Aprillikuu lõpp 2023
Vana hea Hispaania Post ehk Correos. 9. aprillil jõudis minuni Tartust 16. detsembril postitatud jõulukaart. Minu samal ajal teele pandud kaardid pole siiani kohale jõudnud. See on kõigi aegade rekord. Tavaliselt oleme ikka jaanuari keskpaigaks kaardid ja pakid kätte saanud.
Aprilli teisel poolel toimus traditsiooniline Nerja tapasetuur. Sel aastal oli tõesti pingutatud, tõeline gurmee-elamus. 4 aastat tagasi, kui esimest korda tuurile sattusime, maksis jook ja tapa kokku 1,80€, sel aastal juba 3€. Kuid kuna tase oli väga hea, siis loomulikult olime nõus kõrgemat hinda maksma. Eks toiduainete hinnad on ju ka tõusnud. Rukkijahu, millest ma leiba teen, maksis kunagi 3,45€, siis täna saan sama paki 5,20ga kätte.
Kokku osales tuuril 12 erinevat kohta ja meil võttis kõigi läbi käimine 3 õhtut. Võrdluseks jällegi, et neli aastat tagasi osales 24 kohta, mis me 4 õhtuga ära tegime.
Hanna ja Birko sõitsid Eestisse minipuhkusele ja poiss jäi mamma ja papa juurde. Loomulikult oli mul suur hirm, mis siis saab, kui hakatakse emmet otsima või, kuidas ma üldse jõuan 24/7 lapsega tegeleda. Kokkuvõtvalt saime hakkama. Mitte kordagi ei tekkinud emmeigatsust ja päevad möödusid kiiresti. Igaks juhuks me muidugi kordagi emme sõna ei maininud, ega teinud mingeid videokõnesid.
Käisime isegi pangas, kus teenindajad pidasid meid ilma mingi kahtluseta poisi vanemateks. Eks sõnad mamma ja papa, mida poisiga suheldes kogu aeg kasutame, kõlab ju hispaanlaste jaoks nagu emme ja issi. Ega me hakanud ka liigseid selgitusi jagama. Meile soovitati isegi poisile elukindlustus teha, ainult 5€ kuus. Ei tea, kas vaatasid, et nii väike laps ja nii vanad vanemad, või mida?
Peale pangas käiku läksime kohvikusse. Poisile meeldib praegu kõikidega klaase kokku lüüa. Eks laps on kodu peegel.
Stefenit tabas päevapealt veehirm. Nii basseinis kui vannis käies. Ei teagi, kas midagi juhtus või tekkis see iseenesest. Astus ühel päeval basseini juures paljajalu pumbaruumi tulikuumale plekist luugile ja jahutuseks pistsin ta jalgupidi külma basseinivette. Võibolla see kuidagi mõjutas. Nüüd siis hakkame tasapisi jälle veega harjutama. Alguses vaatas veega pesukaussi ainult meetri kauguselt, kuid õige varsti juba pritsis kätega ja julges ühe jala sisse panna.
Eks koos lapsega saime ka noorte töökohustused. Last hoidsime siis üksteise alla. Siin helistatakse mammale, et küsida, kaua ta veel tööl on.
Kogu meedia käras aprillikuisest kuumalainest Hispaania lõunapiirkonnas. Kuum oli tegelikult ainult sisemaal. Rannikul oli enamasti täiesti talutavad 25 kraadi. Ainult korraks nägin tõesti päris krõbedaid kraade, siis kui Malaga lennujaama sõitsin.
Padjaklubi delegatsioon saabus.
Köögilaud oli külakostist lookas.
Eesti suitsusink ja setude handsa. See on alati Padjaklubi tervitusnaps.
Päikesekaitsemenüü.
Glämping katuseterrassil.
Steful oli hoidjaid kohe poole rohkem.
Oleme avastanud väga mõnusa tapasekoha. Üsna meie lähedal on inglaste pubi, kus teisipäeviti pakutakse ainult tapaseid hinnaga 2€ tükk. Igal teisipäeval mängib seal ka üks kohalik kitarrist. Kui satute teisipäeval siiakanti, tasub külastada Rockys bar’i.
Minu seekordne taies olid sirelid.
Nüüd maalid kuivavad minu juures, kuni saab Eestisse saata.
Idee järgmise maali tarbeks.
Merele jõudsime lausa kahel korral.
Täiesti tavapärane on, et laudade vahel liiguvad ehete, “brändi”käekottide ja muu pudipadi müüjad. Seekord pakuti ka nisperoid ja maasikaid. Viimased olid isegi päris head pärast lõunasööki paadis maiustamiseks.
Meri oli seekord helde.
Nägime delfiine.
Tagupridi salto.
Eesti naisi haaras õngitsemiskirg.
Siki tõmbas välja seni suurima kiviahvena, mida ma näinud olen. Lausa nii hästi läks, et temagi sai peale fotosessiooni kenasti oma igapäeva toimetuste juurde tagasi.
Päris mitmel korral saime merilohe, hispaania keelest tõlgituna skorpionkala ja inglise keeles weever. Kalver pidas kõigile loengu merilohe ohtlikusest. See põhjas elav ja kõrgelt hinnatud söögikala on äärmiselt mürgine ja võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme. Mürgiogad on krooni moodi uime otstes pealael ja väikesed astlad on ka lõpuste otsas.
Ja veel midagi põnevat. Maret tõmbas välja täiesti seninägematu olendi. Meid isegi kahtlustati merihobubeebi tapmises. Lõpuks meie paralleelklassiõde, kellest on saanud merebioloog, tuvastas isendis merekurgi, kes hoolimata köögiviljaga sarnanevast nimest on loom, sarnane nälkjatega. Loodan, et temagi toimetab oma asju merepõhjas edasi.
Meretemperatuur 20 kraadi. Kaugelt liiga külm veel minu jaoks.
Romantika.
Margaretil läheb ka kenasti. Koolis on hoo käima saanud. Filosoofias juba 9 ja 10 lendavad. Endiselt ei kukkuvat need taevast, vaid on tubli tuupimise vaev. Keemias ja matemaatikas ta ei pea nii palju tuupima, seal tulevad head hinded kergema vaevaga, aga filosoofia kontrolltööks õpitakse kolm päeva. Vahepeal kiiresti rääkides ei tule tal enam õiged eesti keelsed sõnad meelde. Ühel päeval kasutas väljendit: tulevasel nädalal. Kui ma naerma purtsatasin, et Nico võib tal tulevane olla, mitte nädal. Siis mõtles hetke ja sõnastas ümber: järgmisel nädalal, kurat noh!
Mulle meeldib, et hoolimata asjaolust, et ta lõpetas eesti keelse kirjanduse lugemisest 11 aastasena, tema eesti keel on jätkuvalt värvikas.
Ja issiga kahekesi kodus olemist.
Mamma varsti tuleb, Loore!
Kommentaarid
Postita kommentaar