September 2022
Hispaania La Vuelta on rahvusvahelise rattaspordi üks olulisemaid võistlusi ja juba mitmendat korda läbib üks etapp Nerjat, kui 193 km Salobreñast Esteponasse sõidetakse. Eelmisel aastal, kui eestlastest Rein Taaramäe ja Martin Laas võistlustules osalesid, läksime peatänava äärde omadele kaasa elama. Tund aega ootasime tee ääres ja jälgisime, kuidas sellist spordiüritust logistiliselt korraldatakse ja siis oli siuh - paar sekundit, kui liidrite grupp meist mööda tuhises ja mõne minuti pärast siuh-siuh, kui tagaajajate grupp möödus ja sisuliselt kogu kaasaelamine meie jaoks 10 sekundiga piirduski. Nerjat läbiv etapp kulgeb valdavalt mere äärt pidi ja on lauge, mis võimaldab suurel kiirusel liikuda. Meie eest tuhiseti sellise hooga mööda, et ei olnud võimalik üldse tuvastada, kus Eesti poisid olid.
Sel aastal oli ilm halastamatult palav, Kalver oli tööl ja mul ei olnud mingit lusti üksi raja äärde minna. Istusin kodus katuseterrassil ja vaatasin binokliga. Seekord oli võistluspilt hoopis teistsugune. Mingil põhjusel ei sõidetud grupis, vaid võistlejate rivi oli veninud pikaks ussiks ja lookles päris jupp aega meie lähedalt mööda. Kohe tekkis süümekas, et oleks ikka pidanud kaasa elama minema. Järgmised päevad kulgesid juba sisemaa pool mägedes. Vaatasime telekast otseülekannet. Sportlased sõitsid väikestes gruppides, kordades aeglasemas tempos tõusudest üles, pakkudes pealtvaatajatele oluliselt mängulisemat showd. Nii tekkis plaan minna järgmisel päeval Sierra Nevadale, sest just seal lõppes järgmine etapp, mille viimased 30 km kulgesid ainult ülesmäge, jõudes 800 meetri pealt 2500 meetrini merepinnast.
Sierra Nevada suusakeskus ja mööda oru nõlvu kulgevad mäesuusarajad jäid meist pisut allapoole.
Kohale jõudes, oli spordirahva pidu juba täies hoos. Tee ääred olid palistatud tihedalt pargitud autotega, mille vahel olid inimesed omale päikesevarjud, toolid ja piknikulauad üles seadnud, suurematel seltskondadel olid lausa peotelgid püstitatud, kõlaritest lasti muusikat ja aja veetmiseks elati kaasa rahvasportlastele, keda sel lõputult tõusval teel erakordselt palju kohata võis. Saime parkida veel viimasele vabale teepervele, kui kohe oli seegi autosid täis.
Heiskasime oma sinimustvalge ja jäime ootama. Kaks tundi mõnulesime 24 kraadises päikesepaistes - Sierra Nevada on ju üks jahedamaid kohti Andaluusias. Söögid-joogid olid meilgi kaasas, ainult piknikutoole polnud, kuid Kalver parkis auto nii, et saime mõnusasti pakiruumis istuda ja tagaluuk pakkus päikese eest varju.
Sportlastele kaasa elamine oli nüüd hoopis teine teema. Tuldi ikka päris aeglaselt ja raske tõus oli nad laiali ajanud. Kõik see valu ja vaev, mida nad tundsid, peegeldus nende nägudes ja silmades. Ainult liider leidis endas ebainimlikku jõudu kuus kilomeetrit enne finishit teistest mööda rebida ja tema lasi küll lausa mängleva kergusega uhkes üksinduses lõpu poole.
Rein Taaramäe oli samuti täiesti üksi jäänud ja lõpetas selle etapi 16. kohal. Temagi näos oli tohutu väsimus, kuid tundus, et ta siiski oli natuke üllatunud, siin mäe otsas Eesti lippu nähes.
Ussimaarjapäev tõi feria Nerja naaberküla Maro tänavatele. Nico ema kutsus meidki nende koduküla aasta suurimale peole.
Jälle veeti Neitsi Maarja kuju kirikust välja, tehti üle tunniajane jalutuskäik mööda külatänavaid ja jõuti ringiga kirikusse tagasi. Lõpuks sain ka teada, mis mõte sellel pühakujude ringitassimisel on. Vähemalt Nico teadis, et Neitsi saab üks kord aastas kirikust välja ja siis tahetakse talle näidata, kui ilus on endiselt meie Maro küla. Eelmisel päeval peavad kõik küla naised viima valgeid lilli kirikusse Maarja altarile ja keegi sellelt ürituselt viilida ei tohi, sest siis panevad küla eidekesed pead kokku ja sosistavad, et näe, Katharina on uhkeks läinud. Nii nagu järgmise õhtu protsessioonil tuleb kõigil külaelanikel vaguralt Maarja kuju taga rongkäigus marssida.
Saabus uusi külalisi Eestist ja külakosti muidugi toodi ka. Kommid ja šokolaadid on juba ammu keelatud asjade nimekirjas, seda lihtsal põhjusel - ma nimelt kipun need ära sööma, kuid eestlased peavad ju ikka natuke sobi tegema ja järjekindlalt smugeldavad meile magusakraami sisse. Mann muidugi kaob oma noosiga kiirelt üles ja ega ma rohkem neid komme ka näe.
Rannad on septembris veel tihedalt täis.
Neptun oli helde. Andis sileda veepinna ja hulgaliselt vaatamisväärsusi.
Loodusvaatlejad.
Sügisesed päikeseloojangud pakuvad sageli imelist värvidemängu.
Kuumus ei anna septembris veel sugugi niipalju järgi, et jälle matkama minna, kuid seekordsed külalised liigituvad perekond “parajalt hullude” hulka ja matk mägedesse oli absoluutselt kohustuslik. Sai siis kinnas visatud ja 2069m kõrguse tipuga La Maroma välja pakutud. Väljakutse võeti muidugi suurima entusiasmiga vastu.
Tegelikult oli ilm sel hommikul ikkagi kurjakuulutavalt palav, päeval lubati 27 kraadi. Matk algas 1000m kõrgusel El Robledal puhkealal. Selliseid männivaigu kogumise korvikesi oli seal sadu.
Ja siis kolm tundi üles. Alguses olid meie ümber korralik männimets, mis pakkus mõnusat varju.
Matkarada algas mäe põhjaküljelt. Ilm oli mõnus ja vaated lummavad ja mida kõrgemale jõudsime, seda jahedamaks ka õhk muutus.
Kohtusime kolme eksinud lambaga. Need olid vist küll kusagilt karjast plehku pannud. Vähemalt meile tundus nii. Ühel oli karjakellgi kaelas. Väljanägemiselt äärmiselt rääbakad.
Veidi enne tippu jõudsime mäe lõunapoolsele küljele ja sattusime paksu pilve sisse. Helistasime Nerjasse jäänud Kalverile, et vaadaku, kuidas allpool ilm paistab, kas on variant, et puhub pilve meie pealt ära ja mingit lootust ei antud.
Tipus ei kasvanud enam midagi. Sooja oli 18 kraadi.
Ülemisel pildil on pilv vastu mäekülge ja alumisel samas kohas, kui pilv oli eemaldunud. Paras kuristik oli all.
Tagasi alla metsavahele jõudes, tegime tutvust männikäbi elutsükliga. Siin, palun väga, on õppematerjal, kuidas noorest rohelisest käbist saab uhke käbi ja lõpuks jääb järele oravate poolt puhtaks näritud roots.
Lisaks läbilõige. Üks käbi oli pooleks kukkunud.
Näide käbide suurusest.
Üraskid on sealkandis suurt pahandust teinud.
Terve tee alla kõmistas läheduses kaks äikesepilve, õnneks pääsesime kuiva nahaga.
Järgmisel õhtul läksime Competasse, kus restoran Lorena pakub suurepäraseid tapaseid ja samas saab nautida päikeseloojangut. Kahjuks oli taevas sel õhtul täiesti pilvitu. Hispaanias elades võib muutuda juba nii pirtsakas, et pilvitu taevaga päikeseloojangut igavaks pidada.
Tapasetaldrik.
Vaade öisele Competale.
Järgmisel õhtul jälle pakuti värvideilu.
Nagu öeldud, võtsime oma rendivillas aedniku kohustused oma õlgadele, kuid palmi pügamine tuleb veel spetsialistidele usaldada. Tänavu kannavad palmid rohkesti vilja. Vähemalt kuu aega pudenes sealt villa terrassidele ohtralt õisi, millegi pärast ka uimaseid mesilasi ja kui neid kobaraid maha ei lõigata, siis järgnevate kuude jooksul tuleks tammetõru suuruseid vilju juba hunnikute viisi kokku pühkida. Aednikud ei armasta siin palme ja bouganvillasid, mõlemad on parajad prahi tootjad, aga nii ilusad vaadata. Minule ei meeldi ka hiiglaslik mänd, mis naabri aias kasvab, ja kust tuulega tohutud 15cm pikkuste männiokaste lademed meie basseini kukuvad ja filtreid ummistavad.
Ühel päeval potsatas mu messengeri sõnum eestlannalt Annelilt, kes oli sattunud mu blogi lugema. Temagi pere oli juba aastaid tagasi Hispaanias puhkusel käies siia oma südame kaotanud ja nüüd nad käivad igal aastal seda otsimas. Sel aastal puhkasid nad pere ja sõpradega Nerjas. Meie lugu oli inspireeriv ja nad tahtsid juba siinkandis olles meiega kohtuda. Selline kutse võttis meid esialgu kohmetuks. Peame end täiesti tavaliseks pereks. Blogigi pean tegelikult ainult kohusetundest ema vastu, sest ma lihtsalt ei helista talle põhimõtteliselt mitte kunagi, aga oma emale ju peab ometigi aru andma, kuidas meil läheb. Ma ei ole helistaja inimene ja veel vähem pean ennast rääkijaks. Olen aru saanud, et laias laastus inimesed ongi kahte tüüpi, lugejad ja rääkijad. Lugejad eelistavad suhelda kirjutades, rääkijad seevastu ei taha lugeda ega kirjutada, nemad parema meelega helistavad, kui näost näkku suhelda ei saa. Rääkijad on ka väga head küsijad. Ja lisaks on veel inimesed, kes on nii tublid lugejad kui ka head rääkijad. Neid on vähe.
Isegi Kalver, kellel pole mitte mingit probleemi inimestega suhtlemisel, küsis minu käest suuril silmil: Miks võõrad inimesed meiega kohtuda tahavad? Kuna Anneli sõnum mulle oli nii ilus, siis nõustusin kohe kohtumisega. Sain aru, et tegu ongi meie moodi inimesega ja Kalverile ütlesin, et see on kohtumine minu lugejaga, me lähme kohale ja siis küsigu ise otse nende käest. Küsisimegi, peale klaasikest veini. Siinkohal tsiteerin vastuse: Tõepoolest, miks peaksite täiesti võhivõõrastele inimestele külla tulema :) Sinu blogi on nii hästi kirjutatud, et lugejal tekib nö “vana sõbra” tunne, ja soov kokku saada, klaas veini juua ja juttu sealtsamast jätkata, kus eelmisel korral pooleli jäi, tekib nii loomulikult… Kas pole armas? Ja just sellised armsad inimesed nad olidki
Käisime kõik koos Torrox Costal Oktoberfestil. Kahjuks pean tunnistama, et juba teist aastat see üritus valmistab pigem pettumuse. Muusika oli nii vali, et inimestega juttu ajada ei olnud praktiliset võimalik, parimal juhul sai aru, mida naaber kõrval räägib, vastasistuja jutust võis pool kinni püüda, kuid kaugemal istujate juttu pidi juba ainult huultelt lugema. Kuna mina pole üldse õlle sõber, siis seda suuremaid ootusi panin toidu peale. Kui esimesel korral, kui me Torroxi Oktoberfestile sattusime, pakuti korralikku praekapsast ja seapraadi, siis peale koroonalainetusi juba eelmisel aastal ja sel aastal veel enam, oli toitlustuse osa tugevalt alla käinud. Õlu paistis vähemalt hea olevat…
Kommentaarid
Postita kommentaar