Juuli 2022, kus midagi ei pidanud toimuma

Juunikuist postitust juuli keskpaigas kirjutades tundus, et juuli kuu palun kirjutamise vabaks - esimesed kaks nädalat ei toimunud lihtsalt mitte midagi. Kalver oli ärireisil, Mann oli kas tööl või rannas, kõik rendikorterid olid pikemalt peatujaid täis ja ilm oli nii kuum, et ei tulnud mõttessegi toast välja minna. Võtsin end kokku ja hakkasin lõpuks oma seljaga tegelema. Juba kolm kuud tagasi hakkas mul alaselg paremalt poolt valutama, eriti istudes ja lamades, öösiti segas juba magamist. Ainus aeg, kui ta ei valutanud, oli kõndides või tööd tehes, aga no kaua sa jõuad. Nagu juba öeldud - juuli esimesed nädalad ei olnud midagi eriti teha ja kodus diivanil istudes läks asi seljaga päris kurjaks. Olin aastaid tagasi kokku puutunud kroonilise kangekaelsusega ja sain väga hästi aru, et kui ma oma seljaga tegelema ei hakka, siis paari kuu pärast läheb valust lahti saamiseks juba oluliselt rohkem aega ja energiat. Lasin igal õhtul massaažipadjal selga mudida, kuid abi ei saanud mingisugust. Arsti juurde ka ei tahtnud minna. Alles ma olin oma fantoom-sapikividega simulandiks tunnistatud ja ei tahtnud, et mulle jälle öeldakse, et mingisugust meditsiinilist põhjust seljavaluks ei ole. Ja siis nagu tellimise peale, sattusin vaatama ETVs saadet Tervis ja palun väga, üks füsioterapeut rääkis, et sageli alaselja valudele mingit diagnoosi ei olegi panna ja tegu on stressist tingitud tervisehädaga. Ja just stressi olengi enda juures viimasel ajal täheldanud. Mul oli aega mõelda ja mõtlemisest järgmine samm võib väga kergelt olla ülemõtlemine. Parim viis stressi maandada on teadagi jooga, mille ma olen kahjuks pikemat aega unarusse jätnud. Võtsin arvuti ette ja valisin Aina trennide alt endale poole tunnise Vinyasa jooga alaseljale. Esimesed viis päeva tegin iga hommik ja uskuge, mu alaseljavalu on minevik.

Ja siis hakkas toimuma. Kõigepealt jäi meil Stefu koroonasse. Koos emme-issiga muidugi. See muidugi pole mingi eriline õnnetus. Kuid see vastik hirm, mis meile sisse istutati, on visa kaduma. Olen jätkuvalt kindel, et WHO tõmbas paanika külvamisega omal ajal kõvasti üle ja inimestele tehti tohutult liiga. Paar nädalat tagasi lahkus mul ühest rendikast kolmeliikmeline perekond. Lahkumise eelsel õhtul andsid mulle teada, et nad jäid kogu perega koroonasse, pereisa tegi positiivse testi päval enne lahkumist. Mis oleks toimunud 2 aastat tagasi? Kaheks nädalaks oleks pidanud uksed ilmselt kinni panema. Nüüd astusid kliendid hommikul uksest välja, mina sisse ja asusin koristama. Panin maski küll esialgu ette, aga lõpuks rebisin ikkagi eest ära, lihtsalt võimatu oli hingata.  Samal päeval tulid uued kliendid sisse. Kõik jäid ellu. 

Mann lendas Nicoga juuli keskel viieks päevaks Frankfurti Nico juurte juurde ja sealt edasi Eestisse. 

Kolmanda päeva õhtul sain nutvalt lapselt telefonikõne - keegi pahalane oli tema käekoti Frankfurtis kusagil kesklinna kohviku terrassil pihta pannud. Kotis mõlema rahakotid, dokumendid jne. Õnn, et telefonid mõlemil käes olid, nii jäi vähemalt mingigi side maailmaga alles. Eks ülejäänud aeg seal siis kulus politseiga tegelemisele. Õnneks Nico pass jäi alles, see oli ööbimispaika jäänud. Kahe päeva pärast oli lend juba Riiga ja nagu ikka - asjad juhtuvad nädalavahetuseti. Hommikul helistasin välisministeeriumi valvetelefonile ja sain teada, et kuna Shengeni riikides on reisidokumendi küsimine lennufirma vaba valik, siis tuleb meil Airbalticu käest uurida, kas nad ilma dokumendita alaealise peale võtavad. Võtsid. Kellegilt ei küsitudki pardale minnes dokumente.

Järgmine päev ei kulgenud ka paremini. Läksin rendivillast kliente ära saatma ja kliendi peni otsustas mulle kintsu karata. Täiesti lambist. Olin juba paar minutit klientidega juttu ajanud ja siis ilma hoiatamata lihtsalt hüppas ligi. Ilmselt oli ta kuumusest või vanadusest segi. Neil oli seekord üldse liiga palju koeri, kokku kolm, võib olla nad olid võimu üle võtnud. Eks see olukord oli ka klientide jaoks ootamatu. Kõik olid shokis. Koerad lennutati koheselt autosse ja kolm naist olid põlvili mu ees ja tohterdasid haava. Mul endal isegi ei ole esmaabi karpi autos. Peab hankima. Igal juhul on tõepõhi väitel, et haukuv koer ei hammusta. Kaks neist haukusid mu peale ja kolmas lõi hambad sisse. Ja plaksust sain tagasi ka oma koerahirmu. Arsti juurde ei hakkanud jälle minema, teetanuse süsti ka ei pidanud vajalikuks, suurema augu peale panin oma lemmiku hüdrokoloidplaastri ja sinikale tõmbasin kinesioteibid peale. Need teevad sinikaga ikka imet, tänaseks pole peaaegu midagi alles, ainult auk ei taha paraneda.

Edasine elu on enam-vähem stabiilne olnud. Mann ja Nico jõudsid kenasti Riiga ja sealt Tartusse. Taaskord sain kogeda, kui lihtne on Eesti Vabariigis paberimajandus. Mannil oli põhimõtteliselt nädal peale juhtunut kõik uued dokumendid olemas. Nii kui panka helistasin, et kaart kinni panna, saadeti sealt uus kaart postiga talle Tartusse. Täpselt sama moodi saadeti Euroopa ravikindlustuskaart. ID kaardile tuli Tallinnasse järgi  minna. Kell 10 istus Tartus bussile ja poole kuueks õhtul oli Tartus tagasi. Super.

Ainus asi, miks Nico oli üldse nõus sel suvel Parmuvabariiki lendama, oli meie noorte igaaastane mere ääres käik. See oli meie pere traditsioon juba siis, kui mina väike laps olin. Käisime alati Pärnumaal Lemmes. Seal käisime igal aastal ka siis, kui meil omal lapsed olid ja seal käivad nüüd meie lapsed oma lastega. Seekord tehti küll erand ja mindi hoopis Nõva randa Läänemaal.

Uus põlvkond võtab üle.

Õeksed kokkamas.

Nico jõudis eile Nerjasse tagasi. Kalver küsis õhtul, kuidas ta kohale sai ja vastuseks tuli seekord: I hate this heat! Vihmane Eestimaa suvi olla kordades parem. Mõnus nagu Hispaania talv. 😊 

Ma olen täiesti nõus.

Meie aga käime õhtuti ikka vahel Torrox Costal inimesi vaatamas. Korra tegime ka selle vea, et läksime õhtul Nerja kesklinna. Ei soovita. See oli lihtsalt tihedalt inimesi täis pakitud ja hullult kuum ka õhtul peale päikese loojangut. 

Ja muidugi merel. Sellest küllalt ei saa.

Umbes aasta tagasi oli Kalver oma äri siin juba nii suureks ajanud, et vajas abilist ja nagu ikka asjad käivad - saad seda, mida sul vaja on. Keegi teadis kedagi, kes teadis kedagi, kel oligi parajasti nii palju vaba aega, et aegaajalt Kalverile garaažiz mõistuse ja jõuga abiks käia. Heal lapsel mitu nime, nii kutsusime teda jungaks, adjudandiks või sulaseks, ristinimega Alvin, Maltalt pärit vabahing. Kutsusime selle pärast, et Alvini aeg sai Nerjas täis ja süda kutsus vanemate juurde, keda ta koroona piirangute tõttu juba kolm aastat polnud näha saanud. Malta lubab alles nüüd testimata ja vaktsineerimata inimestel riiki siseneda, ole sa kodanik või kestahes. Nüüd lõpuks ka üks foto, mille ma palusin enda jaoks teha. Natsa magus sai, aga ma ei tihanud uut paluda. 

   

Siin mindi möödunud nädala alguses esimest ja viimast korda koos kalale, aga rahutu meri ei lubanudki õnge välja visata. Alvin on kusjuures taimetoitlane, aga oli nõus meie moodi ehk “võta, aga pane tagasi”, kala püüdma. Neptun arvas seekord teisiti. Kui Alvin küsis, milleks ma neist selfit tahan, siis Kalver tunnistas ausalt üles, et ju see mulle blogisse läheb ja rahustas, et ega ma enamasti muud isiklikku, kui eesnime kirja ei pane, mis peale Alvin ütles, et võib lisaks panna ka tema telefoni numbri ja märkuse, et ta on vallaline. 

Nii, juulikuuga oleme nüüd ühelpool. August on taas täielikult Eesti külaliste päralt.