Juuli 2023

Juba mitmendat aastat käib üks noor Tartumaa pere kevadel Nerja kandis puhkamas. Jäädakse kuuks ajaks ja tullakse alati Eestist oma autoga. Peres on kaks väikest poissi, mõlemad kui tulesädemed. Uurisin neilt juba eelmine aasta, kuidas poisid selle pika tee autos vastu peavad. Poiste ema kinnitas, et see pole mingi probleem ja noogutas peaga nutiseadmete poole.  Kuna meil oli sel aastal päevakorras Stefu suveks Eestisse minek ja plaan teekond samuti autoga ette võtta, võtsime kindla eesmärgi - muuta poiss juuni lõpuks nutisõltlaseks ja pean tõdema - me ebaõnnestusime. Aasta ja nelja kuu vanust last, vähemalt mitte meie poissi, ei ole võimalik tundideks ekraani taha meelitada. Ääremärkusena, ka neid kahte poissi, kes nii probleemivabalt pika tee autoga edasi tagasi sõidavad, ei ole ma ise kunagi ekraani taga istumas näinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui issi põrutas üksi autoga ees minema ja paari päeva pärast oli juba Riia lennujaamas, kui Stefen emmega maandus.

Nädala pärast sõitis ka Mann Eestisse. Meil oli tunne nagu oleksime lapsed maale vanaema juurde saatnud. Asusime kohe elu nautima. Olin lubanud Hannale, et kui teda ei ole, siis mina jätkan ikka usinasti õhtuti kõndimas käimist. Esialgu jõudsingi ehk üle õhtu, teistel õhtutel käisime kõndimas koos Kalveriga ja see sporditegemine lõppes alati üht moodi.

Sekka ka tõusev täiskuu Torrox Costa rannal

Loomulikult käisime merel. Vesi on 27 kraadi. 

 

Meri oli helde. Nägime hiiglama pirakat meduusi ja delfiine.

See minielukas ujus vee pinnal ja osutus krabi pojaks.

Õhuniiskusest ja calimast ehk Aafrika tolmust tingituna oleme kogu aeg paraja filtri sees, nii oli palja silmaga nähtav päikese peal olev must plekk, mis paar päeva tagasi toimunud plahvatusest tekkinud oli.

Stefen elas Eestis eesti lapse elu. Käis Loorega mere ääres,

sai vanaisa juures koppa juhtida,

Raassilla ralliparki külastada,

Vanaisale Sadala öö-enduurol kaasa elada

ja mitte mingi probleem ei olnud silma kinni lasta , kui ümberringi motikad Jaanikese motokrossil kihutasid.

Vanaema juures sai aias oma käega sõstraid, vaarikaid ja kirsse noppida.

Samal ajal saabusid meile Tartust Külli ja Sten ning kuumust trotsides algas aktiivne turismiprogramm. Hispaania ägab järjekordsete kuumalainete küüsis.  Meil on päeval julgelt üle 30, vahel kisub ka 36 peale ja öösiti 28 kraadi ja nii terve juuli, armu ei antud. Aga turistid tahavad ikka turule ja merele ja mägesesse.

Kala saime ka. Palju.

 

Kuna ainukesed jahedamad kohad matkamiseks on praegu merepinnast vähemalt 2500m, siis võtsime ette Mandri-Hispaania kõrgeimad tipud Sierra Nevadal. Ligi 3400m kõrgune Veleta sai vallutatud. Oleme ausad, suurema enamuse me ikkagi läbisime autoga ja seejärel Sierra Nevada suusakeskuse liftidega, mis suvel uuesti paariks kuuks turistide rõõmuks tööle pannakse. Nii jäi meil jala astuda edasi-tagasi ainult 7km ja 400 tõusumeetrit, mis tänu laiale laugelt mäenõlva mööda looklevale rajale oli üsna kerge väljakutse. Tunniga olime tipus. Valged laigud ülemisel fotol on lumi - juulikuus, pole mingi ime...

Kaljukitsed ignoreerisid järjekordselt meid täielikult. Kahjuks ei olnud meil midagi meelehead neile pakkuda. Olime ainult veepudelitega varustatud.

Ainsad taimed, mis tipus kasvavad on mingi ogaline ohakas ja imearmas piorno ehk ogaline hullurohi, mõlemad äärmiselt dekoratiivsed.

Üleval oli värskendavalt 22 kraadi, saime isegi kananaha peale. Päris paljudel matkalistel oli ikka korralik riietus kaasas, ühel lausa sulejope seljas. 

Kui mäel ja merel käidud, tekkis isu kaugemate paikade järele. Oleks tahtnud ka juba ookeani näha. Nii põrutasime Tarifale. Me ei olnud varem käinud Tarifa vanalinnas. Linnavärav Puerta de Jerez pärineb 13. sajandist.

Vahemere ja Atlandi ookeani vahel.

Mõned ankrud sadamas.

Tarifast suundusime 15 km edasi Valdevaquerose randa, mille ühes otsas kõrgub uhke liivadüün.

Sõidutee läbi Valdevaqueros'e liivadüüni.

Rannas põrutasime otse vette. 36 kraadine kuumus oli piisav, et vabatahtlikult ilmajaama andmetel 22 kraadisesse ookeanivette hüpata. Ma arvan, et tegelikult oli vesi soojem, ka Nerja rannas olla rekordiliselt 24 kraadi, kuid meie paadi termomeeter kinnitab, et on 27. 

Õige pea hakkasid silma pikki randa jalutavad inimesed, kes kõik olid pealaest jalatallani halli saviga kokku määritud. Neid oli ikka hordide viisi. Kuna kõik hallid inimesed tulid kui palverändurid ühest suunast, siis võtsime Külliga nõuks vaatama minna, mis imet seal tehakse. Õige pea olimegi sündmuskohas, kus kümned inimesed võtsid mäekõrgusest hunnikust, mis esmapilgul tundus lihtsalt üks mereäärne kaljunukk, kuid lähemal uurimisel oli näha, et on äärmiselt pude,  peoga seda kuivanud savi, viisid lamedamale kivile veepiiril ja hakkasid siis veega niisutades ja teise kiviga hõõrudes seda pehmeks uhmerdama, kuni see oli muutunud parajaks kreemiks ja siis hõõruti end ülepeakaela paksult kokku, pikad juusked kaasa arvatud.

Meie olime muidugi oluliselt tagasihoidlikumad. Mina tõmbasin ainult ühe sääre sisse, et pärast teise jalaga võrrelda. Mingit vahet ei märganud. Võib-olla hoidsime liiga vähe aega peal. Soovitatakse hoida üks tund. Et tegu on piirkonnas kuulsa ja inimeste poolt väga hinnatud ravimudaga, googeldasin ma alles koju tagasi jõudes. Nagu ka seda, et Valdevaquerose rand on oma sopilisuse tõttu hinnatud nudistide seas. Meile ühtegi päris paljast porgandit küll silma ei hakanud. Me ei ole juba aastaid rannas käinud, aga juba aastaid tagasi, kui meil veel paati ei olnud, oli rannas alati märgata naisi, kes eelistasid topless olla. Nüüd ringi vaadates, oli märgata, et palja ülakehaga on juba julgelt 50% naistest. Põhimõtteliselt ei olnud võimalik piltigi teha ilma, et mõni kaamera ette jääks. Sellelgi fotol jäi see daam peale täiesti juhuslikult. Tegin esimese ehmatusega kohe ka uue pildi, kuid asja analüüsides otsustasin, et kui see on uus normaalsus, siis mida ma varjan. Ühest küljest oli isegi kuidagi teraapiline kõike seda enamjaolt veel jumala poolt loodud ilu näha ja vabastas ehk teatavaid kriitilisi hoiakuid endagi keha osas, kuid teisest küljest oli ikkagi päris kahetisi tundeid, kui kahe lapsega perekond mudaprotseduuridele siirdus ja ema veepiiril jalutades oma ehk kümne aastase pojal ümbert kinni võttis nii, et poisi nägu täpselt ema silikooniga turgutatud katmata büsti kõrgusel oli. 

Vaated Aafrikale.

Järgmiseks võtsime ette matka meie oma kohaliku vaatamisväärsuse Rio Chillari jões. On täielik ime, et ses lõputus põuas Chillaris ikka veel vett jagub.

Steni sünnipäeva puhul lennutasime ta jälle õhku. Nüüd on võimalik paraplaaniga otse Nerjast startida.

Vaade Nerja kesklinnale linnulennult.

Ega Nerjagi tänavatel jalutamine kunagi ära tüüta. Praegu kannatab käia ainult õhtuti.

Nii nagu ka Torrox Costa promenaadil.

Vahelduseks tegime väljasõidu Competasse.

Ja teisel õhtul Velez-Malagsse.

Kõige selle vahele me loomulikult tegime ka tööd. Kuu lõpus oli Kalveril vaja üht mootorit garantii korras Algecirasesse üle vaatama minna ja kuna minul oli vaba päev, siis sõitsin kaasa. Kui juba kodust nii kaugele sai tuldud otsustasime lõunasöögi Inglismaal teha. Olime seni käinud Gibraltaril ainult vanalinna peatänaval ja mäeotsas ahvide juures. Seekord läksime autoga üle piiri ja põrutasime otse poolsaare lõunapoolsesse otsa, mida nimetatakse Europa Point.

19. sajandist pärit tuletorn Trinity.

Kontinentaal Euroopa suurim Püha Ibrahimi mošee on kingitus Saudi Araabia kuningalt. Ühtegi Gibraltaril elavast tuhandest moslemist kohapeal näha ei olnud. Silmapiiril paistev hall pilv on Hispaania poolel meie silme all alanud maastikupõlengu suits. Õnneks oli suudetud meie lahkudes tulele piir panna.

Sadamas taustal olevast kolmest paadist keskmine on 98 meetri pikkune mootorjaht Aviva hinnaga 250 miljonit dollarit (pole müüa). Pererahvast ei paistnud pardal olevat, meeskond toimetas ringi. Sellise jahi aastane ülalpidamiskulu on 20 miljonit. 

Inglise tuvirestoran.

Augustis oleme Eestis!