Oktoober 2022
Soojarekorditega suvele Hispaanias järgnes ka kõigi aegade soojem oktoober, kuid lõpuks ometi on ööd muutunud nii palju jahedamaks, et saab õues magada. Etteruttavalt võib öelda, et ka pool novembrit laseb samas vaimus. Järgmised külalised saime juba katuseterrassile telkima panna - õigemini glämpima.
Programm läks aina tihedamaks. Uued külalised saabusid Tartu ilusalongist SiSi. Käisime merel. Kolm naist sellel pildil on juba vanaemad, isegi kahe-kolmekordsed.
Turismiprogrammi Hispaanias kuulub ka turul käik. Kahjuks on Nerja teisipäevane tänavaturg täiesti alla käinud, seetõttu lähme külalistega viimasel ajal Torroxisse. Seal on ka teine suur pluss - turg on otse rannas ja maru mõnus on peale väsitavat shoppingut minna rannakohvikusse ja võtta üks tinto verano.
Kuna seekord oli lõunaaeg käes, siis plaanisime ka kerge eine võtta ja istusime juba vanade tuttavate ukrainlaste restorani Fortuna maha. Nagu tellimise peale oli sealsel mamotškal just borš valmis saamas ja pakuti lahkesti meilegi. Huvitav, et borši neil menüüs muidu ei ole, meid oli kaheksa ja kõik saime hiigelsuured kausitäied ette. Kes selle laari ilma meieta ära oleks söönud? Igal juhul oli supp jälle hea ja Siki arvates jäigi sel korral kõige paremaks maitseelamuseks.
Järgmiseks võtsime ette El Acebuchali mägiküla.
Siiri oli teadmata kohas millegi otsa astunud ja sai talla alla nii tõsise infektsiooni, et iga astutud samm valmistas põrgupiina. Tema jäi kohaliku kabeli trepile vaikust nautima. Lõpuks kui tagasi Nerjasse jõudsime, näitasime tema jalga ka kohalikus kiirabis ja talle määrati antibiootikumi ravi.
Nädal enne külaliste saabumist suutis Kalver angiini jääda, esimest korda elus. Istusin nagu pommi otsas, kartes, et tõbi hakkab minulegi külge. Kuid mu keha suutis end kokku võtta ja pidasin kenasti vastu, kuni külaliste lahkumiseni laupäeval ja samal õhtul, üsna ühe hetkega, jäingi ise ka haigeks. Kolme päeva pärast pidime lendama Pariisi. Tegin läbi kõik rahvameditsiininipid, tolku ei midagi.
Lootsin, et küll ta läheb üle, kuid esmaspäevaks polnud grammigi paremaks läinud ja tundus, et sellisena minust reisile minejat ei ole. Asja otsustas lihtne tõsiasi, et meil ei olnud reisitõrkekindlustust tehtud ja kui Kalver kindlustusfirmasse asja uurima läks, selgus, et seda saaks teha ainult 48tundi enne lendu. Niisiis läks käiku plaan B ehk Paracetamol. On ikka imeline ravim küll, 1 grammine tablet ja täpselt 12h on olemine täitsa inimlik.
Lennukis panin viisakusest teiste inimeste vastu ikka maski ette. Mine seda covidit tea.
Pariisi lennujaamas istusime rongile ja sõitsime kesklinna poole. Poolel teel helistati mulle meie hotellist ja teatati, et kahjuks polegi neil meile tuba pakkuda. Siis küll juba hakkas tunduma, et mis siin toimub?! Liiga palju märke saadetakse, et me ei oleks pidanud reisile minema. Lisaks mul ei olnud isegi reisiprogrammi koostatud. Täiesti mitte minulik. Tavaliselt on mul ikka koostatud põhjalik kava, millest alati pool täitmata jääb, sest pere ei ole nõus end ära nikastama. Seekord täielik nullettevalmistus, mõtlesin, et võtame vabalt. Hispaania päike on kontrollifriigi minus täielikult välja sulatanud.
Rongijaamas pidime ümber istuma metroole ja see kaos, mis toimus Gare du Nord jaamas kella kuue ajal õhtul, oli kui filmis. Rahvast oli kohutavalt palju ja kõik liikusid siia-sinna, risti-rästi segiläbi sellise kiirusega, et mul hakkas pea ringi käima. Tundus, et me oleme justkui teises maailmas või mingis mullis oma kohmakuse ja viitade otsimisega. Oleks tahtnud seda hullust filmida, aga ei julgenud telefoni välja võtta. Selline tunne oli, et niipea, kui ma käe telefoniga välja sirutan, keegi tõmbab selle ära ja läinud ta ongi.
Meid paigutati teise hotelli ja laias laastus polnud sel viga midagi. Minu puhul määrab hotelli valikul lisaks asukohale kaks tegurit: puhtus ja hommikusöök. Enamuse Pariisi hotellide hommikusöökide kohta antakse ikka päris halba tagasisidet. Puhtus meie hotellis oli täitsa hea, kuid esimesel hommikul all restoranis pakutav kraam tegi enam kui kurvaks. Teoreetiliselt oleks pidanud selle eest veel 17 eurot maksma. Tegin internetis kiire otsingu ja hea tagasisidega kohvik oli meil põhimõtteliselt üle tee. Järgmstel hommikutel sõime juba kuninglikult. Nii nagu reisil olles peab.
Esimene hommik oli ilmeliselt päikeseline. Järgmiseks päevaks lubati vihma, seega proovisime kogu vaatamisväärtusliku ühe päevaga ära teha.
Hotellile kõige lähemal oli Jumalaema kirik, üleni tellingutes, kuid askeldavaid töömehi küll silma ei torganud. Inimesi oli muidugi igal pool palju ja mõni lausa nuttis kirikut vaadates… Mina mõtlesin Quasimodo peale. Mulle meeldib käia kohtades, kus mõne raamatu tegevus on hargnenud. Oo, kuidas tahaks sattuda kord ka Abruka saarele.
Tee peale jäi Louvre kuningapalee ja muuseumi püramiid.
Eifeli torni ümber keerlesid lõputud inimeste järjekorrad nii piletiga kui ilma tulijatele ja loobusime igasugusest mõttest üles saada. Nõukaaegsete inimestena oleme meie oma selle elu järjekorras seismise normi ammu täitnud.
Aleksander III sild.
Miks me üldse Pariisi tahtsime minna, oli sellepärast, et Kalver oli veetnud Pariisis mõned päevad väiksese poisina, olles tagasiteel Hispaaniast Eestisse. Selline asi sai küll juhtuda ainult üheksakümnendate alguses, aga lugu oli nii, et Kalver, olles nii kümne/üheteist aastane, käis oma jalgpalli meeskonnaga Kataloonias sõpruskohtumisel. Bussiga. Tagasireis kestis kaks nädalat, millest kolm ööd veedeti Pariisis täpselt Louvre pargi kõrval ja mitte hotellis, vaid parklas bussis, ilma wc ja pesemisvõimaluseta muidugi. Pariisis oli vaja veeta nii kaua, sest reisil olid kaasas ka mingi ärikad võibolla ka sponsorid, kes käisid Pariisis ostureisil. Poisikesed pandi pargis palliga trikke tegema ja niimoodi möödujatelt kommiraha kerjama, kusjuures nad isegi said midagi, kuid lõpuks kui nälg juba silmanägemise ähvardas ära võtta, tõid onud-ärikad neile kamba peale kolm juustuketast ja saia. Ülejäänud aja nad lihtsalt tuiasid mööda linna ringi ja ihuhädasid käidi kergendamas just nende samade, pildil Kalveri selja taha jäävate puude varjus. Kui õhtul park kinni pandi, roniti häda korral üle tohutult kõrge varbaia. 35 aastat tagasi olla need puud küll rohkem põõsaste moodi olnud, kuid tõdesime, et Eesti poiste korralik väetamine ei olnud neile liiga teinud. Reis jätkus tookord läbi Saksamaa, Taani ja Rootsi. Osteti isegi televiisoreid ja mikrolaineahjusid. Pool bussi oli nende kaupa lõpuks täis.
Louvre loss on tohutu kompleks ja aed selle ees hiigelsuur. Kujutasin ette, milline elu siin käis, kui lossi kasutati veel kuninga residentsina ja park selle ees oli lihtrahva jaoks suletud. Võibolla on mul filmidest eelarvamused, aga selline üleküllus jätab mulje, et põhiliselt tegeleti lihasuretamise ja elunautlemisega. Mulle tundub, et ma sobin sinna.
12. oktoober on jätkuvalt hea kuupäev abiellumiseks, ka 20 aastat hiljem. Kohtasime päris mitmeid poseerivaid noorpaare.
Selliseid imearmsaid üliromantilisi kohvikuid on neil tõesti palju. Kuigi õhtud läksid juba päris jahedaks, istusid inimesed ikka väliterrassidel ja jõid enamasti õlut. Kella seitsme ajal õhtul olime meie ainukesed, kes tellisid süüa ja palusid luba sisse istuda.
Teine hommik algas vihmaga ja korralikult kallas kuni õhtuni. Kuna me ei olnud tulnud hotellituppa vedelema, siis läksime ikkagi seiklema, sihtmärgiks Triumfi kaar. Esimesena jäi tee peale Palace Garnier, ülevoolavalt suurejooneliselt kujundatud Pariisi ooperimaja, mille kõrval justkui tellimise peale juveelipood ja sain endale teemantsõrmuse. Kalver ütles: Et lõppeks ära see teemantkettajutt. On ikka romantik.
Ooperimaja trepihall.
Jalutussaalis veel rohkem kulda ja karda.
Ja siis täielikult ansamblist väljas teatrisaali laemaaling, mis mõjub kui oleks keegi laps graffitiga midagi luua püüdnud.
Ooperimajast tulles üritasime veel vapralt vihma trotsides edasi minna. Linnapildis olime jälle nagu värvilised papagoid, prantslased kannavad ainult musta. Nii depresiivne.
Andsime lõpuks ikkagi alla. Olgu või Pariis, vihmane ja külm ilm on ikka õues haigena ringi kooserdamiseks vastik.
Istusime metroorongile ja sõitsime tuldud tee tagasi. Õhtul andis vihm järgi ja seekord juba metrooga sõitsime otse Triumfikaare juurde.
Triumfikaari on Pariisis päris mitmeid. Üks neist Louvre lossi ees.
Neist kuulsaim on püstitatud Napoleoni sõjavõitude auks.
Tahtsime üles minna siis kui väljas juba pime ja läksime nurgapealsesse kohvikusse aega paraks tegema. Kalver tahtis Pariisis olles ikka midagi prantsuspärast süüa ja tellis endale konnakoivad.
Kui pimenes, läksime tagasi. Millegipärast ei olnud triumfikaare piletikassas mingit järjekorda. Triumfikaare 300 trepiastet.
Võrratud vaated üle tuledes linna.
Kaare juurest hargneb kiirtena 12 tänavat. Neist kuulsaim Champs Elisees.
Kuigi meie lend tagasi oli alles kolmanda päeva õhtul, polnud mingit tahtmist ringi kolada. Vihma kallas ohjeldamatult. Koju tagasi tulles tegin kõigepealt koroonatesti, sest mu keha mitte kuidagi ei tahtnud terveks saada ja lõpuks keeras Mann ka haigeks. Test oli negatiivne. Hakkasin jälle D-vitamiini võtma.
Samal ajal kui meie Pariisi poole lendasime, lendas Stefen oma emmega Malagasse. Issi tuli mööda maad autoga. Noored jäävad nüüd kuni suve alguseni siia.
Et mamma ja papa ei peaks jälle elutoa põrandal magama, rentisime neile eraldi korteri Nerja kesklinnas. Üürikorteri leidmine oli ikka omaette väljakutse ja oleme jälle ühe kogemuse võrra rikkamad. Nagu Eestiski nii ka siin, on kinnisvara hinnad teinud hullumeelse hüppe ja talverendiks pakutavate korterite valik oli üsna kesine. Esialgu tundus rendikorterite valik isegi täiesti lootustandev, kuni viisime end kurssi kohalike maaklerite müügiskeemiga. Üles riputatakse kuulutus väga hea hinnaga korterist koos ilusate piltidega. Kontakti võttes tuleb välja, et seda korterit tegelikult enam saada ei ole, aga neil on: "palju muid väga ilusaid kortereid" ja siis pakutakse mingit täielikke õudukaid. Isegi selline variant käis meil läbi, et leppisime mingi korteri vaatamise kokku ja siis viidi meid hoopis teise kohta. Kolmandaks variandiks on otse omanikult rentida ja jälle sattusime uue situatsiooni otsa, et valisime ühe kena korteri välja, leppisime omanikuga kokku, et sobib ja soovime rentida ning järgmisel päeval omanik teatas, et korter ikkagi ei ole saada, kuna kliendid, kes eelmisel talvel seal majutusid, soovivad sel aastal tagasi tulla, aga omaniku vennal on pakkuda kõrvalkorter, mis olla täpselt sama hea. Loomulikult päris sama hea ta ei olnud, aga olime juba üsna meeleheitel ja nõustusime lepingu sõlmimisega. Siis saabus omaniku poolt vaikus, kuni nädala pärast anti teada, et nemad otsustasid hoopis müüa ja ostjagi juba olemas. Lõpuks lahenes olukord siiski meile soodsalt. Saime päris kena hinnaga korteri otse Nerja kesklinnas, mis tähendab, et kõik on käe-jala juures ja mammagi poisile oluliselt lähemal.
Keerasin elus jälle uue lehekülje. Olen nüüd päris vanaema. Ikka selline, kes tööl ei käi ja lapselast lusikaga taga ajab. Andsin oma tööd ja tegemised noortele üle ja võtsime Stefuga endale ainult töödejuhataja ülesanded. Muidugi on raske tegevuseta olla, eriti kui poisist käed vabad. Poiss sai harjavarrega ikka mitu korda pikku pead, aga mitte üks piuks ei tulnud, ikka nii põnev oli seda möllu jälgida.
Uus aednik. Eesti mees.
Ühel päeval kui juhtusime kõik korraga villas toimetama, tuli ukrainlannast naaber abi paluma. Nende kass oli kukkunud kõrvaloleva mahajäetud maja korstnalaadse väravaposti sisse ja ei saanud sealt enam ise välja. Kuna kass kulgebki neil vabalt ringi, nad isegi ei olnud märganud tema kadumist, kuni poeg tänaval haledat näugumist kuulis. Nad olid juba ülevalt voodilinast tehtud köie sisse lasknud ja pisteti veel mingi lauajupp sisse, kuid kass ei saanud ikka välja ja hakati kartma, et äkki ta on end vigastanud ja kohe sureb ära. Kalveril oli nagu tellimise peale puurvasar kaasas ja kassike päästeti.
Veidi rääbakas, aga täiesti terve.
Nässu pesa ja mänguasjad löödi meil kodus kohe üle. Vaene koer oli alguses ikka päris segaduses ja isegi urises mõned korrad poisi peale.
Täna on juba ära lepitud ja eriti hea on, kui poiss oma kõrgest söögitoolist koerale palukesi poetab.
Ma ei kujuta ette, kuidas saavad noored pered hakkama, kui neil koera ei ole. Lauaalune on kogu aeg toitu täis. Kodus puhastab Nässu kohe kõik ära.
Päevakorda on tõusnud seni meie jaoks kaugeks jäänud mänguväljakud.
Mänguväljakult leiab ka sõpru.
Ilmad on jätkuvalt soojad ja saab papaga merel käia.
Selle aastane 30. oktoobri Maroween oli väga rahvarohke.
Linnatänavad dekoreeritakse ja jagatakse auhindu parimatele fassaadidele.
Rahvas oli viitsinud tõsiselt vaeva näha ja end igasugu halloweeni teemalistesse kostüümidesse pannud.
Mann oma sõbrannaga olid inglid.
Käes on küpsekastanite ja maguskartuli aeg. Oi, kuidas need mulle meeldivad. Söön nii palju kui sisse mahub, siis on järgmise aastani jälle hooleta.
Oktoobri viimased külalised olid esimest korda Nerjas. Tegime nn algajate kohustusliku turismiprogrammi. Kõigepealt Burriana rand ja Ayo paella.
Sealt jalutuskäik vanalinna suunas. Tee peale jääv Playa Carabeo.
Järgmiseks El Saltillo mägimatk.
Nerja koopad.
Nüüd on külaliste hooaeg möödas. Kohale hakkavad saabuma rändlinnud.
Käes on apelsinide hooaeg.
Kommentaarid
Postita kommentaar