äärde jõudes tegime nüüd juba traditsiooniks saanud piizikese pitsikese konjakit.

Benalmadena promenaad oli rahvast paksult täis, kõik atraktsioonid kenasti reas - baarid ja restoranid, mustade meeste maha laotatud gucci-muchi käekotid, tossud ja trussikud, lõpetades liivaskulpturidega.

Peale 21 km õhtul Malagas oli meil veel piisavalt jõudu, et külastada automuuseumi. Kahjuks on seal esindatud ainult Ameerika autotööstus ehk minu jaoks üsna võõras maailm. Naiste jaoks ongi vist mõeldud pigem autodega samast ajastust pärit rõivamoe näitus.

Jacarandad on täies õies.

Järgmisel hommikul alustasime hiidvõileibadega Malaga kesklinnas.

Seejärel muudkui edasi piki rannikut Rincon de Victoria suunas.

Teise päeva õhtuks jõudsime Rincon de Victoriast läbi Torre del Benalgaboni. See on üks huvitav piirkond, kus praktiliselt üldse majutust saada pole. Olin juba valmis bussiga tagasi Malagasse sõitma, et normaalses kohas ööbida ja hommikul bussiga tagasi rajale sõita, kuid otsustasime, et kui olime tulnud jalgsi matkale, siis teeme kogu teekonna läbi just nii nagu ta meil ette tuleb ja seega sattusime ööbima viietärni hotelli hinnaga apartmenti, mis oleks vabalt võinud sobida mõne muuseumi eksponaadiks. Maja oli ehitatud silma järgi hinnates nii seitsmekümnendatel ja kõik, mis seal sees oli, pärines samuti samast ajajärgust kuni nugade ja kahvliteni köögisahtilites. Täielik retro. Ainult televiisor tundus veidi kobedam, aga see eest, ei hakanud tööle ja kui Kalver hakkas juhtmeid kontrollima, sai hea sähvaka elektrit. Mul loomulikult oli juba telefon ka samasse pistikupessa ühendatud. Seekord pääsesime küll suuremate kahjustusteta. Vähemalt oli koht peaaegu puhas ja pesemiseks ja magamiseks ajas asja ära. 

Õhtul läksime ühte vähestest rannarestoranidest. Olime juba lõpetamas, kui kõrvallauast pöörduti meie poole sulaselges eesti keeles: ma kuulen, et te räägite eesti keelt ja tahtsin küsida, et mida teevad eestlased siin täiesti mitte turisti piirkonnas. Hemingwail oli õigus, nagu me juba korduvalt oleme kogenud - vähemalt üks eestlane on igas Hispaania külakeses. Seekord oli tegu eestlannaga, kes juba pikemat aega elab peamiselt Malagas, kuna tema Eestis asuv ametikoht võimaldab vabalt distantsilt töötada ja milline hull siis sellise võimaluse korral tahaks istuda pimedas ja sombuses kliimas, kui on valida päike ja soojus.

Nii umbes 30 tuhat sammu ja üle 2000 kcal päevas, kolm päeva järjest ja ma lõpetasin jälle kilo raskemana. Hea, et seekord pikemalt ette ei võtnud. Siin pildil on teise hommiku võileib, mille kõrval esimese hommiku oma kahvatas. Ma saan aru, et kokk laseb oma fantaasia lendu ja tahab võimalikult rikkalikku hommikueinet pakkuda, aga kas tõesti keegi sööb hommikul ligi kilo kaaluva võileiva?

Matk oli mõnus nagu alati. Saime veel enne suurt kuuma käidud.

Koos normaalse elu tagasipöördumisega on tagasi ka kohalikud fiestad ja festivalid. Fiesta San Isidro toimus taas üle kahe aasta. Kõik oli täpselt nii nagu vanasti. Kõigepealt toimus suur rongkäik läbi linna ja pidu kulmineerus suuremat sorti prallega Maros Nerja koobaste juures.

Laps läks tööle. Burriana rannal rootslastele kuuluvas Nybakat saia- ja kohvipoes saab nüüd eesti keelset teenindust. Ilmselt ainus koht Nerjas. Praegu küll ainult nädalavahetustel, aga peale 15. juunit, kui kool läbi, juba täistööajaga.

Ilm läheb aina kuumemaks.

Ja oligi aeg sõita traditsiooniliselt Eestisse emadepäeva tähistama. Lend hilines 2,5 tundi. Õhku tõustes, hakkas Malagas päike juba loojuma.

Tallinna lennujaamas ootasid mind pool kolm öösel minu kallid ja õhupallid.

                                                 

                                                    Väljas hakkas juba valgeks minema.

                                       

Kell viis hommikul Tartusse jõudes oli päike väljas ja Raadi discgolfi rajal mängis juba esimene fanaatik.

Hommikul sõitsime Hannaga maale vanaema juurde.

Laud oli kaetud kallite külaliste vääriliselt.

Tegime väikse jalutuskäigu metsa vahele. Niipea kui seisma jäime, oli kümme sääske korraga meil kallal. Nagu ikka.

Täitsin vanaema kohust.

Mamma sõbrannad käisid katsikul. 

Suguvõsa naiste traditsiooniline spaatuur Emadepäev2020/2021/2022 leidis üle kahe aasta lõpuks jälle aset. Jätkasime sealt, kus kaks aastat tagasi pooleli jäime - Wagenküll spaas. Muidugi ei lasknud covid meie üritusel seegikord niisama lihtsalt toimuda. Kahjuks leidus meie ridades just sel hetkel haigusele alla vandujaid. See-eest vedas ühel noormehel, kes end rangelt ainult naistele mõeldud üritusele sisse smugeldas.

                                                    

Wagenküll spaa on mõnus. Toad on puhtad ja värsked. Toit maitsev. Loodus ilus. Ronisime ka lossitorni tippu. Kui ainult seda metsa ees ei oleks olnud. Alla tulek oli nii raske, et mul reie pealmised lihased tõmbasid lausa krampi. Säh sulle mägedel ronimisega treenitud lihaseid.

                                        

Taageperas jalutades saime korraliku rahmaka rahet ja pidime kohalikes puukuurides varju otsima.

Tagasiteel põikasime Käärikule, kus spordibaas on uhkelt ülesvuntsitud ja rajatud rida väga uhkeid majutusasutusi. Põnevamad nende seas on kindlasti ÖÖD majad. Poosetasime ja fotografeerisime   majakeste  peegelseinte taustal. Sees olijatel võis olla päris huvitav vaadata.

Kääriku staadion tuletas meelde, kuidas siin samas sai isegi võisteldud. Siis nägi see küll teistmoodi välja. Kindlasti tasub vaatama minna.

Viimane lõunasöök toimus Savernas ülipopulaarses restoranis. Toidu ja ümbruse osas jäin kahtlevaks, aga teenindus oli neil seal küll erakordne. Selline, mida ei saa koolitades. See peab tulema inimese enda seest, nö puhtast intelligentsist.

Käisin ERMis Eesti maalikunsti kuldajastu kunstinäitusel. Vaimustav.

Ma olin saalis enamasti ihuüksinda ja sain nina põhimõtteliselt vastu maali panna ja uurida, kuidas see tehtud on. 

Mulle meeldib, kui värvi on mätsitud lõuendile nii palju, et pildile tekivad reljeefid. Kuid samas oli ka töid, mis olid üsna siledad ehk värvi oli kasutatud kokkuhoidlikult. 

Käisin üle mitme aasta kinos. Olen suur Melchiori fänn ja äsja linastunud film tundus põnev. Kahjuks olid Eedeni kino lamamistoolid nii mugavad, et mul tuli kahel korral tukk peale. Film oli nagu ikka siis, kui oled enne raamatut lugenud. See, mis lugedes minu silme ees jooksis, oli teistsegune film. Parem. 

Viimasel õhtul tegime kallitega veel viimase tiiru Tartu linnas. Kui ma eelmisel korral mainisin, et eestlased ei salli kehva hispaania teenindust, siis näha on, et covid on oma jälje ka Tartu teeninduskultuuri vajutanud. Ühes kohas pidi kelner kõiki asju tagant küsima minema, teises kohas ei teenindatud meid üldse nii, et pidime tõusma ja lahkuma. Põhimõtteliselt oli kõik täpselt sama moodi nagu siingi. Kui teenindussektori palgad on jätkuvalt madalaimad, siis polegi midagi paremat tahta. 

Ja oligi aeg hommikuse Tartuga hüvasti jätta.

Tallinna lennujaamas toimis kõik kiiresti. Ei mingeid pikki ootejärjekordi või tunglemist. Turvakontrollis hakkas masin minu peale piiksuma nagu ikka. Teenindaja ütles, et see on pisteline lõhkeainete kontroll. Ma ise nimetan seda kõhupekikontrolliks. Mitte ei saa aru, miks otsitakse lõhkeaineid püksivärvli vahelt. Huvitav, kuidas see kontroll toimuks, kui mul oleks kleit seljas. Kohver tõsteti samuti täiendavaks kontrolliks kõrvale. Mu rukkilinnasejahu äratas kahtlust. 

On ikka imeline lennujaam Tallinnas, kohe mõnus on seal oma lendu oodata. Lennuk jälle hilines, seekord poolteist tundi. Aga mul kiiret polnud. Kui juba kolm väljalendu oli hilinenud, täitus terminal päris korraliku rahvamassiga.  Mulle meeldib üksi reisida. Saab olla vait ja vaadata-kuulata enda ümber käivat melu. Üks ema tuli oma ehk kahe aastase tütrega akna juurde. Väljas seisis ainult üks lennuk. Ema ütles: vaata, meie lennuk. Tütar vaatas ja küsis: milline? 

Järgmiseks istusime juba lennukis, mainin veelkord, et lennuk oli juba poolteist tundi hilinenud, mis paneb alati natuke kahtlema, kas tehniliselt on ikka kõik korras. Minu taga istuv mees üritas veel telefoni teel mingit probleemi lahendada. Lõpuks, kui lennuk juba liikuma hakkas, ütles mees: ma ei saa enam rääkida, me lendame kohe õhku…