Jaanuar 2024
Sel aastal õnnestus mul oma sünnipäeva peaaegu täielikult vältida. Olen selle eest tänulik. Külli ja Steniga käisime Euroopa palkonil ja pistsime pintslisse hiiglaslikud koogikäntsakad. Ilm oli jälle Eestimaa suviselt soe. Lihtsalt nii mõnus - ei ole palav, ei ole külm.
Jätkasime traditsiooni ja käisime 2. jaanuaril merel.
Püüdsime jälle ohjeldamatult kala. Mitmel korral jäi isegi kaheksajalg konksu otsa, kuid paati tõsta seekord ei õnnestunud. Minu oma lasi ise jalga nii pea, kui pinnale jõudis ja Kalveri lausa hiiglaslik isend purustas ilmselt päikese käes rabedaks muutunud kahva võrgu ja pääses põgenema.
Steful oli suur rõõm aastavahetuseks Tartust külla sõitnud sõbra üle.
Kahjuks jäi see rõõm üürikeseks. Vastik viirus hakkas meid kõiki järjest maha tõmbama. Kõigepealt jäi Stefu juba esimesel ööl sõprade juures kõhuviirusesse, siis tema issi ja seejärel kohe ka emme mingisse köhaviirusesse. Seepeale hakkas Stefu ka köhima. Tõime lapse enda juurde.
Raske on terveks jääda, kui haige ikka otse näkku köhib. Nii me üksteise järel murdusime. Kuna mul polnud mingit võimalust haige olla, siis hoidsin endal Ibuprofeeniga jalad all.
Kodus oli paras kaos. Mina olin haige lapsega meie magamistoas. Papat sinna ei saanud lasta, sest see öösiti ainult köhis ja elutoa põrand oli juba külaliste poolt hõivatud. Nii kolis papa Manni tuppa madratsile. Sellepeale kolis Mann välja ja ööbis sõbranna pool.
Juba paari päeva pärast sai pesamuna 18. Sellist sündmust juba ei ignoreeri.
Manni traditsiooniline kingisaamise nägu. Ära hellitatud nagu ta ise ennast nimetab, eks ta ikka õuna jälle sai. Tegime taustauuringu, milline arvuti üliõpilasele sobib ja midagi polnud parata. Nüüd just küsis siin ükspäev, et millal tema jälle Eestisse saab ja ütlesin, et siis kui on ülikooli sisse saanud, mille peale ohati: Ma ei saa enam kunagi Eestisse...
Sünnipäeval järgnes perekondlik lõuna Torre del Mari parimas sushirestoranis
ja väljasõit Malaga jõulutulesid vaatama. Kokkuhoiupoliitika - tuled olid tõpselt samad nagu eelmisel aastal.
Külli ja Steni saatsime lennuki peale ning järgmised külalised võtsime samalt lennukilt vastu. Liisa lõputöö detsembrikuine ajurünnak oli ainult jäämäe pindmine osa. Järgmine etapp tuli valmis saada jaanuaris ja juba on teada, et kolmas osa ja lõpuspurt jääb märtsikuusse. Kuna Loore ei käitunud tulles lennukis eriti viisakalt, siis emme keeldub temaga kahekesi uuesti lendamast, mispeale mamma sõidutatakse märtsis jälle Tartusse.
Olgugi, et mamma ja papa elavad tuhandete kilomeetrite kaugusel on meil siiani õnnestunud kõikide lastelaste tähtsamate verstapostide möödumisel kohal olla. Seekord otsustas juba aasta ja kahe kuu vanune Loore just Hispaanias kõndima hakata. Esimesed ebakindlad sammud oli juba kodus tehtud, kuid meie juures läks asi ikka tõeliselt käima. Trandulett, mis Stefule kunagi ostetud sai ja poisi üsna ükskõikseks jättis, oli Loorele kohe meeltmööda ja leidis kasutust.
Isegi selline kultuurikihi alla jääv takistuste rada ei seganud. Iga päevaga muutus jalg kindlamaks.
Siin ta läheb.
Sõbranna Ave käis Hamburgis "Luikede järve" etendust vaatamas ja saatis meile paar videolõiku. Praegu meenub, et just sel ajal oli Eestis jube skandaal, et inimesed kasutavad etenduse ajal telefone. Olen täiesti nõus, et helisema hakkav telefon või veel hullem, kui keegi kõnele vastab, ongi äärmiselt häiriv, kuid samas olen Avele nii tänulik selle väikese lõigu eest, sest Loore sattus sellest muusikast otsekohe tohutusse vaimustusse. Seni oleme lihtsalt erinevaid lastelaule kuulanud ja ma poleks ise kunagi selle peale tulnud, et ka päris väikestele lastele võiks maailma paremikku kuuluvat klassikalist muusikat mängida.
Loorele ei meeldi varbaküünte lõikus. Siin üritavad mamma ja papa teda ära petta, mis küll eriti ei õnnestunud, aga küüned said lõigatud.
Käisime Loorega iga päev Capistrano Villages jalutamas. Kui emmel ajud juba kärssama hakkasid, võeti ka tema õhtusele jalutuskäigule kaasa. Päike loojub viisteist minutit peale kuut, siis läheb kohe ka oluliselt jahedamaks. Päeval on jätkuvalt paras lühikese käise ilm, õhtul tuleb jope selga panna.
Enne pärnakate tagasilendu tegime tiiru Algarrobos, kus nemad resideeruvad. Siit avanevas vaates paistsid mere ja ehataeva piiril Maroko mägede tipud.
Kuidagi saadi kätte ka kalmaar.
Jaanuari alguses kogunesid kohalikud eestlased jällegi ühise laua taha, et uue aasta saabumist tähistada. Seekord ukrainlaste kohvikusse, kus laual borsh, pelmeenid ja kartulisalat ja lausa keele alla viivad õhukesed kohupiimaga täidetud pannkoogid.
Emme õppis, nii tuli Loorel mamma ja papaga peole minna.
Haigused möödas, lasti lapsed jälle kokku. Stefen sai teada, et maailmas võib olla ka temast pisemaid inimesi.
Papa sai vatti.
Siesta.
Kui mammal kiike ei ole, tuleb endal leiutada.
Õnneks on kiigud mõnusa jalutuskäigu kaugusel mänguväljakul.
13. jaanuaril oli meil romantiline aastapäev ja Kalver viis mind Nerjas juba alates 2016 aastast iga aastaselt Michelini restoranigiidis soovitatud Oliva restorani Plaza Españal, kuhu meie ei olnud veel sattunud. Seda põhjusel, et ma ei kannata, kui peab laua ette broneerima ja siis kella peale kuhugi tormama, mulle ei meeldi maksta ühe inimese kõhutäie eest oma pere terve nädala söögi eelarvet ja ma olen kohutavalt ükskõikne toidu osas. Nüüdki me tegelikult siirdusime linna ainsa eesmärgiga, leida restoran, kus saaks valge linaga kaetud laua taga istuda, sest meil ikkagi oli mida tähistada. Esimesest kahest peenemast söögikohast, kuhu üritasime siseneda, saadetigi meid ukselt tagasi. Kolmandast samuti, kuid siis jooksis kelner meile järele, selgus, et neil oli üks tühistamine olnud. No, kui mulle juba järele joostakse, siis ma ikka astun sisse. Terve ülejäänud õhtu jooksul ei olnud mitte ühtegi teist meiesugust harimatut klienti, kes oleks samamoodi ehku peale sisse marssides lauda üritanud saada. Valisime degusteerimismenüü ja edasine toimuv oli küll muusika minu kõhukesele. Seitsmest erinevast toidupalast koosnev menüü maitses suurepäraselt ja sobis võrratult meie väärikale üritusele. Kahjuks olen ma kohutavalt halb toidupildistaja ja ainuke õhtu jooksul tehtud pilt on selline. Lausa piinlik, ainult selle kukeseene tõttu all paremal, ma telefoni välja otsisingi.
Enne Loore ärasõitu viis papa oma pere välja sööma. Ikka pererestorani.
Lõpuks sai ka Liisa tunda, kuidas oleks elu kahe lapsega,
Enne kuu lõppu olime juba Nerjas tagasi. Eestis valmistusid õpetajad teist nädalat streikima. Meedias tekkisid pealkirjad, et lapsevanemad pööravad oma pahameele õpetajate vastu. Keegi ei olnud arvestanud kahe nädalase streigiga. Täitsa piinlik on aegajalt eesti rahva pärast. Streik peabki ebamugav olema. Et midagi üldse muutuma hakkaks, tuleb olukord lausa väljakannatamatult ebamugavaks muuta. Kahjuks, millegi selliseni Eestis ei jõutud. Ei suudeta, osata ega taheta oma õiguse eest seista. Koolid on jälle lahti ja mitte midagi ei muutunud. Lapsed ja õpetajad said lihtsalt ühe nädala lisapuhkust - palgata.
Stefu on ometigi endale sõbrad saanud. Naabrilapsed viie aastane Andrea ja seitsmene Pedro kummalisel kombel viitsivad meie titaga täitsa tegeleda. Pildil tehti mingit ringmängu. Nii armas.
Endiselt on võõrastav vaadata, et sõbra juurde tuppa mängima minnes välisjalatseid ära ei võeta ja talvisel ajal nagu meil praegu on, jäetakse ka joped selga.
Mann käis Granada ülikooli Tehnoloogia osakonnas ekskursioonil. Lootsin, et jagatakse ka miskit tarkust, kuid kahjuks mitte, lihtsalt tutvustati ruume.
Klassiruum ülikoolis.
Granada katedraal avaldas Mannile muljet. Nad olid seda just ajaloos õppinud ja said kõigest aru, mida giid seletas. Nii paljukestki.
Kui ta läheks sügisest Granadasse, siis edaspidi asuks ta peamiselt siin. Pöidlad pihku!
Kommentaarid
Postita kommentaar