November 2023
Novembri esimestel päevadel käisime Hanna ja Manniga Granadas shoppamas. Nerjas oli 21 kraadi sooja, Granadasse jõudes +14. Mann teatas tagaistmelt: Otsustatud - Granada Ülikooli ma ei lähe!
Ühel õhtul selgus, et Mann ei tea, kes on Kaja Kallas. Kui ma olin minestusest toibunud, kutsusin teda koos meiega AKd vaatama. Tema ei saanud, pidi ajalugu õppima. Ütles, et ta ei saa elada olevikus, sest peab minevikuga tegelema. Nõustusin - kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mille peale vastati: Kes vana asja (ehk minevikku) meelde tuletab, sel silm peast välja. Mine siis võta kinni… Imelikul kombel teadis ta Alar Karist, kes ometigi mitte millegagi silma ei paista. Samuti teab ta, kes on Felipe VI ja Leonor ning, et oli aeg, kus kuninglikud järeltulijad said nime oma vanaisa järgi ja siis oli aeg, kus esiklapsed nimetati isa järgi.
Käisime pühapäeval perega väljas. Stefen on paras marakratt juba, ega ta tooli peal vaikselt püsida taha, suudab päris kenasti igasugust korraldada ja sinnajuurde valjuhäälselt seletada valdavalt omas pudikeeles, mille sekka muudkui pöördus meie poole ikka: mamma ja papa, mamma ja papa. Hanna ütles: nii hea, kõik inimesed arvavad, et Stefen on teie laps.
Isadepäeval lasime isad merele. Mindi küll kala püüdma, aga välja tõmmati seekord jälle uusi isendeid. Eriti põnev oli erakkrabi, kes seab oma elupaiga sisse teiste molluskite poolt tühjaks jäänud kodadesse. Nime poolest küll krabi, aga keha katab ainult pehme homaaridega sarnane kest, mistõttu otsibki enda kaitseks merepõhjas vedelevaid teokarpe. Konks oli kojast läbi läinud. Eks ta peab nüüd hakkama endale uut kodu otsima, auk ju katuses.
Järgmisena jäi konksu otsa lind. Pole kindel, arvame, et ehk on see alk. Välja näeb nagu minipingviin. Neid on järsku maru palju tekkinud ja nende eripära on, et nad sukelduvad väga pikaks ajaks ja tulevad pinnale hoopis kusagil kaugemal. Nii ta kuidagi rakenduse külge jäi ja oli jupp pusimist, et kõik konksud kätte saada. Vabaks pääsenuna kadus kohe vee alla ja tuli kaugel eemal pahasena välja.
Viimased külalised lahkusid oktoobri viimastel päevadel. 10. novembril küsis õde, kas oleme nüüd lõpuks rahulikuma elu peale saanud ja pidin tunnistama, et just sel samal päeval olingi juba mõelnud, et kuidagi vaikne on, keegi võiks tulla. Mida küsid, seda saad. Üllatuskülalistega tegime ühel eriti ilusal päeval 15km jalutuskäigu Torroxist Torre del Mar’i.
Talvel on pilvi rohkem. Taevas on kohe huvitavam vaadata. Ühel hommikul olid näiteks ufopilved.
Hannaga avastame uusi matkaradu. Vaade Torroxi mägedele.
Torrox Park linnaosa, kus noored nüüd elavad.
Kuu ajaga selliseks sirgunud.
Väike Loore sai aastaseks.
Ja tema emme oluliselt vanemaks.
Ühel päeval koolist tulles kohtus Mann meie värava taga naabrinaistega koos tänava peal eksinud koerakesega. Äärmiselt sõbralik sellike ei paistnud ise sugugi mures olevat. Pistsime ta peale mõningast arutamist Nässu puuri ja viisime kohaliku veterinaari juurde, et kiipi kontrollides omanikuga kontakti saada. Selgus, et koeral ei olnudki kiipi, see eest kubises ta kirpudest. Kohalik loomade varjupaik olevat koeri pungil täis, sinna teda ei tahetud. Õnneks suudeti talle leida hoiukodu. Isegi kui omanik ei ilmu välja, siis sellised iludused pidid kiirelt endale uue peremehe leidma.
Tiina ja Kevini villasse tehakse saun. Saunameister on lausa Saaremaalt kohale kutsutud.
Häda ajab härja kaevu ja minu sülti keetma. Esimene katsetus võiks öelda, et isegi õnnestus. Nägin ränka vaeva, et otsida kaubandusest seajalgu. Süldikeetmisest ei teata siinmail mitte midagi ja seajalad kuuluvad ilmselt koos rupskitega minema viskamisele. Ja siis imedeime, ühel päeval näen kõige ehtsamaid seajalgu otse meie oma Mercadona lettidel. Kui mina otsisin internetist seajalgu, siis otse tõlkides tuleb välja, et siinkandis käivad notsud hoopiski kätel. Sõrad olid ilusasti puhtad ja juba poolekski löödud. Nii jäi meil see lapsepõlvest meeles aktsioon ära, kui ema-isa puuriida juures kirvega neid tükeldasid.
Olen end viinud juba nii kaugele, et otsisin ka verivorsti tegemiseks võimalusi ja jälle põrkusin takistuste vastu. Verd või verepulbrit nagu eestis kasutatakse kuidagi ei leia. Müüakse ainult keedetud verd. Ma isegi ei tea milleks seda kasutatakse ja samuti on küsimus, kust nad saavad vedelat verd oma morchilladesse. Verivorst on hispaanlaste jaoks täitsa tuttav kraam, kahjuks nad panevad sinna täiest valesid maitseaineid, mis maitse minu jaoks rikuvad, näiteks paprikapulbrit. Samuti ei pane nad tangu. Ühesõnaga pole ikka see.
Aga sült tuli hea. Ehk sai tiba soolane. Internetis õpetatakse, et soola tuleb lisada täpselt nii palju, et maitstes hüüataks: ohsa, krt - nüüd sai palju. Nii ka juhtus, kuid pean vist pisut siiski hoogu pidama. Tuleb ka oma tervisliku toitumisega veidi järgi anda. Minu keedetud kanasült oli ikka liiga lahja. Järgmise laari jõuludeks kavatsen juba sea ehk ka vasikalihast teha. Teine probleem on, et toas taldriku peal muutus ta päris kiiresti vedelaks. Seda samuti õpetuses hoiatati, kuid ei mäleta, et minu ema sültidega sellist probleemi oleks olnud.
Viljandi järv
Vähe sellest, ka Saksamaalt hakati talvepilte saatma.
Meie jätkame oma rekordite lainel. Sel aastal oli november jälle aegade kõige soojem.
Kommentaarid
Postita kommentaar