Juuni 2023

Mul õitseb terrassil plumeria. Leidsin selle ilma lehtedeta roika, paar juureräbalat otsas tilpnemas, kord meie maja tagant kraavist ja pistsin kodus mulda, võttis elu sisse ja rõõmustab nüüd mind oma imeliste õitega. Kõik mu taimed on kelleltki saadud, kusagilt näpistatud või leidlapsed, mille omanik on minema visanud. Mõnikord ma isegi ei tea, mis taimega on tegu. Samast kraavist tookord leitud ja banaanipuuks osutunud isendist pidin loobuma. Kasvas maru suureks ja ei olnud eriti dekoratiivne terrassitaim.

Panin sel aastal esimest korda herned mulda. Kahjuks saak ikaldus. 70cm pikkuseks kasvama pidanud taimed jäid vaevu paarikümnesteks, läksid küll õitsema, kuid siis hakkasid kuivama. Pean herneste hingeelu veel uurima, äkki ei meeldi neile kõrbekuumus.

Mehed käisid kalal. Seekord oli meri helde. Saadi nii ahvenat, kui doradat, lisaks muidugi neid va mürgiogalisi.

Naised paluti poole seitsmeks sadamasse vastu, et õhtusöögile minna. Istusime seal kai ääres pilgud merel nagu meremeeste naised. Mehi ei paistnud kokkulepitud ajal kusagil. Delfiinid olid neile veel viimasel minutil pooletunnise show korraldanud.

Stefen on jätkuvalt vee suhtes ebakindel. Nüüd käiakse laste basseini ääres, et poiss näeks, kuidas teised lapsed veest mõnu tunnevad.

Basseini juures leitakse ka uusi sõpru.

Viimane lutimood.

Käime vahel ka merel. Vesi on veel väljakannatamatult külm 20-22 kraadi.

Hannaga paneme nüüd juba täiega hullu. Käime kõndimas igal õhtul ja juba teeme ka jooksusamme sekka. Me kumbki poleks eladeski ette kujutanud, et tuleb päev, mil me koos sörgime. Viimati jooksime koos 50m ühel jaanipäeval üle kümne aastat tagasi, kui Hanna mulle pika puuga ära tegi ja ma mõistsin, et kuigi hing lidub endiselt TÜ kergejõustiku halli radadel, siis keha ei tule enam järgi. Nüüd siis õhtul päikeseloojangu ajal, kui väljas on täiesti ebanormaalsed 27 kraadi, meie jookseme.

Kuigi mere ääres on kõige mõnusam kõndida, lauge tee ja liigub veel mingisugunegi õhk siis, et asi liiga kerge ei oleks, otsime vahelduseks uusi väljakutseid. Ikka veel leidub lähikonnas seni avastamata matkaradasid ja vallutamata mäetippe.

Siin oleme Maros, Nerja koobaste peal. Koopad ei ole mitte maa all, vaid mäe sees. Kes sedagi teab, kui palju siin veel sellised koopaid on, kõik kohad ju mägesid täis.

Me polnud kunagi kõndinud jala Nerjast üles Frigilianasse mööda Higueróni jõe sängi. Täiesti maaliline elamus jälle.

Suurematest kärestikest viisid üles trepid. Oleks äraütlemata äge vaadata, kui siit vihma korral vesi alla voolab.

Mann teatas ühel päeval, et täpselt 200 päeva on jäänud tema 18. sünnipäevani. Ütles ja endal silmad valgusid vett täis. Temal on mure. Ta ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ma ei saa aru, mis tänapäeval toimub. Kuidas on jõutud selleni, et 18 aastaselt peaks elus sihid juba paigas olema? Sisemine vajadus tubli olla on nii suur, et selle pingega on raske toime tulla. Mann ei saa pidevalt meiega kuhugile kaasa tulla, sest tema peab õppima. Tulemused ongi muidugi väga head, kuid kas see on sellist stressi väärt?

Mina läksin kutsekooli kolm aastat peale gümnaasiumi ja ülikooli alles kolmekümne aastaselt. Tänapäeval, kui ei olda kolmekümneselt juhi positsioonile tõusnud, on rong juba läinud. Ja see on puhtalt eestlaste teema. Siin pole edukas olemine üldsegi nii oluline. Mann annab klassikaaslasele mata järeleaitamise tunde ja mainis, et tal tuli selgitada, et 7x1=7. Kalveril on siin üks kohalik sõber, kellega koos kalal käiakse. Noormees, kelle haridustee on ilmselt piirdunud kohustusliku secundaría ehk põhikooliga, elatub juhutöödest. Peamiselt käib istandustes avokaadosid, mangosid jms korjamas. Vahepeal tehakse haltuurat kalapüügiga. Õigemini proovitakse kaheksajalgu saada, mis siis kohalikele restoranidele maha müüakse. Iseenesest illegaalne tegevus, kuid nagu siinmail ikka - teha võib, aga vahele ei tohi jääda. Kaheksa pulpo eest saaks 100€. Käisid nüüd hiljuti merel, üks sõber oli veel kaasas ja terve päev lasti nööri, nn kindlates kaheksajala elukohtades, 200m sügavusele põhja ja mitte mingit saaki. Kalver oli hämmastunud, et noored mehed, naised ja lapsed juba olemas, ja neil ei tule mõttesegi, et elus võiks kuidagi stabiilsem sissetulek olla, et kui sa ikka rassid terve päeva, siis sa tead, et päeva lõpuks oled teeninud mingi kindla summa raha. Siinmail elatakse üks päev korraga ja ega ma teagi kumba pidi see õigem on.

Olen lähiajal veel ühe arusaamatu kohaliku nähtusega kokku puutunud. Mina olen taaskasutuse usku. Kui mõnd mööblitükki või muud on vaja, siis ikka vaatan enne internetis teise ringi turud üle. Meil on siin peamised Marketplace ja Wallapop. Riidekraami ostan küll poest. Tänapäeval on riiete kvaliteet nii kehv, et need üle ühe kandja reeglina vastu ei pea, vahet pole, kas osta H&M’st või mõnest kallimast brändipoest. Viimati ostsin magamistuppa nö kasutatud lambid. Täiesti ideaalses seisukorras. Kui müüjaga ühendust võtsin, siis esimese asjana vastati, et lambid asuvad Nerjas ja mingite kulleritega vahendamist ei toimu. Minu vastuse peale, et mina olen ka Nerjas, müüa vabandas oma järsu vastuse pärast, kuna lihtsalt nii palju kahtlasi kulleriga ostuhuvilisi olevat. Tundub, et siin on kullerteenustega mingi tõsisem probleem. Kord ma tahtsin meie rendivillasse kasutatud, kuid heas korras beebi reisivoodit osta. Beebidega reisimine on viimasel ajal väga levinud. Minu küsimuse peale, kas voodi on veel saadaval, sain müüjalt vastuse: Kas sa ei arva, et see voodi on sinu jaoks pisut väikene? Ma pidin pikali kukkuma, mis küsimus. Ütlesin, et kui ma soovin osta beebivoodit, siis vaevalt ise endale kasutamiseks, mispeale tuli ka kohe vabandus, et mind peeti mingiks kulleriks, aga mul oli ostusoov juba lahtunud. Ma ei ole veel pihta saanud, mis värk nende kulleritega siin on.

Sel aastal olime jaanipäeval ainukesed eestlased Nerjas. Grillisime terrassil. Keegi ei viitsinud isegi minna alla randa lõkkesüütamist vaatama. Eks ole saanud käia kah juba küllalt.