Maikuu 2023

Maikuu tähtsaim sündmus on teadagi Emadepäeva tähistamine minu emapoolse suguvõsa naistega. Selleni jõuan selle postituse lõpus.

Enne oli minul emadepäev Nerjas. Selgus, et isegi Nerjas on võimalik tellida täiesti arvestatavaid lillekimpe. Laste tehtud küpsisetort ja kingiks kaunis kaelaehe.
Ühe hetkega sai beebi-iga läbi. Stefen on nüüd poiss. Imelised inglilokikesed lõigati maha ja kohe lõppesid ka mänguväljakul või poes küsimised, kas on teil poiss või tüdruk.
Loore puhkas vanematega Türgis. 
Me polnud juba üle kuue aasta teatrisse saanud. Nüüd korraldasid Marbella kandi aktiivsed daamid Sepo Seemani monolavastuste seeria Hispaaniasse. Käisime neist esimest "Eesti  mees ja tema poeg" vaatamas.
89 eurone etenduse pilet sisaldas ka kolmekäigulist õhtusööki. 
Kui mehed kuulsid, et me seekord lähme Hannaga koos Eestisse ja jätame poisi koos kogu majapidamisega nende õlule, siis otsustasid nemad kompensatsiooniks minna WRC Portugali etapile. Oleme juba Eesti ajast saati olnud suured rallifännid, kuid seni ainult teleka taga Ott Tänakule kaasa elanud. Tol ajal veel Estonia etappi ei olnud. Nüüd, kui mais on ralli Portugalis ja septembris Kataloonias, hakkas idanema idee, minna asja ükskord ka ise kohapeale vaatama. Midagi head peab seal ju olema, kui kord isegi üks meie kandis puhkusel olnud pereisa sõitis tuhat kilomeetrit edasi ja sama palju tagasi, et kolmeks päevaks rallile minna.
Nooh, ütleme nii, et ma ei tea, kas minust kunagi kohapeale minejat saab. Meeste vaimustus olid muidugi taevani ja juba lubati ka järgmistel aastatel kohal olla. Kõrvaltvaatajana mulle tundub, et tegu on suuremat sorti prallega, kus rallit ainult näpuotsaga jagatakse.
Kuna erinevad katsed asuvad üksteisest piisavalt kaugel, et kõigile kohalejõudmine pole reaalne, siis sätitakse ennast põhimõtteliselt ühte kohta laagrisse ja siis lihtsalt enamus aega oodatakse, millal ralli nendeni jõuab. Vahepealne aeg sisustati lihtsalt söömise ja joomisega. Viimane selgitab ka asjaolu, et meie mehed Tänaku vihaseima konkurendi riigilipu oma sinimustvalge kõrvale vardasse lubasid ajada. Igat katset sõidetakse kaks korda, seega just nii palju kordi oma lemmiksportlasi paari sekundi jooksul näeb. Interneti levi oli pea olematu, nii puudus ka igasugune ülevaade, kuidas võistlejatel läheb ja kes juhib. Tolmu see eest jätkus oluliselt pikemaks ajaks. Meeste riided ja jalanõud olid nii mustad nagu nad oleks kolm päeva kartulipõllul roomanud.
Maikuu traditsioonide hulka kuulub kahtlemata Eurovisiooni vaatamine. Umbes kuu aega tagasi käisime naabritel külas ja jutu käigus selgus, et rootslased on samuti suured Eurovisiooni fännid. Ega ole ka ime. Rootslastele ennustati juba enne nende riikliku eelvooru toimumist sel aastal võitu. Hakkasime siis järjest oma riikide lugusid kuulama. Seltskonnas oli lisaks rootslasele ka soomlane ja meie - eestlased. Rootsi lugu mulle isegi täitsa meeldis, kuigi nemad ise kirtsutasin ikka nina ja ütlesid, et Loreen ei ole nende lemmik Rootsis. Siis kuulasime Soome lugu ja olime kõik, kaasa arvatud soomlane, üksmeelselt nõus, et tegemist on eriti halva looga, Eesti lugu meeldis meie naabritele ka, eriti Alika hääl. Võtsime siis huvi pärast ka ennustuste tabelid lahti ja tundus lausa uskumatu, et soomlasele nii kõrget kohta ennustati. Igal juhul on mul hea meel, et võitis ikkagi muusika, mitte palagan.
15. mail on põllumeeste pühaku San Isidro päev. Sel puhul on Nerjas vaba päev. Läbi linna kulgeb rongkäik kuni Nerja koobasteni, eesotsas pühaku kujuga, mida veavad vankri ette rakendatud härjad. Koobaste juures algab suur tantsupidu.
Nendele järgneb kohalike farmerite ja linnaelanike paraad. Piduliste kaarikuid veavad härjad ja muulad kuni traktorite ja maasturiteni välja. Vankrid on ehitud tuttide ja satsidega. Vankrites veetakse piduliste sööke ja jooke, istuvad peamiselt vaid vanemad inimesed ja suurema ruumi võtavad peale tõstetud kõlarid, millest iga vankri taga käivatele inimestele muusikat lastakse.
Olen alati imeltlenud kohalikke rahvarõivaid. Võrreldes Eesti tikitud linase särgi ja villase triibulis seelikuga, milles minu arust ennast ilusana tunda on päris keeruline, on siinsetel naistel ikka oluliselt rohkem vedanud. Tegin veidi uuringut, et kust sellised toretsevad kleidid pärinevad. Selgub, et algselt olid sellised kleidid andaluusia mustlastest karjakasvatajate naiste pidulik riietus, mis pandi selga, kui meestega koos laadale mindi. Täpid kangal oli algselt riietele õmmeldud ümmargused peeglikillud, mis pidid halva silma eemale hoidma, rohked volangid ja rüüžid seelikul ja varrukatel lisasid nende tantsudele dramaatilisust. 19. sajandi lõpul võtsid kohalikud Hispaania aadliprouad seele moodi ja nii kujunes ta ajapikku Andaluusia feriate traditsiooniliseks riietuseks. Kleite on kahte sorti: päevakleit on kuni reie keskpaigani kitsas ja tantsukleit, mille seelik on kuni vööni  avar ja võimaldab paremat liikumist. Kohustusliku lisana on massiivsed kõrvarõngad ja lilled juustes.
Härjad ei ole tegelikult üldse nii lihtsalt juhitavad kui näiteks hobused. Reeglina käib kutsar loomade ees ja tirib vajadusel rakmetest õigesse suunda. Kepil, millega loomi vajadusel udjatakse on otsas nael. Õnneks ma küll ei näinud kordagi, et sellega oleks loomi torgitud, aga arvata on, et selline otstarve tal on. 
Käisime Tiina ja Keviniga külas ühel kohalikul eestlannal, kes juba palju aastaid resideerub Velez-Malagas, meist 25km kaugusel.  Võõrustaja tegi meile väikese ekskursiooni linnas. 
Kesklinn oli risti-rästi läbi kaevatud. Uurisime, mis toimub ja saime vastuseks - kohalikud valimised. Kohati tundub mulle Eesti ja Hispaania ühiskonnaelu korraldus äravahetamiseni sarnane. 
Kuigi rannikust ainult mõne kilomeetri kaugusel on Velez- Malaga seni turistidele üsna kaugeks jäänud. Vanalinnas on palju mahajäetud hooneid, mis ootavad aktiivse investori õla allapanekut. Tiina ja Kevin piilumas üht potentsiaalset hotelliprojekti. Selle hiiglasliku ukse taga avanes imeline alla kukkuda ähvardavate rõdudega võssa kasvanud siseõu. 
Manni sõbrannad korraldasid Manni taasvallalisepõlve alguse puhul peo. Nii see elu vahel läheb. 
Mai viimasel nädalal lendasime Hannaga Tallinnasse. Avastasime, et Airbalticu pardaajakirjas reklaamitakse Nerjat.
Lõpuks sai mamma ka oma tirtsu kätte. Võeti kohe omaks.
Paari päeva pärast sõitsime Tallinnasse, kus esimest korda tähistasime tänavust emadepäeva. 14 aastat tagasi alguse saanud traditsioon toob korra aastas meie suguvõsa täiskasvanud naised kokku, et lasta end ilma lasteta hellitada mõnusa söögi ja spaaga. 
Vaated hotelliaknast.
Radisson Collection oli pealinna vääriline. Viimse detailini puhas luksus.
Viimastel aastatel on hakanud ka mõned alaealised end meie üritusele sisse smuugeldama.
Lõunasöök Tuljakus.
Emadepäeva programmi juurde kuulub alati ka kultuuriline osa. Seekord käisime Noblessneri sadamas.
Külastasime Eesti tarbeklaasikunsti näitust Eesti Ajaloo muuseumis.
Käisime Niguliste kiriku tornis.
Viimsi vabaõhu muuseumi juures külastasime restorani Paat.
Tahtsime minna jalgsi Pandju saarele, mis asub Rohuneeme ranna lähedal, kuid selgus, et saarele pääs on lindude pesitsemise tõttu juuli lõpuni keelatud.
Edasi viis tee Viru rappa.
Imeline mets ja ilus raba. Lõpmata palju sääski ka.
Ühel õhtul jalutasin läbi Raadi mõisapargi koju. Kell oli pool 11. Väljas suur valge.
Maikuu lõpetame alati Mareti sünnipäevaga.

Siis kui naised Eestis puhkust nautisid täitsid mehed täiskoormusega tööl käiva lapsevanema rolli. Eks väikelaste eest hoolitsemise raskeim osa on öine uni ehk unetus. Stefu suutis siiamaani öösiti vähemalt kahel korral ärgata. Paremal juhul aitas luti suhu panek, enamasti nõuti ka piima juua, mis tähendas, et mässu hakkas öösel lekkima ja oli vaja ka selle vahetamisega tegeleda, mis poisi jälle nii ärkvele raputas, et teinekord arvati heaks ka kell neli öösel, et on paras aeg mängima hakata. Reeglina on laste öiste toimingutega läbi aegade meie peres naispool tegelenud. Kui Stefu oli veel päris väike ja esimesi kordi ööseks meie juurde jäeti, oli tema uni väga kerge, iga krõpsu peale ärkas. Seetõttu saadeti nii papa kui Nässu norskamise paragrahvi alusel elutuppa asumisele, kus poisi meie juures olles ollakse siiamaani. Palju mõnusam on ju omati rahulikult hommikuni diivanil magada, kui iga küljekeeramise pärast öö läbi stressis olla. Nii ei olnudki papa siiani päris hästi kursis, mida öine lapsehoid endast kujutab. Nüüd, kui poiss juba kahel ööl teda mugavustsoonist väljuma sundis, hakkas papa tekkinud olukorda analüüsima ja tuligi ideele, et tema arvates on poisil kõht tühi. Sellest päevast alates söödetakse poisil enne magamaminekut kõht korralikult putru täis ja nii magatakse kuni hommikuni. Ei mingit piima joomist ega lekkivaid mähkmeid. Päevapealt.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

August 2023 Eestimaal

Juuli 2023

La Palma, jaanuar 2024