August 2022
2022 august Hispaanias oli kõigi aegade kuumim. Oli ka tunda. Ma ütleks, et oli lausa välja kannatamatu, kuid kui ma praegu neid ridu siin kirjutan, siis järelikult andis ikka eluga välja tulla küll. See oli kõike muud kui meeldiv ja ma ei usu, et sellega annab harjuda. Eestiski oli imeline augustikuu ja temperatuurid kohati sama kõrged kui Hispaanias, siis eestlased, kes augustis siiakanti sattusid, tõdesid, et meie 32 kraadi on hullem kui sama kõrge temperatuur Eestis.
Et ka Eestis tuleb kõigi aegade soojem august, ei osanud muidugi talvel, kui on parim lennupiletite ostmise aeg, keegi ette näha. Nii oli meil terve kuu kodus grande familia de Estonia’ga. Esimestena saabusid koos Manniga Eestist Liisa ja Karl.
Päevasel ajal istusime valdavalt toas konditsioneeri all ja jalutuskäigud ning promenaadid võeti ette, kui päike loojus. Täna ma mõistan täielikult kohalikke, kes alles pimeduse saabudes liikuma hakkavad. Teisest küljest on praegu rannikul massiliselt Hispaania siseturiste Madriidist, Sevillast, Cordobast, Granadast jne ja nemad on eranditult kõik terve päeva vapralt rannal siruli, kus liiv on nii kuum, et isegi muna annab praadida. Ainsat leevendust pakub päiksevari. Ilma selleta kedagi naljalt ei näe. Mitte keegi ei liigu rannalt enne, kui päike loojub. Paljud jäävad veel peale sedagi liivale lebama, on nad siis kuumarabanduses või lihtsalt ei raatsi lahkuda, sest tegelikult mõnusaks lähebki alles peale päikeseloojangut.
Sellel majal on veel näha märtsikuise calima ehk Aafrika liivatormi jälgi. Peremees on survepesuriga oma maja seinu pesnud nii kaugele kui ulatub ja nii ta nüüd välja näeb. Kogu lõuna rannik on jätkuvalt pool pruun.
Loomulikult käisime ka Torroxi promenaadil inimesi vaatamas. Kohal peab olema enne päikeseloojangut, sest siis on promenaad veel põhimõtteliselt inimtühi ja saab istekohad esiridadesse.
Otse promenaadil oli võimalik ka zumba trennist osa õtta.
Käisime ka merel. Veetemperatuur +27. Täpselt paras. Basseini 33 kraadi on juba liig, liiga vannivee sarnane ja mingit jahutust ei paku.
Mõned on nii laisad, et ise enda veepeal hoidmise asemel, hulbitakse päästevest seljas. Ega liigne rabelemine vees ajab ka higistama.
Jätkasime tähevaatlustega. Nüüd on kõigil telefonides taevakehade äpid. Nii said Kalveri Põhjanaelad ka ära tuvastatud. Tal on nimelt kõik eredamad taevatähed olenemata ilmakaarest alati Põhjanaelad ja väga vabalt võib olla korraga taevas ka kaks Põhjanaela. Nüüd siis otsisime tema Põhanaela lõpuks ka üles ja see osutus täiesti naeruväärselt tuhmiks täpikeseks põhjakaares, mida palja silmaga kuidagi teistest eristada pole võimalik. Üks endine Põhjanael osutus Jupiteriks ja suurem enamus teisi eriliselt suuri ja säravaid tähti oli hoopiski tundmatute nimedega.
Muidugi me tegime terve kuu jooksul ka jätkuvalt tööd. Seekord koos abilistega. Eks lapsed on ikka vaese mehe rikkus.
Aga õhtuti oli ikka pidu.
Ühel varahommikul kell 6, käis pauk, mille peale kõik voodist välja kargasid. Esimesena jõudis sündmuskohale Liisa ja kuulsin teda ütlemas, et sajab. Sadu augustis Nerjas on nii väikese tõenäosusega, et sain kohe aru, see peab olema midagi muud ja kartsin juba, et meil mõni toru kusagil lae all lõhkes vms. Meie naabritel, õnneks mitte meie kõrval vaid üks boks edasi, juhtus veeavarii sel ajal, kui nad ise Rootsis suvitasid ja vesi lahmas nende korteris vähemalt kuu aega ilma, et keegi märganud oleks, kuni lõpuks hakkas läbi seina naabrite juurde pressima ja õnnetus avastati. Kogu nende elamine vajab nüüd kapitaalremonti. Meil oli lõhkenud hoopiski duššiklaas. Täiesti iseenesest. Kalver ütles, et kui Mann oleks üksi kodus olnud ja selline asi oleks juhtunud, ei oleks kuidagi uskunud, et selline asi iseenesest juhtub. Kuid nii see oli. Kogu klaas purunes miljoniks killuks ja need hüplesid veel jupp aega põrandal ja tekitasid vihma meenutavat krabinat.
Nüüd on mul 10 liitrise ämbritäis säravaid teemante, mida ma lihtsalt ei raatsinud minema visata ja ootan, kui mul peaks kunagi aega tekkima, et nendega midagi põnevat ette võtta.
Eks asjadega kipub nii olema, kui tahad, et nad oleks hästi tehtud, pead ise ära tegema. Läks nii, et pidime järjekordse aedniku meie rendivillast ära saatma. Klientide tõttu on meil vaja, et aednik oleks tööaja suhtes eriti paindlik, kuid ilmselgelt ei sobi see kõigile. Kord olin kahe aednikupoisiga terve päeva villa aias tööl. Mina värvisin müüre ja seinu, nemad justkui kitkusid. Üks neist kitkus 10 meetrist juppi kõik need kaheksa tundi, istudes ja ühe käega. Teine tegi sama tööd teisel pool maja ja päeva lõpuks nägi plats ikka täpselt vanamoodi välja. Tegin ise sama töö mõni nädal hiljem tunni ajaga ära. Kui aed oli keset tipphooaega umbrohtu kasvanud ja bassein juba mitmendat korda must nagu porilomp, sai mu mõõt täis. Sain aru, et ei aia ega basseinihoolduse puhul ole tegu raketiteadusega. Küsisime oma sõbralt Rio Marina aednikult Manololt, kas tema on nõus meid välja koolitama ja ta muidugi oli.
Kõigepealt teooria.
Ja siis praktika.
Augusti keskel saabus uus vahetus eestlasi.
Jälle jalutasime linnas.
Käisime merel.
Ja fiestal.
Fiesta Blanca, kui kõik riietuvad valgesse ja El Salon rannal on hommikuni kestev pidu.
Ja vaatlesime mägedes tähti, satelliite ja lennukeid.
Ja kuud.
Ja käisime järgmisel festivalil.
Festival Frigiliana Tres Culturas.
Käsitöölaat.
Etendused lastele ja kontsertid suurtele.
Valgusinstallatsioonid kiriku seinal.
Käisime Granada vanalinnas.
Ja Torroxi vanalinnas.
Mulle nii meeldivad need kohalikud Hispaania papid, kes igal õhtul linnaväljakutele kogunevad ja siis nagu käsu peale pool kaheksa kõik püsti hüppavad ja kodu poole kiirustavad. Naersime, et naistel sai vist kodus söök valmis ja pärast jalutades nägimegi üht sama papit kodus söögilaua taga istumas. Aga jalutasime mööda ka ühest meeste kombel pingil istuvatest prouade seltskonnast. Ilmselgelt oli tegu feministidega, kui nad samal ajal kodus meestele süüa ei vaaritanud.
Kultuuriprogrammi raames külastasime Fuengirola Bioparki. See on pisike aga imeline loomaaed, kus eksponeeritakse loomi ja linde nende loomulikus keskkonnas. Mitte mingeid silmatorkavaid puure või trelle. Eksponaadid jalutasid kohati külastajate vahel ringi ja näiteks lendrebased rippusid nahkhiirte kombel pead alaspidi puuokstel otse meie peade kohal. Mitte mingit võrku ei nende ega meie kaitseks. Kiskjate alad olid ikkagi turvalisel piiratud.
Loomade alad on kujundatud nii, et kui nad kõrvetava päikese eest varju otsivad, siis need asuvad täpselt inimeste pool, klaasi taga, mitte nagu Tallinna loomaaias, kus nii palju kui mina käinud olen, näeb ainult tiigri saba kuskil kaugemas puurinurgas asuvas kuudis paistmas.
Loomad pressivad meile ka endale tuppa. Ühel õhtul oli meil elutoas hiir. Eestis tikkusid hiired tuppa, kui sügiskülmad saabusid. Seetõttu on hiirejaht meile täitsa tuttav teema. Seekord pidi see loomake küll kuuma tõttu meie konditsioneeritud elamisse tahtma. Igal juhul, mina olin juba unne suikumas, kui Kalver ühtäkki ütles: Aja end üles, meil on hiir toas. Võib ette kujutada, kui kiiresti ma end üles ja söögilaua peale sain. Mul pole mitte midagi hiirte ega ka näiteks ämblike vastu vabas looduses, aga inimese eluruumidesse nad absoluutselt ei sobi. Samuti ma ei saa aru, kuidas nad näiteks põllul nii rahulikult ringi siblivad ja toas nagu pöörased ringi kihutavad. Algas klapperjaht. Eks sa püüa hiirt, kui kogu elamine on mööblit täis. Hiir kihutas diivanite alla, toanurkadesse, kus eriti palju laua- ja toolijalgu ja kardinate taha. Korra kadus täiesti ära ja oli pugenud mu õmblusmasina peale katte alla. Oli paras möll, aga saime talle lõpuks kingakarbi peale. Eriaretus oli vaja veel leiutada, et tagurpidi karbile ilma üles tõstmata kaas peale panna. Kalver viis ta majast eemale tänavale, kus ta mäest üles plagama pani. Tänutäheks jäeti meile karbipõhja kolm pabulat.
Tähistaeva vaatlemine on sõltuvust tekitav ja rahustav, eriti peale öist hiirejahti.
Õhtuti ikka käisime uusi kohti avastamas.
San Juan de Capistrano linnaosas on uus katuseterrass, kus päikeseloojangut nautida.
Oleme nüüd pikemat aega tegelenud uue väljakutsega. Stefu otsustas koos emme-issiga talve mamma juures veeta.
Kuna mamma ja papa ei soovi poolt aastat järjest elutoas mati peal veeta, siis oli noortel plaan rentida nn winter rental apartment. Plaan tundus ülilihtne, oli ju loogiline eeldada, et kõik suvel turistidega tegelevad korterid, tahavad end talveks madalhooajal hea meelega mitmeks kuuks soodsa hinnaga välja rentida. Vähemalt mina küll tahaks. Kuid ülesanne on osutunud oluliselt raskemaks. Päris mitmel korral olen põrkunud ühese skeemi otsa. Üles pannakse rendikuulutus, kus pildid imeilusast korterist suht hea hinnaga ja kui selle peale maakleriga ühendust võtta, siis tegelikult seda ilusat korterit “enam saada ei ole” ja hakatakse igasugu jama pakkuma. Või veel hullem, lepitakse isegi selle nö ilusa korteri vaatamine kokku ja siis lükatakse mingi jubeda korteri uksest sisse. Täielik komöödia juba. Eks Stefu emme on ära hellitatud ka ja prouale ei sobi iga korter. Näiteks on tal allergia pruuni värvi mööbli suhtes, mis siinkandis just nii tavapärane on. Sellel pildil on näha veel üks variant, kus paistab pildilt nagu päris suur elutuba. Tegelikult on pilt tehtud lainurkobjektiiviga ja tegelikult oli tegu paraja tikutopsiga.
Kuu lõpetasime papa sünnipäevaga.
Kommentaarid
Postita kommentaar