Jaanuar 2023

 

Aasta algas nagu ikka tähtsamate persoonide sünnipäevadega. Mann sai 17, endast ei hakka rääkimagi.

 

Klassikaline Manni kingisaamise nägu. Eks ta üks ärahellitatud jõmpsikas ole.

Siinkandis talvituvate eestlaste konsentratsioon oli sel aastavahetusel eriti tihe. Uue aasta tervitamise peol oli meid 22 inimest.

Järgisime traditsiooni ja käisime Andrese ja Marioniga aasta esimestel päevadel kalal. Ma ei tahaks hõisata, aga prae tõin lauale seekord mina, kuigi kogu au tuleb anda imelisele landile, mis lihtsalt meelitas makrelle karjakaupa just minu rakenduse otsa. Kahjuks lõppes pidu nii nagu ikka ehk pill tuli pika ilu peale, mu lant jäi millegi taha põhjas kinni ja nii ta lõpuks puruks tõmmati.

Oleme nüüd oma paadiga jälle Velez-Malaga sadamas, mis tähendab, et paat on kogu aeg vees ning enam ei pea me sõltuma Nerja varadero lahtiolekuaegadest ja saame minna merele, siis kui selleks lusti on. Päikese tõusud ja loojangud merel on nüüd uus element meie kultuuriprogrammis.

Jaanuaris oli veel suviselt soe, parim aeg aastas päevitamiseks.

Samas on hea matkamas käia, ilmad ei ole enam nii palavad.

Parim matk on, kui saab rajal midagi põske pista. Viinamarja hooaeg on ammuilma läbi, kuid leidsime ühe hüljatud põõsa, kus raksus käia.

Järgmiseks madroñod.

Kohalik põllumees koristas avokaadosaaki. Puud jäävad otse nende kastide taha, lihtsalt järsak on nii suur. Seal me ei raksanud.

Los Castillejos.

Püha õhtusöömaaeg ehk Sunday roast Competas. Käisime perega Pavo Realis inglaste pühapäeva praadi söömas. Kui tahta end heast kraamist kurguni täis mugida, siis see on see koht. See oli meie viimane söömaorgia.

Laps on ikka kodu peegel. Stefu imiteerib telefonikõnesid iga kättejuhtuva lapiku esemega, hetkel karbikaanega.

Pärast tegime süümepiinade leevendamiseks väikese matka. Stefen võeti esimest korda kandekotis kaasa. Poisile sai öeldud, et sellest, kuidas ta nüüd käitub, sõltub, kas teda kunagi veel matkadele kaasa võetakse. Tuleb võtta.

Möödusime Gaudist inspiratsiooni saanud majapidamisest.

Väsinud matkasell.

Rootslaste Nybakat kohvikus, kus Mann möödunud suvel töötas, müüakse vastlakukleid. Märkasin nende reklaami juba eelmisel aastal ja lausa tormasin vastlapäeval ostma, aga kuna tookord ei olnud Burriana rannas mitte ühtegi vaba parkimiskohta, siis loobusin. Seekord juhuslikult mööda jalutades, andsin kiusatusele kohe järgi. Õnneks oli see kukkel lausa kriminaalselt halb. Rootsi jõulu-safranisaiad on imeliselt hea, vähemalt need, mida meie naabrinaine küpsetab, kuid vastlakuklite valmistamist peaksid nad küll eestlaste käest õppima.

Hanna andis uusaasta lubaduse ja liitus kuu aega kestva kaalujälgimise väljakutsega. Tean omast käest, et igasugu challenged töötavad paremini, kui kedagi veel kampa võtta. Kui üks hakkab murduma, siis teine utsitab vastu pidama. Olen viimastel kuudel korduvalt pidanud justkui peeglisse vaatama. Mu tütred on kasvanud minu sarnasteks. Ja tõele au andes, ega alati ole see kõige meeldivam hetk. Jubedalt otsese ütlemisega ja kamandavad. Nüüd tiris Hanna ka minu oma üritusega kaasa ja algas üks lõputu piitsutamine. Kõigepealt läks lahti meeletu toiduainete kaalumine. Seda, mis läks toidu sisse ja pärast seda, mis valmistamise tulemusena alles jäi, mis omakorda jagati viiega, sest kogu pere haarati selle  toitumisprogrammiga kaasa. Lisaks kaaluti potte ja panne, kausse ja taldrikuid ja see kõik toimus 2x päevas, lõunal ja õhtul. Hommikusööki ma keeldusin kaasa tegemast, sest mina oma leivast ei loobu. Väljakutsega käis kaasas umbes 40 erinevat retsepti, üks ikka tervislikum kui teine. Portsjonid olid nii kohutavalt suured, et minu käsi tõrkus sellist kuhja oma taldrikusse tõstmast. Esialgu võtsin vähem ja sain peagi selgeks, et see lahja lurr jookseb nii kiiresti läbi, et paari tunni pärast on kõht jälle tühi. Edaspidi sõin korralikult kogu ettenähtud osa ära. 

Lisaks tuli hakata 4x nädalas ennast liigutama. Selleks sisaldas pakett erinevate treeningute videosid. Kõige selle juures oli Hanna meil seljas nagu tige kukk, kõik said oma toiduportsjoni grammi pealt, jäätisest, kommist või šokolaadist võis ainult unistada. Kõige hullem veel, et mitu satsi eestlasi on meilt jälle läbi käinud ja sellist magusatagavara, kui praegu, pole mul ammu kodus olnud.

Lisaks tubastele treeningutele käime kõndimas. Jooksuvormi pole meil kellegil enam,  kuid kõndideski on raske. Tasastel lõikudel hüüab Hanna, et nüüd paneme käed käima, saavad kere külgmised lihased ka tööd ja mäest üles tuleb minna põlvetõstetega. Kui koduvärav juba paistab, aga 5km pole veel täis tulnud, siis loomulikult marsime väravast mööda, ikka mäest üles, et jumala eest koormus kätte saada. See on, kui oled nakatanud lapse spordipisikuga teda juba 5 aastaselt kergejõustiku trenni pannes.

Nädalaga olid mul närvid juba täitsa läbi. Kogu päev kulges toidu kaalumise ja valmistamise tähe all. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks jõudma sellist programmi kaasa teha, kui inimene käib veel päeviti  tööl. Kahe nädalaga ei muutunud mu kehakaal pm kuhugi poole, kui Hanna juba juubeldas kahe kilo kadumise üle. Ligi kuu ajaga sain kilo alla. Korra lubasin endale ka pool tahvlit Nurri shokolaadi.

Ega ei teagi, kas kaalu kaotus tuleb teadlikust toitumisest või hoopis sellest, et olen jälle jalamees. Suutsin oma autokese ära lõhkuda otse kodumaja ees. Lisaks oma autole, tegin teise inimese auto ka katki.

Minu autol oli pm ainult nahk marraskil. Õnneks oli Kalver kodus ja võttis kogu kannatanuga suhtlemise oma peale. Teises autos sattus täiesti viisakas inimene olema ja kui mul lõpuks pisara lahti võttis, ütles, et ma ei muretseks, need on ju ainult autod. Lapsed ka lohutasid, et vähemalt nägin ma väga hea välja, kui see juhtus. Olime Hannaga just Granadasse ostukeskusesse minemas ja olin end shoppamiseks lille löönud. Käisime Kalveriga kindlustuses ja peale seda läksime Granadasse Hanna autoga.

Nii mu nunnuke Malagasse teenindusse sõitis ja rohkem pole ma teda näinud.

Nüüd siis lasen jala. Kord hakkasin rendivillast jala Nerjasse tulema. Kahjuks ei ole seal kõnniteid ja pidin tulema päris suure liiklusega sõidutee ääres. Isegi teeperv kohati puudub. Ise autoga sõites olen seal jala liikujaid alati enesetapjateks tembeldanud. Nii tundus ka minu jalgsi kulgemine autojuhtidele hullumeelne. Ma ei olnud 500 meetritki astuda saanud, kui juba pidas üks kinni ja pakkus küüti. Keeldusin viisakalt, olin ju ikkagi enese liigutamise peal väljas, kuid lõpuks alla Nerjasse jõudes tõdesin, et teist korda seda teed ma ette ei võta.

Jaanuari lõpp, veebruari algus on mandlite õitsemise aeg. Nerja Eesti Selts tegi väljasõidu Arenasse.

Villas tegime värvitöid. Frigiliana poolt ähvardamas vihane vihmapilv. Õnneks seekord jäi mägede taha kinni.

Jaanuari viimasel päeval jõudsime lõpuks Sierra Nevadale suusatama. Stefenil oli vanaema külas ja hoidis poissi. Olime suusakeskusest veel kolme km kaugusel, kui politsei seisis vastas ja teatas, et üles viiv tee on kinni pandud. Eelmisel õhtul oli toimunud suurem maalihe, just mäelt lahkumise tipptunnil. Hulk kive veeres mäest alla sõidutee peale, kolm autot sai kannatada ja neli inimest viidi haiglasse. Nende hulgas kaks väikest last. Pidime tagasi alla Granadasse sõitma ja minema üles teist veidi pikemat teed pidi. Sellepärast jõudsime mäele alles kell kaks ja kell viis pannakse nõlvad juba kinni.

Sellegi poolest oli vaimustav. Allpool olid pilved, kuid suusanõlvadel paistis päike.

Sierra Nevadal on parasjagu lund sadanud, nii et kõik tipud ja nõlvad on praegu valged.

Samal ajal valmivad Nerjas sidrunid.

Käisime perega Malagas Ikeas. Mängunurgas loodi hoobilt rahvusvahelisi suhteid. Keelebarjääri pole neil üldse. Kadedaks tegev.

Ise käisin viimati hambaarstil. Arst ja õde toimetasid mu suus, ise omavahel kogu aeg rääkides, justkui hispaania keeles, kuigi oleks vabalt võinud ka hiina keel olla - ma ei saanud aru mitte ühestki lausest. Täiesti masendav.

Kohalik telekommunikatsioonifirma uuendas just oma telekanalite valikut. Kalver seadistas eile meie teleka ka ümber ja vaatasime läbi, milliseid kanaleid pakutakse. Kirjutasin üles hispaania keelsete lastesaadete kanalinumbrid. Tahan, et Stefu hakkaks kohalikke multikaid vaatama. Üks kanal oli vist alla aastastele mõeldud, sest parasjagu eetris oleva multika tegelased ei kasutanud üldse sõnu, olid ainult häälitsused ja miimika. Ma olen põhimõtteliselt samal tasemel.