September 2023

Nii kui Eestist tagasi jõudsime sattusime jälle rattasse. Esimese asjana alustasime noorte uues rendikorteris remonti. Kerge sanitaarremont kujunes märkamatult kapitaalremondiks. Ma lihtsalt ei oska asju pinnapealselt teha.

Papa, nagu näha, hoidis samal ajal last.

Noored ostsid endale kasutatud nõudepesumasina, mille me minu autosse litsusime ja saapapaelaga pakiruumi luugi kinni sidusime. Õnneks oli teekond ainult 500m pikk, kuid õnnetuseks masin lekkis ja müüja viis ta jälle minema. Uuele läksime Hannaga juba Malagasse järgi. Seekord suurema autoga ja Kanadast pärit müüjad olid nii tragid, et tõstsid selle ise meile autosse sisse ka. Nõudepesumasinal on harmoonilise peresuhte jaoks oluline roll. Mäletan, kui meie oma esimese nõudeka saime ja Kalver õigepea tõdes: vingumist on kohe oluliselt vähem…

Nii kui pintsli ja värvirulli käest sai panna, saabusid külalised. Meile Reeda pere ja noortele Birko isa ja õde.

Reet tegi välkvisiidi, seetõttu oli programm eriti kontsentreeritud. Käisime Torre del Mar’is shoppamas. Olen avastanud seal päris mõnusa jalakäijate tsoonis ostutänava, kus pakutakse Nerja pisipoodidest erinevat kaupa. Nautisime head sööki Massai Mara chirinquitos. Seejärel läksime merele. Merevee temperatuur oli 28 kraadi. Sellist ei ole minu silmad septembris veel näinud. On olnud suvi, kus juulis tõusis 27 peale ja siis tuli üks torm, keeras mere pahupidi ja kogu ülejäänud suvi üle 22 ei tõusnud. Vedelesime vees kui vannis ja ma unustasin täielikult haivahti pidada. Aga ei olnud ühtki haid ega meduusi. Kahjuks pole juba ammu ka delfiine näinud. See-eest on alanud lendkalade hooaeg. Kah tore!

Mu popikas võrkpõhjaga ujumismadrats kippus paadist kaugele triivima, seetõttu pidime end ohelikku pidi paadi külge kinnitama.

Järgmiseks külastasime minu lemmikkohti Alpujarras - külaksesi Pampaneira ja Capileira. Neist viimases, Sierra Nevada ühes kõrgeimas külakeses asub restoran El Corral de Castaño,  ainuüksi selle pärast tasub hullult käänuline teekond ette võtta. Boonuseks palju mõnusaid kunsti ja käsitöö poekesi ning kohalikke šokolaadi- ja karamellimeistreid. 

Tänavate kohale on tõmmatud kuumuse kaitseks heegeldatud päikesevarjud. Tänavatele on ehitatud mäest tuleva vee ärajuhtimiseks kraavid. Kõik on paduromantiline. Turistikas aga ehe.

Alpujarra mägiküladele iseloomulikud korstnad.

Keerasime sisse Guadalfeo jõest paisutatud  veehoidla juurde. Päris õudne oli vaadata, et veega on meil ikka päris kurvad lood. Need terrassid on alati vee all olnud. Ja vihma ikka veel ei anta.

Hannale pandi sünnipäeva eel sõrme teemantsõrmus.

Uudise tulles olid tulevased äiad parasjagu meie juures istumas. Ütlesin, et näed, kui hea, saame kohe hakata pulmaplaane arutama, tänapäeval noortel kipuvad need suhted kihlusega piirdumagi, mispeale Urmas kiirelt teatas, et Eesti kombekohaselt on pulmad ikka pruudi pere kinni maksnud. Ah ei tea, kas ongi neid pulmi nii väga vaja.

Käisime muidugi jälle merel.

Vahepeal saabus eestlasi juurde. Viljandlased Anneli ja Mati veedavad igal sügisel kuu aega siinkandis ja rentisid endale sel aastal villa tõelisse camposse keset avokaado, apelsini, viigimarja, hurmaa ja chirimoya istandust. Kõik viljad on täisküpsed ja puu otsast vabalt võtta.

Järgmine üritus oli traditsiooniline Oktoberfest Torrox Costal.

Õllejoojaid meil naiste seas ei ole, kuid pakuti ka populaarseid kokteile ja tütarlapsed, kes mojitosid valmistasid, olid väga helde käega. Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust süüa hapukapsast, seakooti ja bratwursti. 

Tšiilist pärit grillmeistrid pakkusid pesuehtsat verivorsti.

Seekord ei olnud kohutavat müra tegevat rockbändi nagu eelmisel aastal. Ligi 80 aastane DJ mängis vanu häid tantsulugusid ja laulis ennastunustavalt kõikidele lugudele kaasa.

Mehed tulid uute kokteilidega lauda ja rääkisid, kuidas kusagil eespool üks naine pani hiiglasliku pokaali pea peale ja tegi laua peal kõhutantsu. No, me näitasime neile, et eesti naine paneb lausa õllekannu endale pea peale.

Appikene, ma vaatan praegu sellelt pildilt, et kuidas neid kokteilikõrsi nii palju on?

Käisin ühel päeval villas kliente vastu võtmas ja nägin aias kõige suuremat ämblikku. Pilt on tehtud kaugelt ja sisse zoomitud, seepärast on udune. Tegu on emase Argiope Lobataga, kelle keha on kuni 2,5 cm pikk (ma võin mürki võtta, et oli pikem) ja jalad olid pikemad kui minu käelaba. Ma loomulikult ei hakanud klientide tähelepanu sissetungijale juhtima. Mina küll ei sooviks luksusvillat hiigelämblikuga jagada, isegi kui ta aias ja inimesele ohutu on. Hoiatasin Birkot, et kohe on oodata kliendi kaebust ja siis peab tema minema seda elukat likvideerima. Kaebust ei tulnudki ja kui Birko paari päeva pärast basseini puhastama läks, siis oli Amanda juba kadunud. Panin talle nime. Tahaks loota, et ehk klientide seas leidus julgeid, kes ta ise ära saatsid, kuid sellest põõsast ma ilmselt enam kunagi mööda minna ei julge.

Septembri lõpus saabus Loore.

Käisime Hanna perel külas.

Stefen saab nüüd oma kodu terrassilt igal õhtul päikeseloojangut nautida.

Hommikuti oli papal nüüd juba uus ärataja.

Heegeldasin Hannale vannitoa vaiba. Seekord sattus väga imelik veniv trikoopael ja vaip hakkas hullusti lokkima. Pidin korduvalt üles harutama ja kuna ei viitsinud tagasi kerasse kerida, siis harutasin lihtsalt lõnga mööda elutoa vaipa laiali. Mann tuli hommikul alla ja leidis, et ema ei ole normaalne.

Vaip sai ilus.

Külas oleku teisel päeval tekkis Loorel ühte silma põletik. Kuna silm ajas ka korralikult mädast rähma, siis googeldades diagnoosisime bakteriaalse silmapõletiku, mida ravida saab ainult antibiootikumi silmatilkadega. Selleks oli vaja retsepti. Jutud käivad, et tänapäeval saab Eesti ID kaardiga isegi Hispaanias apteegis rohud kätte. Helistasime siis Eesti perearstide nõuandetelefonile ja rääkisime jutu ära. Telefoni teel pandi diagnoosiks viirus ja kästi füsioloogilise lahusega silma puhastada. Kõik. Ei soovitatud isegi kohalikule arstile näidata. Läksime apteeki seda lahust ostma ja meie kirjelduse peale vanem meessoost apteeker ütles kohe, et teil on vaja antibiootikumi ja tuleb minna erakorralisse osakonda retsepti saama. Sõitsime koju tagasi, võtsime Loore kaasa ja poole tunni pärast olid esimesed tilgad juba silma pandud. Järgmiseks hommikuks oli põletik ka teises silmas, kuid see taandus kiirelt, kuna rohi oli kohe võtta. Esimene silm paranes nädalaga. Õnneks ta ei valmistanud lapsele mingit vaeva, ei sügelenud ega ilmselt valutanud. Ainult teistel oli raske seda rullis silmaga lapsukest vaadata ja nakkuse hirmus hoiti Stefen meist eemal. Keegi teine haigeks ei jäänud.

Septembri lõpus algab ilusaimate päikeseloojangute ajajärk.

PS Viimane foto nendele, kes teavad. Nendele, kes ei tea, lihtsalt kommentaariks, et elu ei ole Hispaanias alati üks roosamanna. Tuleb olla ettevaatlik. Küllap kunagi, aastate pärast, kirjutan siia ühe lõigu juurde.