Oli see alles üks märtsikuu 2023

Kõik sai alguse sellest, et veebruari esimestel päevadel andis Siki Padjaklubi grupis teada, et meie ühisele sõbrannale korraldatakse märtsi alguses Tartus üllatussünnipäev ja me kõik oleme koos abikaasadega oodatud. Esimese hooga ütlesin kohe, et kahjuks ei mängi välja, kuna ostsin just eelmisel päeval meile lennupiletid Milanosse, kuhu Kalver oli minemas äriasju ajama ja mina logistikuna jälle kaasa pidin saama, kuid pisikese analüüsimise järel tegime kiire otsuse - me lähme Tartusse ka. Esiteks igatsesin juba ammugi Loore-tirtsu järgi, teiseks polnud Kalver juba üle aasta Eestis käinud, kolmandaks tuleb ikka aegajalt emale-isale nägu ka ette näidata ja - Ei no, pidusse! Pidusse me tuleme küll! Ma ei julgenud Kalverile hingatagi, et kohale on kutsutud ka DJ. Me pole juba aastaid tantsupeol käinud.  

Nii sündiski plaan: kolmapäeval lendame Riiga, pühapäeval Riiast tagasi Malagasse ja esmaspäeval Malagast Milanosse ja kolmapäeval jälle tagasi. Nädalaga tehtud!

Püreneed

Alpid

Riiast Tartusse saamine oli jällegi puhas vedamine, lennujaama parklas ootas meid Stefu vanaisa luksusauto. Nad olid parasjagu perega Nerjas puhkamas ja samal päeval, kui meie hommikul tagasi lendasime, õhtuks Malagast Riiga tagasi jõudsid.

Aktiivne puhkus.

Lätis oli imeliselt päikeseline talveilm, kogu tee Tartusse oli nagu maha viksitud eestlaste lemmik-fotomotiivilt sinise taeva, musta metsa ja valge lumega. 

Kui juba autoga ja päise päeva ajal sai Lätist tuldud, siis vanade eestlaste kombekohaselt põikasime läbi Valka piiril viinapoest. Tundub, et seda kommet tegelikult enam ei ole. Pood oli küll alles, aga endisest hiilgusest olid alles ainult riismed. Kuigi hinnad tundusid Eestiga võrreldes siiski justkui soodsamad, pidi Kalver kassas maksma hakates rabanduse saama.  

Mamma ja papa said kätte oma musipalli.

Teisel päeval tegime välkvisiidid ema-isa ja minu õdede juurde. Kolmanda päeva hommik algas SiSi ilusalongi külastamisega.

Suitsusink ja Siiri küpsetatud leib kuulub traditsiooniliselt iluteenuste juurde.

Õhtul tellisime takso ja palusime end sõidutada London hotelli juurde. Täitsa imastan, et võõramaalase aktsendiga Bolti juht meid õigesse kohta viis, sest selgus, et sellenimelist hotelli enam ei eksisteerigi. Seda, et Karuplats täis on ehitatud teadsime juba ammu, aga Kampuse nimelises kohas olime esimest korda. Saan rääkida vaid ülivõrdes. Teisel korrusel oli meie seltskonnale eraldi saal ja toidud, mis lauale kanti, olid lihtsalt vaimustavalt head. Tagatipuks pakuti kohapeal valmistatud Limoncellot. Ma ei ole Hispaanias üldse limoncello fänn, aga tartlaste oma oli võrratu.

Oi, kuidas mulle ei meeldi üllatused. Täitsa kahju oli sünnipäevalapsest, kes tulles oma enda sünnipäeva tähistamisele teadaolevalt ainult parima sõbranna ja tütre seltsis, seal umbes neljakümne juubeldava inimese hulka sattudes infarkti eelsesse seisundisse viidi. Aga ta oli tubli, pisarad pühiti ära ja pidu läks lahti.

Selgus, et tantsusammud on nagu rattasõit või ahju kütmine. Lihasmälus on kõik olemas. Sellist tantsupidu ei mäleta Eesti ajastki, mis veel Hispaaniast rääkida. DJ mängis ainult rahva soovilugusid ja kui Kalver tellis Suveniiri “Mandoliinid öös”, ei jäänud küll keegi enam istuma.  Oli see vast pidu! Kell pool üks öösel olime juba kodus teki all. Ealised iseärasused…

Järgmisel päeval sõitsime läbi lumetormi Hallistesse. 

Tagasiteel põikasime Viljandist läbi ja kuna autoraadiost lasti vähemalt kord tunnis Stefani uut lugu, valisime kehakinnituseks Stefani isa armeenia grillrestorani. Läbi sellise mõnusa lumelopa ukse juurde jõudes arvasime, et koht on üldse eraürituseks broneeritud, maja ees seisis trobikond üheskoos suitsu tegevaid inimesi. Siiski saime ühe vaba laua, millest tõusnud inimesed meile uksel vastu tulid. Tellimine käis baarileti ääres ja meie selja taha tekkis kohe järjekord, nii ei tahtnud me pikalt jokutada ja ütlesime leti taga olevale Stefani isale, et oleme esimest korda ja mida tema soovitaks. Ilma pikema jututa otsustati meile kõigile praed ja joogid, lisaks neli armeenia leiba boraki. Julgesin piiksatada, et kas seda kõike liiga palju ei saa, mis peale Stefani isa ajas silmad suureks ja kinnitas “au jumalale” näoga, et ei ole, ei ole palju. Oli küll.

Kahjuks ma ei teinud seal ühtegi pilti. Minuga kipub ikka nii olema, et kui on hästi lahe elamus, siis ma unustan pilditegemise ära. Sellepärast, andke andeks, kasutan väga tihti teiste minuga koos olnud inimeste tehtud pilte.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Riia poole ja ilma suuremate sekeldusteta olime õhtuks Malagas tagasi, et tõusta kell kuus ja olla kella kaheksaks juba Malpensasse suunduval lennukil ja õhtuks Como järve ääres.

Itaaliasse saabumise pealelõuna oli meil vaba ja kuna me kumbki pole suurlinnade fännid, siis valisime Milano külastamise asemel Como linnakese.

Teisel hommikul võtsime suuna Torino poole. Kuna Kalveri ärikohtumine oli alles õhtul, siis valisime kiirtee asemel kõrvalised külateed, et Itaaliat paremini näha. Ma olen Itaalias käinud varem ainult ühel korral ja tookord otsustasin, et rohkem mind sinna midagi ei tõmba. Pean tunnistama: olukord ei ole sugugi paremaks läinud. Üsna trööstitu on see põhja poolne osa. 

Itaalia lehmad

Selle eest Torino kesklinn on küll väga uhke. 

Nagu Hispaania suurlinnades, nii ka siin vaatad ja imestad, kuidas inimkond niimoodi taandarenenud on. Vähemalt ses osas, mis puudutab ehituskunsti.

8. märtsi hommikul lendasime tagasi Malagasse ja õhtul juba tähistasime naistepäeva.

Lõpuks on Nerjasse tagasi jõudnud ka Tiina ja Kevin.

Esimesel võimalusel põrutasime merele päikeseloojangut nautima.

Sadamasse tagasi jõudes oli juba päris pime.

Temonstreerisin Tiinale minu leiutatud uut meetodit üle parda asjatoimetusteks jalgu märjaks tegemata.

Stefen pandi oma asja poti peale toimetama ja imede ime, poiss sai kohe aru, mida temalt oodatakse ja hakkas päeva pealt potil käima. Esialgu pidi teda Lotte laulude saatel paigal püsima meelitama, nüüd sobib ka hästi kui mammaga koos raamatut vaadata saab.

Järgmiseks hakkas poiss üksi magama jääma, jälle päevapealt. Selle oskuse avastas papa, kes ei jõudnud enam voodi kohal koogutada ja unelaulu joriseda. Lõi selja sirgu, ütles: head und ja lahkus toast, poiss tõmbas korraks näo virilaks ja, vähem kui minuti pärast, magas. Ja nüüd nii ongi.

Omas kodus lubatakse lapsel ka toiduga mängida nimetades seda sööma õppimiseks. Mamma närv sellist mäkerdamist välja muidugi ei kannata. 

Kui papat pole kodus saab Stefen oma auto papa koha peale parkida.

Noored vanemad muidugi rügavad tööd teha. 

Võtsin ise ka aiatööd ette. Kaks aastat tagasi kui praegusse elukohta kolisime, istutasin terrassile neli armsat ümargust jukat.

Eks elu õpetab. Ärge istutage jukat, kui te ei taha, et kahe aastaga ta kahe meetri pikkuseks kasvab. Ma ei leidnud ühtegi head pilti tekkinud olukorrast, aga igasugune vaade nii toast, kui terrasilt oli jukadega varjatud. Lisaks olid tal jube teravate tippudega lehed. Kogu aeg pidi jälgima, et poiss otsa ei jookseks. Need alumisel pildil olevad tüved on juba poole võrra lühemaks ja ka lehed maha lõigatud. Väljas oli 27 kraadi kuuma, kui ma asusin neid üksi välja juurima. Tund aega mässasin ühe kallal, juured olid praktiliselt kogu selle istutusala laiuselt, pidin nad lihtsalt labidaga läbi raiuma ja maapind on siin kivikõva. Naabrinaine tuli muret avaldama, kas see tegevus mu tervisele ohtlik ei ole. Sain isegi aru, et on. Puhtalt jonnist ei jätnud enne järgi, kui üks neist käes oli. Siis loobusin ja jätsin järgmised noorematele ja tugevamatele. Birko tuli järgmine hommik ja 45 minutiga olid kolm ülejäänut käes.

Nüüd istutasin vahalille nime kandvad isendid. Loodan, et sain poti peal olevast infost ikka õigesti aru, et nad ei kasva kõrgemaks kui 50cm.

Vallutasime koos Kalveri ja Keviniga Malaga provintsi kõrgema tipu La Maroma. Mina käisin seal juba sügisel koos Mareti Ja Margusega, kuid poistel oli ka vaja linnuke kirja saada.

Seisime tipus ja vaatasime alla meie ees laiuvale Arxaquia piirkonnale, mille me oleme äärest ääreni läbi matkanud. Kevin tõdes, et nendel matkadel ta alati arvas, et me oleme mägedes. Nüüd olles ise 2069 meetri kõrgusel, saime aru, et kõik sõltub, millise nurga alt asju vaadata.

Nägemata ei jäänud ka kaljukitsed. Kui see oli sama ema pojaga, keda sügisel nägime, siis nüüd oli poeg peaaegu ema pikkuseks sirgunud.

Alla tagasi jõudes venitas loojuv päike meie varjud hiigelpikaks.

Esimest korda saabus Nerjasse minu sõbranna Ave koos õe ja pojaga. Alustasime kultuuriprogrammiga päris nullist. Esimene vaatamisväärsus on vaade punktis, kus meie pere Nerjasse armus.

Teine vaatamisväärsus on miljonivaatega kodutute onnid Playa Carabeol.

Järgmisel päeval tegime suure ringsõidu marsruudil Torcal de Antequera, Ronda, Marbella.

Metsapeatus

Kas Juhan Liiv sai üldse teada, mis moodi on, kui seda metsa ees ei ole?

Torcal de Antequera 

Ave unustas, et tal on päikeseprillid kübara peal, kuni need kaljuprakku libisesid. Prillide päästmisoperatsiooni käigus vajasin ka ise päästmist, kui jäin juukseid pidi mingisse põõsasse kinni.

Ronda

Puente Nuevo 

Vasakul üleval mauride kuninga loss.

Marbella

Mere tagant paistab Aafrika.

Järgmisel väljasõidul Cerro Gordo vahitorni juurde tegime tutvust kuue kaljukitsega.

Ja maoga. Pakun, et see oli nastik.

Vaated ühele ja teisele poole.

Marinas del Este paadisadam.

Loomulikult käisime Frigilianas.

Ja Nerja koobastes.

Ja merel.

Ja lõpetuseks Malagas.

Malagas sõime muidugi malaga jäätist, rummi ja rosinatega.

Noored elasid seltsielu. Ave poeg on sündinud ja kasvanud Saksamaal. Nüüd sai Nico ometigi meile tagasi teha ja meie omad tunda, mida tähendab, kui seltskonnas räägitakse omavahel jumala võõras keeles.

Pidin selle nädala jooksul lausa kaks korda leiba tegema ja sai, mille nad esialgu poest ostsid, tuli lõpuks kivistunud kujul ära visata.

Nerja Eesti Selts tähistas kevade saabumist.

Ega eestlane peab pidutsemise ajal ka käed mullaseks tegema. Nõukogude aegne igand, et üks teeb tööd ja kaks vaatavad pealt, on visa kaduma.

NES koosolekul võeti vastu otsus ehitada villasse eesti saun. 

Tähistasime Elli sünnipäeva, kes sel talvel kahjuks ei jõudnudki soojale maale.

Mõnus kohalike restoranide komme pakkuda söömaaja lõpetuseks pitsike likööri välistab vajaduse magustoitu tellida.

Hannaga oleme puhta hulluks läinud. Nüüd rabeleme kõndida juba igal õhtul. 

Lisaks tellisin endale jälle Aina trennide pooletunnise jooga vahepeal jälle tunda anndma hakanud alaseljale. 

Stefen samal ajal teeb oma emmega lihastreeninguid.

Mehed teevad ainult tööd.

Stefen kaotas oma lutiketi ära. Õnneks saime otse Nerjas tellida uue, personaliseeritud ja peaaegu identse.

Vahepeal lõbustab poiss ennast kodus rõdu all olevas kohvikus istuvate inimeste piilumisega, visates alla käesolevaid esemeid. 

Meie katuseterrassile on elama asunud krokodill. Iga kord, kui kohtume saan ma südamerabanduse. Kord kükitab lillepoti taga, kord kusagil seina ääres, viimati oli prügikühvli all.

Homme algab uus seiklus. Püsige lainel!