Detsember 2022
Nii kurb, et 2022 jääb maailma ajalukku koledate sündmustega Ukrainas, sest mina tahaks hõisata - see aasta oli nii äge!
Vahel ilusate päikeseliste ilmadega käime pühapäeviti perega väljas söömas. Turismihooeag on läbi, peaaegu kõigisse restoranidesse saab jälle ilma lauda broneerimata, kui aegsasti kohal olla muidugi. Viimati olime Torre del Maris, ilm oli fantastiline, paras kampsuni väel terrassil istuda ja toit oli maitsev. Mõne aja pärast olid kõik kohad juba hõivatud. Vaatasin teisi laudkondi ja tõdesin, et meie seltskond viis kohalolijate keskmise vanuse ikka tublisti alla. Enamus inimesi meie ümber olid ilmselgelt pensioniealised, nii kohalikud kui välismaalased. Kõigil oli mõnus. Terrassinurgas hakkas DJ mängima vanu häid rokiklassikuid. Olen täheldanud, et nii mõnelgi lõunas eluõhtut veetma tulnud inimesel on probleeme alkoholi liigtarbimisega. Muudkui tellitakse juurde, iga kokteil on eelmisest erinev ja lõpuks kui ollakse ennast juba parasjagu ära sätitud, kisub jalg tantsule. Eriti naisi. Mehed joovad muidugi ka, aga nemad jäävad reeglina istuma. Ja siis vingerdatakse muusika saatel diskori puldi ees, kui seal on ruumi või lihtsalt laudade vahel ja nooremad inimesed itsitavad endale pihku. Olen ikka oma lastele ja sõpradele öelnud, et kui ma peaksin vanana sama moodi käituma hakkama, siis sidugu mind kinni. Enamus inimesi jätkuvalt hakkab elu nautima alles peale seitsmekümnendat eluaastat ja siis hoitakse kümne küünega oma elunatuksest kinni. Elama peaks iga päev nii, et kasvõi homme ära minnes võiks õhata: oli vast elu!
Terje ja Rolandiga tuli ühel päeval spontaanne idee minna paariks päevaks Marokosse. See meil ju kiviga visata. Järgmisel päeval olid lennupiletid Marrakechi ostetud. Novembri viimasel päeval istusime lennukile ja natuke rohkem kui tunni aja pärast olime Marokos.
Malaga
Marrakech
Lennujaamas vahetasime kõigepealt paarisaja euro eest kohalikku raha ehk dirhameid. Ümardatult on kurss 10 dirhamit = 1 euro
Kuigi meie väljalend hilines ja jõudsime kohale umbes 40 min hiljem, ootas ettetellitud taksojuht meid kenasti saabujate väravas ja mingit lisaraha ei nõutud. Sõit kesklinna maksis 25€. Meie ööbimiskoht asus müüriga ümbritsetud vanalinnas ehk medinas, mis on imekitsaste tänavatega ja autoga seal liigelda ei olegi võimalik. Takso viis meid medina värava juurde ja seal juba võttis meid majutusasutuse töötaja vastu. Kohe hüppasid ligi ka pakikandjad, kes 5€ eest olid valmis meie kompsud plekist aiakäruga kohale toimetama. Loobusime sellest ja sibasime oma teejuhi sabas mööda pimedaid tänavaid otse medina südamesse, kus ainsad liiklusvahendid olid rollerid ja jalgsi liikujad pidid üksteise taga majade seinaääri mööda kulgema, vaadates, et maas kükitavatele lastega kerjusnaistele peale ei astuks. Ilma teejuhita pole ilmselt võimalik hotelli üles leida, vähemalt medinas mitte.
Kohe saime kogeda ka marokolaste omapärast huumorimeelt. Jõudsime oma riadi juurde ja välisuks oli lukus. Meie teejuht küsis, kas meil on võti. Loomulikult kohkusime ära, sest me ei olnud kursis, et oleksime pidanud kusagilt enne võtme hankima, mis peale poiss lõbusasti naerma hakkas ja võtme oma taskust välja koukis. Sama poiss täitis riadis ka administraatori ja hommikulaua teenindaja kohuseid.
Meie hotell ehk riad oli tüüpiline Marrakechi kesklinna majutusasutus, mille keskel on basseiniga siseõu, kus asus ka maja ainuke televiisoriga hommikusöögi ala. Algselt kuulusid sellised majad kohalikele rikkuritele ja olid kasutusel elumajadena. Imepisikesed toad, kuid kõik vajalik oli olemas. Puhtuse ja remondi värskuse osas tuleb sellises riigis niiehknaa latt oluliselt alla lasta.
Tubade uksed ja aknad avanevad reeglina sisehoovi.
Sviidi uks oli hommikul avatud ja saime sisse piiluda.
Vaade Marrakechile riadi katuseterrassilt. Väljaspoolt on kõik majad ilmetud, kuid sees avaneb tõeline loss.
Meie asukoht Marrakechis
Viskasime kotid hotellis maha ja siirdusime kohe linna peale esimest tiiru tegema. Juba enne lendu oli varasema Maroko kogemusega Terje mind hoiatanud, et liigsed ehted ja kulinad tuleb koju jätta, sest tänavarööv pidi üsna tavapärane olema. Veel autos Malaga lennujaama sõites andsin oma kalli teemantsõrmuse Hannale hoiule. Kui uksest välja hakkasime astuma, jooksis hotellipoiss meile järgi ja küsis, kas me oma dokumendid ikka tuppa seifi jätsime. Tekkis tunne, et ainult pime õnn võib meid paljaks riisumisest päästa. Igal juhul pääsesime.
Vaade riadi kõrval asuva restorani katuseterrassilt.
Peale õhtusööki tegime esimese tiiru linna peaväljakut Jemaa El Fna ümbritseva turu peal, kus veel kümne ajal õhtul paljud letid avatud olid ja keset platsi käis tohutu möll. Seal istusid berberid väikestes kobarates koos ja igas neist toimus mingi kummaline tegevus. Mõni meelitas vilepilli puhudes madu oma kotist välja, teine keerutas peas oleva mütsi küles nii meetri pikkust tutti, kusagil käis kukepoks, tehti kätele hennamaalinguid ja jumal teab mida veel, igal pool mängiti mingit pilli ja see kõik kokku tekitas täiesti müstilise ja peadpööritava helide kooskõla. Terje veel mainis, et müügiputkasid ja tutikeerutajaid mitte väga avalikult pildistada, sest siis tahavad nad kohe raha saada ja ega selles möllus ja varguste eest pidevalt hoiatatuna polekski väga julgenud telefoni välja võtta. Seetõttu polegi mul esimesest õhtust pilte, aga mälestus on muljetavaldav.
Kohalik supermarket. Nii, kitsas, et ainult kolm inimest mahub korraga sisse, kuid usun, et absoluutselt kõik vajaminev oli seal olemas.
Hommikul siirdusime turule, mis jäi meie majutuskohast nii 10 minuti jalutuskäigu kaugusele. Kogenud Terje oli juba soovitanud, et viigu ma Nerjas kohalikus marokolaste äris hindadega kurssi, et turul pügada ei saaks. Ma muidugi arvasin, et mul pole niikuinii plaanis midagi kaasa ostma hakata, tulime ju seljakottidega. Tagantjärgi targana võib öelda, et nahk tõmmatakse Marokos üle kõrvade igal juhul ja rahast jääd ilma ka siis, kui sa mitte midagi ei osta.
Turg oli triiki täis täiesti ebatarvilikke asju ja kogu see värvikirevus võttis muidugi silme eest kirjuks ja kohe tekkis ka tunne, et midagi tahaks ikka osta.
Vaibad
Kaftanid
Maiustused
Maitsetaimed
Oliivid
Ehted
Lambid
Keraamika
Täiesti normaalne on vedada saiakoormat lahtisena mööda tolmuseid tänavaid.
Turg on nagu lõputu labürint. Keskel müüdi kaupa kõrgemate hindadega, äärtes võisid sama kauba oluliselt odavamalt saada. Samas olid töötoad, kus kõike seda kaupa kohapeal meisterdati.
Jäime kindlaks, et meil midagi vaja ei ole, kuid lastele tahtsime midagi ikka viia. Valituks osutusid kaks kaamlipoissi, mille eest müüja esialgu 150 dirhamit/tükk küsis. Kalver on kõva kaupleja, nii saime hinna 90 peale.
Õhtul enne jalkamängu turu ääri mööda uidates rippusid samad tegelased ühes putkas küljes silt 50 dirhamit. Kindlasti oleks sealgi veel kauplemisruumi olnud.
Proovisime ka kohalikku toitu, mida nimetatakse tagine ja küpsetatakse koonuse kujulise kaanega haudepotis, kuhu on lisaks lihale ja juurikatele lisatud kuivatatud ploome või datleid, mis toidu üsna maguaks teevad. Kalver proovis ära kaamliliha.
Õlut või veini enamasti restoranides ei pakuta ja poes ei müüa. Juuakse ohjeldamatult teed. Teekann topitakse värsket piparmünti tihedalt täis ja joodav on sellest kannust ainult esimene klaasitäis, juurde valades on tee vahepeal juba joogikõlbmatuks tõmmanud. Piparmünti müüakse turul lausa rõukudena. Selle hammustasime kiirelt läbi, et kohe kui tee lauda toodi, tõmbasime selle põõsa teepotist välja. Tee juurde pakutakse alati selline tagasihoidlik suhkrutükk.
Meil oli õnn olla Marokos, kui toimus Maroko ja Kanada vaheline jalgpallilahing. Kuna hotellis telekat ei olnud ja tahtsime näha kohalike jalkafänne, siis siirdusime linna peale televiisoriga kohvikut otsima. Turuplatsi ääres olid kõik televiisoritega toidukohad inimestest pungil. Lauad viidi välja ja isegi väliterrassidelt toodi toolid sisse ja seati ritta nagu kinos. Istekoha eest tuli osta karastusjook. Seal me siis istusime nagu silgud reas ja rüüpasime kõrrega pudelist limonaadi. Rahvast vooris muudkui juurde. Kuskilt saadi toole lisaks, kõigil paluti püsti tõusta ja end veidike taha poole nihutada, et üks rida ette veel ära mahutada.
Marokolased armastavad jalgpalli. Ja seekord ei pidanud nad oma riigi koondises pettuma. Kui värav löödi, kargasid kõik püsti ja toolid lendasid taha nii, et praktiliselt oli võimatu juba istuma mahtuda. Kogu aeg, kui väravalöömise võimalus tekkis, haarasin eesistuva punase pearätiga tütarlapse toolist kinni, et ta püsti karates seda mulle veel lähemale ei lennutaks. Olin lausa nii kaval, et kui tema üles hüppas, lükkasin tema tooli ette poole tagasi.
Mängu vaheajal oli võimalus marokolasi lähemalt vaadelda. Kui päeval turul kauplesid ainult mehed, siis mängu olid vaatama tulnud nii mehed kui naised, kärudega imikud ja tudisevad vanad. Noored tüdrukud, nii Manni vanused ehk, jagunesid kahte rühma. Ühed olid korralikud pearätikandjad ja teised täiesti euroopalikult katmata juustega, nabapluuside ja teksapükstega. Ühine tegur oli tugev lainerijoon silmadel. Nii mängu ajal kui pausidel käituti täiesti sarnaselt meie teismelistele. Kõigil olid ninad oma telefonis ja lakkamatult tehti endast selfisid. Minu ees olev tüdruk pildistas ennast nii, et mina jäin üle tema õla ka pildi peale. Vaatasin, et ohhoo, tüdruk telefoniekraanil on väga ilus, aga täitsa lõpp, ma ise näen samuti täna eriti hea välja. Tüdruk kasutas oma fotokaameral ilusaks tegevat filtrit.
Tegime ise ka selfi. Ilma filtrita.
Oi, seda pidu, mis Maroko võidu puhul turuväljakul lahti läks, tuututavaid pasunaid ja rollereid kostus veel hiliste õhtutundideni.
Järgmisel hommikul oli meil plaanis väljasõit mägedesse ja õhtul riadi tagasi jõudes ütlesime oma hotellipoisile, et tahame hommikusööki veidi varem, mis peale poiss teatas suuril silmil, et homme neil hommikusööki ei pakutagi. Järjekordne huumor. Terje küsis, kas neil on siin linnas kusagil koomikute kool.
Hommikul korjas meid kokkulepitud kohas taksojuht peale ja algas sõit Kõrg-Atlase mäestikule. Taksojuht oli jutukas mees. Rääkis, et Marokos võib mehel olla nii palju naisi, kui ta üleval pidada jaksab. Temal endal olevat kaks naist ja kaks last. Esimene naine on kohalik, temaga on ka lapsed, aga teine olla sakslane, väga kallis üleval pidada ja temaga veedab mees väga palju aega koos. Meie pärimise peale, et kuidas selline peremudel toimib, selgitas, et nad ei ela kõik koos, aga lähestikku ja teise naise saad võtta ainult siis, kui esimene sellega nõus on. Kui ta oli end meile kärbseid pähe ajades piisavalt lõbustanud, selgus, et tema teine naine on tema auto, millega ta meidki sõidutas. Ainus, mida ta ei paistnud teadvat, et kui tema naine ongi sündinud Saksamaalt, siis päritolu järgi on tema Ford ikkagi ameeriklanna.
Läbi turismifirma 200€ eest tellitud väljasõit oli paras turistlõks. Esimene vahepeatus oli berberite elamu, kus me ringi saime liikuda, kui pere samal ajal oma igapäeva toimetusi tegi. Elamistingimused olid äärmiselt askeetlikud, elutoast astuti otse loomalauta ja läbi lauda sai otse tahmast mustade seintega kööki.
Taginevormid kööginurgas.
Kuigi lastele on kooliskäimine kohustuslik, siis selle pere lapsed istusid kõik kodus ja turistid voorisid hordide kaupa neist mööda nagu loomaaias.
Loomad elutoas
See pisike uberik on ühemehesaun. Meie autojuht ütles, et ta näeb esimest korda, kui keegi sinna sisse ronib ja kasutas ise samuti võimalust pilti teha.
Majaekskursiooni lõpetuseks pakuti kõigile teed ja kohalikku leiba ehk khubz’i, mida perenaine köögis lahtisel tulel panni peal küpsetas. Valge munakujuline ese vasakpoolsel kandikul on järjekordne suhkrutükk. Kui me lahkumiseks püsti hakkasime tõusma, sosistas autojuht, et kena oleks pererahvast natuke rahaliselt toetada, nii 10-20 dirhamiga inimese kohta. Meiega samal hetkel oli seal majas umbes kolmkümmend inimest, usun, et teine samapalju käis neil päeva jooksul veel läbi. Lihtne arvutuskäik ütleb, et päevane sissetulek oleks neil sel juhul 1000 dirhamit, mis on ulmeliselt suur summa ja ei anna mingit põhjust sellistes tingimustes elada, isegi berberitel. Vägisi jäi mulje, et tegemist oli lihtsalt fiktsiooniga või muuseumiga.
Terje oli meid juba hoiatanud sellistes vahepeatustes kerjavate laste ja kauplejate eest. Nii kui auto berberite külas peatus, kargaski ligi kümmekond meest ja hakkasid pakkuma käevõrusid ja igasugu muud pudipadi toppima. Nende müügistiil on ikka üsna agressiivne. Trügivad küljealla ja liiguvad niimoodi külgepoogituna igale poole kaasa. Tundsin ennast nagu filmistaar paparatsode küüsis. Nii kui barberite majast välja astusime, kargasid nad kohe jälle ligi ja liikusid meie külge kleepununa kogu tee tagasi autoni. Kuna ma niikuinii tahtsin Marokost üht pisikese suveniiri mälestuseks ja olin juba aru saanud, et minu unistus oma käega kusagil mägioja ääres kristalle korjata, nii nagu Jaan Tätte “Reisile minuga” saates tegi, ei ole reaalne, siis tahtsin ühelt kaupmehelt loodusliku ametüsti osta. Hind algas 150 dirhamist, minu lõplik pakkumine oli 50. Istusime juba autos, kui müüa oli lõpuks nõus. Nüüd mul on kodus klaasi all imeilus sädelev lilla kristall, mis ilmselt ei olegi üldse ametüst, sest ühe müügiputkas öeldi meile, et need värvilised kivid on lihtsalt värvitud kvartskivi ja eks ta sedamoodi paistab ka. Ilmselgelt saime jälle petta, kuid see ei häiri mind karvavõrdki. Tahtsin midagi mälestuseks ja mälestusi ma sain.
Edasi viis tee berberi naiste argaaniaõli kooperatiivi. Argaaniapuu kasvab ainult Marokos ja on väga hinnatud kosmeetikatoode. Argaaniaõli pressimine käib tänase päevani käsitsi ja on just naiste töö.
Eks siingi oli suurem rõhk müügile pandud. Kui osta ei tahtnud oli rahaline toetus teretulnud.
Edasi viis tee mägikülakesse, kust algas väike matk mägedes Imlil kose juurde.
Jõe ääred olid tihedalt täis kohvikuid või kuidas neid kohti, kus teed juuakse, nimetama peaks. Teemaja ka pole, nad ju lageda taeva all.
Matka lõpetuseks suunas autojuht meid ühte neist lõunasöögile. Kahjuks mingit maitseelamust seal ei pakutud. Ligi astusid kohalikud trubaduurid, kes iga laua ääres peatusid ja esitasid kõigile ühe ja sama minutilise etteaste. Kokkuvõtvalt oli selline ekskursioonipakett esimese kogemuse saamiseks piisavalt hea. Kui me peaks veel kunagi sinnakanti sattuma, siis võtaks kindlasti midagi omal käel ette.
Õhtul saime linna tagasi veel enne pimedat ja mõtlesime Kalveriga kahekesi medina nurgatagustega tutvuma minna. Rahvast oli turul murdu.
Nägime ka kuidas taksojuhid kliendi pärast kähmlema läksid.
Medinas saab liikuda ainult jala, rolleri või hobuse ja eesliga.
Jõudsime kauplemistänavate piirkonnast välja ja seisatasime korraks, et vaadata, kuhu poole edasi liikuda. Tundub, et Marocos jälgib mõni silmapaar pidevalt sellist rumalate turistide kulgemist. Kohe hüppas meie juurde üks kohalik, kes andis lahkesti suunad kätte: Lähete paremale, siis te väljute medinast, lähete teises suunas saate turule tagasi, aga!!! täna on väga eriline päev, sest berberid on tulnud linna nahku töötlema ja seda vaatemängu peab nägema. Selleks tuleks minna vasakule. Aga te peate kiirustama, sest varsti nad juba lõpetavad tänaseks... Meil ei olnud mingit huvi kuhugi tormata, mis iganes see naha töötlemine endast ka kujutaks. Ma ise arvasin, et see on mingi nahatoodete turg vms. Hakkasime vaikselt juhatatud suunas kõndima, et kui see vaatamisväärne sündmus satub meile ette, siis vaatame. Õige pea hüppas jälle keegi ligi ja hakkas sama juttu ajama ja siis järsku hüüatas meist mööda ruttavale berberile, et ole hea juhata need turistid naha töötlejate juurde. Poiss ütles, et tal on kiire, aga võtku me talle sappa ja ta annab suuna kätte. Algas hullumeelne jooks mööda labürindina kulgevaid tänavaid, järjest kaugemale meile tuttavast turupiirkonnast, välismaalasi polnud enam ühtegi näha, igal pool ainult kohalikud mehed ja jooksvad lapsed, kes kõik meid näljaste pilkudega saatsid. Tundus, et nüüd järgmise nurga taga meid juhatataksegi otse röövlijõugu lõksu ja saab toimuma see paljuräägitud turistide paljaks riisumine.
Poiss näitas meile möödaminnes araablaste nahatöökoda, ja selgitas, et sinna ei tasu minna, sest seal tahetakse vaatamise eest raha, aga berberite juures on kõik tasuta. Lõpuks jõudsimegi kohale ja poiss andis meid üle juba neljandale kohalikule. Värava kohal oli suur silt, et selle koha külastamine on täiesti tasuta. Sõbralik tööline andis meile mõlemale tuti värsket piparmünti pihku ja ütles, et kohati võib haisu olla, siis hoida piparmünt nina ees. Õnneks pani koroona minu haistmismeelele põntsu ja minu jaoks polnud eriti mingit haisu. Kalver kinnitas, et hais on tappev. Kuid ka ilma haisu tundmata oli meie silme ees avanev vaatepilt juukseid püstiajavalt õudne. Me olime sattunud naha parkimistöökotta. Tohutu suurel alal olid maa sees suured vannikujulised mahutid, täis mingi vedeliku sees ligunevaid loomanahku. Kõikjal vedeles loomade karvatutte. Esimeses kõige rohkem haisvas sektoris toimus mingi keemia sees nahkadelt rasva ja karvade eemaldamine, edasi neid nahku pesti ja viimaks värviti. Kõik see töö käib käsitsi ja mõned viimased töölised, keda nägime, olid üleni selle lögaga koos. Kogu see ala oli nii räpane kui olla saab, tagatipuks seisis nurgas käru ees muul, kes isukalt kilekotti nosis, saamata aru, et tema koorem koosneb suguvendade maistest jäänustest ja on ainult aja küsimus, millal tema enda nahk seal haisvas tünnis liguneb.
Kui olime ringi peale teinud tahtis kohalik berber meid naha töökotta juhatada, et meile näidata, milliseid ilusaid tooteid nad nahast valmistavad. Olime Terje ja Rolandiga kokkulepitud õhtusöögiajast juba korralikult üle läinud ja püüdsime ära nihverdada, aga see ei ole marokolaste puhul nii lihtne. Kohe lükatigi meid sisse suurde nahktoodete poodi. Tegime kombekalt ringi peale, aga loota, et ma peale sellist shokiturismi veel nahast tooteid osta tahan, oli neil küll mõtetu. Nii, kui välja astusime, hüppas saatja meile ligi ja ütles, et nüüd oleks vaja ekskursiooni eest 100 dirhamit maksta. Nii palju siis tasuta külastamisest. Ise nad nimetavad igasugust sellist raha välja pressimist kohaliku kogukonna toetamiseks. Andsime 40 dirhamit ja saatsime nad puu taha. Berber oli küll natuke pahane, aga õnneks kaasmaalasi meile kambakat tegema ei kutsunud, kuigi tunne oli selline küll. Õudne, kuid vaimustav silmaringi avardav kogemus.
Jõudes tagasi peaväljakule ütles Kalver, et sellise elamuse peale peab tema õlut saama, maksku mis maksab. Esimeses kohas, kuhu sisenesime muidugi alkoholseid jooke ei pakutud. Kuid meid juhatati lahkest kõrtsi, kus pakuti ja lisaks kompenseeris üleelamusi tohutu suurelt teleriekraanilt näidatav jalgpall.
Olen oma detsembri kokkuvõttega jõudnud 3. kuupäevani. Maroko on lihtsalt nii äge. Nii lähedal ja nii teistsugune. Vaimustav. Ainult esimeseks korraks ma arvan, et kahest päevast kohapeal piisab. Rohkem elamusi ma ei oleks suutnud välja kannatada.
Tagasi jõudes saime jälle vanavanemate kohustusi täitma hakata. Selline on musipõrsas pühapäeva hommikul.
Nässul on head päevad. Stefen jagab lahkesti palukesi.
Reisilt tulles olid patareid laetud. Tekkis kihk üle pika aja ennast liigutama hakata. Ajasin dressid selga ja tegin 5km kõnnitiiru. Ilm oli võrratu. Päikeseloojang kollasesse merre. Koju jõudes tegin mõned kõhu- ja seljalihaste harjutused, kätekõverdused ja kükid. Järgmine päev oli tunne nagu mind oleks eile kaigastega pekstud. Põhimõtteliselt ei olnud kehal kohta, mis ei valutaks. Ei teagi, kas tõesti see kerge liigutamine mu vormist väljas kehale niimoodi mõjus või oli järjekordne viirus kallale karanud. Võtsin edasised päevad hästi rahulikult.
Nädal peale Marokost tulekut, lugesime Stefenile, kes just iseseisvalt püsti seismise ära õppis, sõnad peale, et ta meie ära olekul kõndima ei hakkaks ja lendasime nädalaks Norrasse. Kalver läks tööasju ajama, mind võeti logistikuks kaasa. Malagas oli 20 kraadi sooja, Oslosse jõudes -8. Saime oma jäätunud rendiauto kätte ja kohe tekkisid sõnavarasse uued sõnad nagu roolisoojendus, tuuleklaasisoojendus ja istmesoojendus. Vana hea staatiline elekter juustes oli ka koheselt platsis.
Hommikuks oli eelmisel õhtul ülessulanud autoaknad jälle jääs. Kuna Sixt autofirma ei pea Norras vajalikuks autodesse jääkaabitsaid panna, pidime lihtsalt ootama, kuni tuuleklaasisoojendus oma töö teeb. Algas üle 400km sõit Bergenisse.
Norra loodus on vaimustav. Ainus häda oli, et mul kippus mägede vahel keerutades hommikulauas söödud heeringas vägisi pinnale ujuma ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui pidin ise hoolimata, et ma pole viis aastat talvel autot juhtinud, rooli istuma. Kui käed on rooli küljes, kaob igasugune iiveldus koheselt.
Kärestikulised jõed nägid välja täpselt sellised nagu loodusfilmides nähtud. Oli tunne, et kohe näeme kuidas karu veest välja hüppavat lõhet püüab. Kahjuks ei näinud, karud ju talveunes.
Tee viis üle mägede, mööda mitmetest suusakeskustest. Kohati tundus, et Norras on vist igal külal oma suusamägi.
Fjordid, fjordid, fjordid
Tunnelid kuuluvad Norra teedevõrku. Mõni oli lausa 14km pikk ja varustatud antennidega nii, et raadio ja internetiühendus säilis ka maa all.
Vahel väljus tee tunnelist otse fjordi ületavale sillale ja teises otsas otse järgmisse tunnelisse sisse.
Ringristmikku tunnelis polnud samuti varem näinud.
Kuiva ilmaga oli tunnelis väga tolmune. See-eest lumesaju korral sulas auto tunnelis kenasti üles.
Oleks väga põnev reisida Norras suvel. Tundub, et igast mäest tuleb vett alla, sellised külmunud kaskaade olid ikka väga tihedalt.
Bergen on väga armas linnake. Käisime jõuluturul ja soojendasime end kaneeliga maitsestatud sooja õunamahlaga. Kalver muudkui utsitas mind, et ma pilte teeks ja kuigi külma oli ainult viis kraadi, pidid mul käed ilma kinnasteta otsast kukkuma ja sõrmed ei kuulanud üldse sõna, seega õues tehtud pilte väga ei ole.
Esimesel päeval oli Bergeni kandis ringi sõita väga mugav. Lund oli vähe ja teed kuivad.
Bergenist lahkumise hommikuks oli maha sadanud 30cm jagu värsket lund ja nagu juba mainitud Sixt autorent ei pane autodesse jääkaabitsat ega ka lumeharja, nii me pidime lume lihtsalt oma kätega maha lükkama. Hädavaevu saime parklast välja ja mu süda vajus ikka päris saapasäärde mõttest, et peame 205km Stavangeri sõitma. Lumesadu jätkus kogu tee, kuid Norra liiklus erineb suuresti Hispaania omast, Eesti liikluskultuuriga ei hakka võrdlemagi. Vähe sellest, et linnade vahelistel teedel tohib isegi suvel sõita maksimaalselt ainult 80km/h, siis sellistes lumistes oludes sõideti ainult 40km tunnikiirusega ja kogu tee jooksul ei tehtud meist mitte ühtegi möödasõitu, ja meie ei olnud selles kolonnis mitte esimesed, ega ka ükski vastutulija ei tekitanud ohtlikku möödasõitu. Küll oli näha igal pool lumesahkasid tööd tegemas.
Kuna sõit oli nii turvaliselt aeglane, siis saime autoaknast nautida imelisis talvevaateid. Talvine loodus on lihtsalt muinasjutuline, aga ainult toa- või autoaknast vaadates.
Norras on kohti, kuhu pääsemiseks tuleb tahes-tahtmata praamiga sõita. Meil tuli lausa kaks praamiotsa teha, kuid seegi on imelihtne. Kogu arveldamine käib auto numbrimärgi alusel. Nagu ka lõputute teemaksude tasumine. Imestasime, et nägime teedel nii palju elektriautosid. Tesla on ikka igal teisel perel. Uurisime siis veidike tausta ja tuleb välja, et Norra riik doteerib päris korralikult kodanike elektriautode soetamist nii, et mõtekam on osta endale elektriauto, kui diisel või bensiinimootor, lisaks ei pea elektriautod maksma teemaksu, neil on tasuta praamisõit ja parkimine. Kadedaks teeb.
Kalver tahtis kangesti ka Põhjamerd näha. Kuigi vesi oli ainult 6 kraadi, siis ikkagi olid rannas lainelaudadega surfarid.
Varhaug Gamle kirikuaed
Kiviaiad
Kristiansand
Uurisime, miks fjordid ära ei jäätu ja saime teada, et fjordid on ühenduses Atlandi ookeaniga ja seal on vee temperatuur 6 kraadi.
Viimane peatus - Porsgrunn
Norra on imeline maa, kindlasti tahame kord tagasi minna. Kahjuks hotellide ja restoranide hinnad on Hispaania või Eestiga võrreldes ulmeliselt kõrged. Keskmine kahekohaline standardtuba maksab 150 ja keskmine praad 30 eurot. Kui seni rääkis Kalver kõigile, kuidas ta kord aastaid tagasi Oslo lennujaamas ümberistudes 12 euro eest elu kõige kallima õlle jõi, siis nüüd, nädala lõpuks, ei pilkunud silm ka enam kahe inimese õhtusöögi eest 100 eurot välja käimast. Hotellidega võis väga rahule jääda, eritit tore oli vahelduseks põhjamaist hommikusööki nautida, kuid restoranides oli küll kohati nii rahast kui ka kõhust kahju.
Detsembri keskel sai väike Loore 1 kuu vanuseks. Igati paras vanus, et lennata esimest korda mamma-papa juurde.
Selliseid torte tehakse Tartus.
Kohtumine mammaga.
Mamma-papa kobisid jälle elutoa sviiti. Eriti romantiline oli magada kuuse all.
Hommikuti sai olla papa kaisus.
Päikesevannid
Uskumatu, et need kaks on ühe aastakäigu põnnid. Kooli tuleb Steful ilmselt siiski aasta varem minna.
Una grande familia. Meid on kümme. Pluss koer.
Kokkulepe, et kinke ei tehta, ei pidanud ja lõpuks oli neid nii palju, et pidime vanniga kohale kandma.
Tegime väljasõidu Malagasse jõulutulesid vaatama.
Papa viis kõik beebid merele. Loore muidugi magas selle maha, nagu enamasti ka kõik muud üritused.
Käisime Capistranol jalutamas.
Jalutasime Torre del Maris
Ja Torrox Costal.
Tänavune aastavahetus üllatas. Esiteks sain ma oma sünnipäevaks privaatse tulevärgi, sest esimest korda müüdi kohaliku ostukeskuse juures ilutulestikku ja teiseks oli lisaks linna poolt korraldavale tulevärgile üle linna päris palju eraisikute poolt lastavaid saluute, mis meie vaatekohast kenasti kätte paistsid.
Ahjaa, lõpuks jõudis eetrisse ka Inglismaal ülipopulaarne telesaade "A Place In The Sun" Nerjast, kuhu meie ülemöödunud aasta kinnisvara projekt sisse sai. Kel huvi, saab vaadata.
https://www.youtube.com/watch?v=MmQLze9WfTc
Kommentaarid
Postita kommentaar