La Palma, jaanuar 2024
Oktoobri lõpus oli lennufirmadel sooduspakkumiste kampaania. Kui piletid Eestisse olid krabatud, hakkasin ringi vaatama, kuhu veel odavalt lennata saaks. Silma jäi Tenerife. Malagast lennates on hinnad tegelikult alati häbematult odavad, alates 19 eurost jne. Meie ei olnud veel siiani Kanaari saartel üldse käinud ja mõtlesime, et jaanuaris võiks olla mõnus veidi soojemasse kliimasse minna. Piletid ostetud, hakkasime vaatama, mis seal saarel siis teha oleks. Soovisime ennekõike matkata ja nii tekkis mõte, kui juba sealkandis oleme, minna La Palma saarele kaks aastat tagasi pursanud vulkaani vaatama. 30 minutiline lennureis Tenerifelt La palmale maksis samuti 19 euro kanti.
Asja käigus selgus, et ainus, mis Kanaari saartel odav on, ongi kohale jõudmine. Edasi läksid hinnad ikka võrreldes Lõuna-Hispaania rannikuga lausa kosmiliselt suureks. Majutus on julgelt kaks korda kallim, kui meie kandis. Esialgne plaan oli matkata seljakotiga ja ilma autota, nii nagu palverännu teel, jõudes igaks õhtuks uude kohta. Ainult üheks ööks majutust saada tundus kohe võimatu missioon. Üsna pea sai ka selgeks, et La Palma saart läbiv matkarada GR130, mis pidi läbima ka viimati vulkaanipurskes kannatada saanud ala, on kohati suletud. Käiku läks plaan B, võtta majutus ühte kohta ja rentida auto, et liikuda erinevate matkaradade juurde. Kui hakkasin Tenerifelt La Palmale saamiseks lennupileteid broneerima selgus, et odav hind kehtib ainult kohalikele kanaari residentidele. Turist maksab kõige eest täpselt 10 korda rohkem.
Järgmine väljakutse oli meie maandumine Tenerife lennujaamas südaööl, autorendifirmad olid suletud ja lennujaama läheduses ei ole mitte ühtegi hotelli, ega ka Airbnb eramajutust. Need, mis olid, kirjutasid oma lehel, et sisse registreerida on võimalik kuni kella kuueni õhtul. Lõpuks saime broneerida ühe korteri Los Abrigoses 7km lennujaamast, kus oldi nõus meid kell 1 öösel sisse laskma, kuigi mainiti ära, et nad sel ajal ilmselt juba magavad, aga ju nad siis ärkavad üles, kui me helistame. Esimese asjana jooksis köögikapil prussakas, muidu oli korter õnneks enamvähem viisakas. Prussakatest ei lase ma Hispaanias ennast juba ammu häirida.
ESIMENE PÄEV: Tenerife
Hommikul lubasime omale matkale kohase väärika hommikusöögi ja seejärel siirdusime autorendi firmasse. Auto saime tundmatut marki DR. Mootoril mingit võimsust polnud, mägedest üles liikusime esimese käiguga.
Kuna lennupiletid kahele Tenerifelt La Palmale maksid 200 eurot, surus Kalver läbi oma soovi, minna saarele hoopis laevaga. Praamiga saab saarte vahet liikuda kolm korda päevas. Ainus häda, et taaskord residentidele hinnad väga soodsad ja turistile 10x kallimad. Koos autoga maksis kõige odavam väljumine hommikul jällegi 200 eurot. Võtsime rendiauto ja kuna hommikusele praamile me enam ei jõudnud, otsustasime vaadata esimesel päeval Tenerifel ringi. Kõigepealt käisime sadamas, kust hommikul meie praam väljuma pidi. Ilm oli tõesti mõnusalt soe ja rand päevitajaid ja ujujaid täis.
Esimest korda olime tulnud matkale nii, et mul puudus igasugune reisikava. Aasta lõpp ja uue algus oli võtnud sellise pöörde, et mul polnud lihtsalt mitte mingisugust aega, et asjasse süüvida ja plaane teha. Mina, kes ma tavaliselt käin kõik matkarajad eelnevalt google street view’ga läbi ja tean rajal olles juba iga puud ja põõsast ning mõõdan igaks päevaks meile mingi etapi, mis alati kipub reaalsusest pikemaks venima, lõin seekord kõigele käega ja otsustasin, hea küll - elu otsustas minu eest, võtta seekord kõik ette käigu pealt. Targemad, juba kogemustega Tenerifel käinud sõbrad, soovitasid minna saare lääne ja loode poolsesse külge, mis looduse poolest on kõige ilusam. Suundusime vaatama Los Gigantese kaljusid, mis on saare üks peamisi vaatamisväärsusi.
500 kuni 800m kõrgune kaljusein oli iseenesest muljetavaldav, kuid veel huvitavamad olid veepiiril kaljurahnudel ringi sibavad krabid. Võiks öelda, et seal lausa kubiseb krabidest. Ma ei julgenud väga lähedalt pildistada, mine tea, äkki hüppavad nagu ämblikud. Ma asetan krabid jubeduselt ämblikute järel teisele kohale.
Kätte oli jõudnud lõunasöögi aeg ja istusime maha kohalikku restorani. Reeglina me kunagi ei telli restoranides kaheksajalga, kuid kuna meil on viimasel ajal nii palju kaheksajalgu merel konksu otsa jäänud ja siiani, ei ole ma koju ühtegi tuua lubanud, siis Kalver tahtis proovida, mida see delikatessiks peetav elukas endast kujutab. Oli isegi täitsa huvitav. Seda krabi, mida igal pool lademetes leidub, restoranides ei pakuta.
Sõitsime edasi üle maaliliste mägede Tenerife looderannikule, kus oli hoopis teistsugune ilm. Kohe kordades hullem, kui Nerjas ükskõik millisel kõige halvemal talveilmal. Puhus läbilõikav tuul ja taevas tõmbus pilve.
Loobusime esialgsest matkaplaanist ja läksime meie ööbimiskohast mõne kilomeetri kaugusele Garachico linnakesse, mis majade vahel jalutades oli väga armas ja isegi tuulevaikne.
Igal pool on kuhjade viisi laavakive.
Merel oli kerge vihm, üks lendav hollandlane seilas kaugel vikerkaar purjeks. Uduvihm jõudis peagi ka meieni. Läksime ära tuppa Eesti laulu poolfinaali vaatama.
TEINE PÄEV: La Palma, Tigalate
Hommikul kell 7 hakkasime liikuma, et 9:30 väljuvale praamile jõuda. Autoga reisijad peavad minimaalselt 40min enne väljumist kohal olema, muidu kaotab pilet automaatselt kehtivuse. Meri oli üsna tormine. Mis meri, ookean ikka. Laine kõrgus oli 2,7m. Õnneks ma ei osanud ette kujutada, mida tähendab ookeanil 2,7m. Nerjas ei lähe me oma paadiga kunagi merele kui on rohkem kui 0,5m. Arvasin, et ookeanil see ligi kolme meetrine laine kõrgus ongi ehk nagu 0,5 Vahemerel. Fotol viimane pilk Tenerifele. Siis keerasime nina kõigepealt La Gomera saarele, kus oli vahepeatus.
Laev oli rahvast täis. Peale tuli ka üks rahvamuusika ansambel. Vast oma 40 inimest, kõik kohalikes rahvariietes ja nad laulsid ja mängisid pilli terve tee. Väga nauditav kontsert oli, rõõmus, mitte selline dramaatiline oigamine nagu flamenko, mida meie kandis fännatakse. Rahvariided olid neil ka täiesti teistsugused. Rohkem eestlaste moodi, naistel puhvis seelikutega, peas laia äärega kübarad ja selle all veel suur valge rätt.
Peaaegu kogu tee oli lainetus talutav. Jõudsin juba ennast kiita, et rohked merel käigud on mul merehaiguse ära võtnud. Üks onu ei pidanud vastu ja oksendas seal samas, kus ta istus. Olin täitsa häiritud, et kas ta ei oleks võinud vetsu minna ja kõik teised inimesed pidid tema häälitsusi pealt kuulama. Laev jõudis La Gomerale, suurem osa reisijatest läks maha, kaasa arvatud rahvakunstnikud ja sellega tore osa lõppes.
Meie istekohad olid laeva ninas. Kohe tulid teenindajaid kõiki sealt ära ajama ja palusid laeva keskossa istuda, kus pidi vähem kõigutama. Oli selge, et tõsisem lainetus algab alles siis, kui Gomera nuki tagant nina La Palma poole pööratakse. Seda me muidugi teadsime ette, meil ju peened meremeeste äpid telefonis. Väga halvaendelised olid ka oksekotid, mis kõikidel teenindajatel laialijagamiseks näpuvahel olid. Võtsime veel kiirelt enne väljumist laeva kohvikust kaks chupitot konjakit. Barman oli lahke käega, ju sai isegi aru, et see on puhtalt arstirohuks. Tundsin, kuidas see konjak istus mul kogu ülejäänud tee kusagil söögitoru alumises otsas. Magu oli vist ennast lukku pannud.
Ja siis läks lahti. Proovisin esialgu püsti seista, et jalgadega kõikumist amortiseerida. Mul ei olnud süda üldse paha, aga tundsin, et olen piiri peal ja iga hetk võib halvaks minna. Mingi hetk ei jõudnud enam püsti seista ja istusin maha. Minestus kippus peale. Mul oli külm ja kuum üheaegselt. Kui hakkasin endale jakki selga kiskuma, tuli teenindaja ja ütles, et parem on, kui kehal on külm. Nii ma seal istusin pusa poolenisti seljas, oksekotid käes. Silmad hoidsin kinni, sest kõikuv silmapiir ei mõjunud hästi. Julgelt üle poole reisijatest hakkas oksendama. Kalveril ei olnud häda mitte midagi, muudkui naeris ja kommenteeris ümberringi toimuvat. Keegi ei hakanud oksendamiseks tualetti minema, Kalveri sõnul nad ilmselt polekski sinna kohale jõudnud. Teenindajad muudkui tõid neile uusi kotte ja viisid täitetud kotte ära. Jagati ka jääd, mida soovitati kuklale panna. Mina hoidsin silmad kogu aeg kinni ja sain ainult kuulata, mis toimub. Vahepeal pidin nende helide tõttu kätega kõrvad kinni katma, kuigi omamoodi oli isegi naljakas kuivõrd erinevate häälitsustega on võimalik öökida. Sama onu, kes juba enne La Gomera sadamat oksendamisega pihta hakkas, jätkas terve edasine tee. Kalveri sõnul polnud ka ime, sest enne seda oli onu korralikult laeva puhvetis pakutavast heast paremast ennast täis laadinud. Tema oksendas eriti huvitava häälega, sellise susinaga, justkui keegi oleks kogu aeg lasknud sifoonpudelist vahukoort. Ainult teadmine, et sealt mitte vahukoort ei tule, tegi selle kuulamise ebameeldivaks. Mõni oksendab kuidagi köhides ja järgmised öökides. Tegime neid hääli terve ülejäänud reisi ajal järgi ja saime palju naerda. Maabudes teatasin, et kui tagasi minnes peaks samasugune meri olema, siis läheb Kalver üksi sellele laevale ja mina lendan lennukiga. Tegelikult teadsime juba ette, et laine on siis poole madalam.
Selline on La Palma tüüpiline eramu, mille rentisime Airbnb kaudu viieks ööks.
Ilm oli jätkuvalt tuuline, nii ei hakanud esimesel päeval kuhugi kaugemale liikuma. Täpselt meie majakese eest läks matkarada GR130 ja läksime sellele jalutama.
Rada oli mõnus ja lauge. Kohe oli see matkal olemise mõnus tunne platsis.
Loodus on väga roheline. La Palma on Kanaari saartest kõige rohelisem.
Igal pool midagi õitses.
Kalveri sõnul polnud ta kunagi varem aaloed õitsemas näinud.
Õhtul tegime kaminasse tule ja võtsime kaks radiaatorit ligi. Majast tõmbas tuul läbi, aknad olid ühekordsete klaasidega ja tihendamata. Ilmselt ei ole sellised tormised ilmad seal väga tavapärased. Ukse alt keerutas musta tolmu sisse. Kamin ei olnud kasutamiseks mõeldud, igakord kui ust avasime, hakkas meeletult suitsu sisse ajama. Olime nagu suitsusingid, silmad kipitamas ja kogu meie garderoob lõhnas lõpuks lõkketule järgi.
Meie staap La Palmal asus siin.
KOLMAS PÄEV: Volcan de Martin 1600m
Järgmisel hommikul läksime kõigepealt autoga 9km kaugusele Los Cristianose külla kohvikusse sööma ja seejärel asusime samale matkarajale GR130, mida kutsutakse Vulkaanide rajaks ja kulgeb Põhjast lõunasse La Palma saare kõrgemal osal, nii et kogu aeg avanes vaade ookeanile nii läänes kui idas. Kuna ma ei olnud rohkemaga kursis, siis lihtsalt hakkasime märkide järgi astuma lootuses kohata ka mõnd vulkaani. Internet kadus õige pea ja sammusime teadmatuses. Alles staapi tagasi jõudes tegime kindlaks, et käisime Martini nimelise vulkaanikraatri serval. Volcan de Martin purse toimus 1646. aastal, tekitades kauni ja omapärase punaka, kollase ja musta värvi kraatri, mille laava valgus saare lõunanõlvale ja kattis suure maa-ala mere poolt, olles praegu saare ääristav osa, mille nimi on Fuencalientes. Selle purske tulemusena hävis palju kohalikke põllukultuure ja karjamaid, mis peale tõid tõsiusklikud palmerod saare kaitsepühaku Nuestra Señora de Las Nieves’e (tõlkes Püha Lumeneitsi) kuju kirikust protsessioonis välja, et paluda neitsil see purse peatada. Järgmisel hommikul ärgates oli vulkaan imekombel lumega kaetud. Vulkaan oli kustunud.
Mööda vulkaaninõlva üles poole ronides nuputasime, kui palju kulub aega, et selline ilus männimets vulkaani nõlvadele kasvaks, nüüd siis teame, et selleks kulub umbes 300 aastat. Kogu mets oli hiljutises tules kannatada saanud, kuid tundub, et mänd on üsna sitke. Tüved olid kõigil söestunud mustad, kuid ladvad rohelised. Mõni puu oli ka maani maha põlenud ja kännu juurikast ajas ennast juba uus puu üles. Kogu alusmets oli samuti noori isekülvanud mände täis, ometi ühtki teist taime seal ei kasvanud. Pinnas oli üleni laavakivine või tuhk. Vulkaani tuhk on kivine nagu must liiv ja seda leidub absoluutselt igal pool.
Umbes selline oli iga sammu kõrgus.
Ronisime nii aeglaselt, et mulle kasvas sammal peale. Selliseid toredaid vuntse rippus ohtralt mändide küljes.
Vulkaan Martin hakkas puude vahelt paistma. Spontaalselt otsustasime tipu ära võtta.
Sama vaade juba lähemalt. Paremal üks sisse varisenud avaus.
Linnud olid nii julged, et sööda või peost. Meil polnud muidugi midagi jälle pakkuda. Ei arvestanud, et kohtame vulkaanil elusolendeid. Muidu ei roninud seal isegi mitte üht sipelgat. Alumises otsas oli rohkelt sisalikke, kes erinevalt meie rohelistest värviliselt helkivatest isenditest olid kõik tuhakarva mustad.
Matkarada vulkaani jalamil.
Puhkasime jalga enne tipu vallutamist.
1550m kõrgusel kasvavad ainult jändrikud männid. Selline vaade oli meie ees.
Ja selline meie kohal. Lahke tuul, mis meeletult lõõtsus, oli mändide vahele hulga okkaid kokku pühkinud. Seal oli mõnus tuule eest varjus lesida.
Seejärel rühkisime viimasest tõusust üles, mis oli nii järsk, et raskusi oli tasakaalu hoidmisega ja nii pehme pinnasega, et kogu jalalaba vajus igal sammul tuha sisse ja keharaskus tõi jälle all poole tagasi. Pilvede kohal paistab Tenerife El Teide vulkaani kraater, mis on Hispaania kõrgeim tipp.
Kraatri serval turnides pidin vahepeal seisma jääma ja tuulepuhangu vaibumist ootama, et see mind äärelt alla ei lükkaks.
Kogu matk oli edasi-tagasi 14 km, millest esimene pool oli ainult üles ja teine alla mäge. Tõusime 1000m. Aega kulus 5h30min, mis teeb keskmiseks kiiruseks 2,5km/h, lihtsalt kohati oli rada nii järsk, et samm oli ainult pöia pikkune. Pool teest oli ka nii pehme nagu oleks rannal liivas sumbanud.
KOLMAS PÄEV: Vulkaan El Cumbre Vieja
19. septembril 2021, kell 15.12 Kanaari saarte aja järgi, algas La Palma saarel Cumbre Vieja vulkaani purse, mis kestis 85 päeva ja hinnanguliselt ajas välja 159 miljonit kuupmeetrit laavat, mis on katnud enam kui 1219 hektarit maad, mis võrdub 1707 jalgpalliväljakuga, matnud enda alla 73,8 kilomeetrit teid ja 2988 hoonet. Oma kodudest evakueeriti 7000 inimest. 1800 kodu hävis. Lisaks kokku rohkem kui 200 ettevõtet, tööstust ja banaani-istandust. Iga valge täpike sellel punasega märgitud laava alla maetud maa-alast tähistab seal asunud hoonet, millest enam ei paista korstentki. Hävis ka 176 sõidukit.
Läksime katkenud matkarada otsima.
Igal pool olid sildid, et edasiminek on keelatud. Taamal paistab vulkaani tipp. Kogu mäe ülemine osa on kaetud tuhaga, must riba on laava.
Salaja rajale lipsamine ei tulnud kõne allagi. Teele oli valvuriputka üles seatud.
Lähedal asuvad majad olid tuhast puhastatud, kõikidel majadel olid tutt-uued katused. Igal pool käisid ehitus-, taastus- ja puhastustööd. Kõik vulkaanipurske ohvrid on saanud rahalist toetust ja muid soodustusi, sealhulgas maksuvabastust, õppurid ilma eksamiteta ülikooli jne.
Kogu ümbrus on kaetud tuhaga.
Saime aru, et vulkaani jalamile me ikkagi ei saa ja edasise plaani puudumisel mõtlesime teha kõigepealt lõunasöögi ja siis proovida kusagilt mujalt laavaga kaetud alale lähemale pääseda. Minu valitud restorani poole sõites möödusime vulkaaniliste koobaste külastuskeskusest, mis on rajatud 1949 aastal pursanud San Juani vulkaani purskest tekkinud koobaste, mida nimetatakse tulekoobasteks, juurde. See vulkaan hakkas purskama peale 237 aasta pikkust vulkaanilise aktiivsuse pausi. Purse kestis 42 päeva ja laavajõed ulatusid nii lääne kui ida poolsetele nõlvadele. Peale 75 aasta möödumist ei ole laavaga kaetud alale veel mitte midagi peale üksikute põõsaste kasvama hakanud. Tuhk, mis laavakivide vahel paistab, pärineb viimasest kahe aasta tagusest purskest.
Keskuse eesmärk on õpetada oma külastajatele vulkaanipursete ajal ja pärast seda tekkivaid geoloogilisi moodustisi ning samal ajal tuua esile keskust ümbritsevate ökosüsteemide keskkonnaolulisust ja haprust ning nende säilitamise väärtust. Hiljem kohati sisse varisenud käikude vaatlemiseks ja neisse sisenemiseks on laavavälja kohale rajatud laudtee.
Koobastesse saab ainult ette registreerides ja koos giidiga. Meil paraku käis kõik spontaanselt.
Keskuse piletimüüja küsis, kust riigist me tuleme ja lisas kohe häbelikult, et ta näeb seda tegelikult meie mütsideltki.
Liikusime edasi. Restoran, kuhu jõuda tahtsime, asus teisel pool laavavälja, selleks tuli sõita esimesel värskelt ehitatud teel, mis laavaga kaetud alale rajati, et taastada ühendus saare läänepoolsel küljel. Teele jõudmiseks juhatas Google maps meid täiesti ootamatult otse sündmuste keskele. Möödusime laava äärealalt, kus nagu jumala käsi oli mõnd maja kaitsnud, nii et seal lillepott ka ei olnud ümber kukkunud ja teine maja samas kõrval oli üleni laava alla maetud. Siin polnud mingeid liikumispiiranguid. Otsustasime, et peale lõunat tuleme siia tagasi ja vaatame ringi. Restoranist avanes vaade La Cumbre Vieja veel suitsevale tipule (tumedam eespoolne siluett)
Laavaga kaetud aladel avanev vaatepilt oli kohutavalt dramaatiline. Seal ei osanud teha muud, kui lihtsalt korrutada: kui õudne.
Väljakaevatud tänav. Vasakul oli olnud maja.
Siin on ühe maja sissesõidu värav.
Selle kõrval kahekordne maja. Roostekarva känkar maja ees on sõiduauto.
Kalver uuris põlenud auto kapotialust.
Sama maja teisest küljest. Paista on ainult ülemine korrus.
Järgmine samuti kahekordne maja.
Pool maja täiesti terve ja teine pool jälle kivi täis.
Sellelt pingilt avanes enne merevaade. Nüüd laavamäele.
Ainult majas pingi kõrval ei ela enam kedagi. Tuba on laavat täis.
Siit saab aimu laavakihi paksusest ja me olime ainult äärealal.
Sellest majast paistis ainult katus.
Tardunud laavat oli kahte sorti. Üks oli kiviklibune basalt nagu must kruus - selline tunne, et kühvelda lihtsalt oma maja sealt välja - ja teine, täiesti hiiglaslik kivistunud magmarahn.
Kalveril oli suur soov näha ikkagi ka seda ala, kus laava merre voolas, tekitades saarele 14 ha maismaad juurde. Kõik ligipääsu teed olid suletud, nii panin lihtsalt kaardile suvalise täpi, mis tundus rannikule kõige lähem tee olevat ja sõitsime kohale. Nii sattusime otse plataani-istanduste vahele.
Ideaalne temperatuur plataani kasvatamiseks on umbes 25 kraadi Celsiuse järgi ja selle kasvatamise kõrgus peab olema alla 300 meetri – tingimused, mis esinevad ainult saarte istandustes. See on kallis kultuur, mis nõuab palju vett, häid valgustingimusi, mulda hea poorsuse ja drenaažiga, liivase tekstuuriga, kuid teatud vahekorras savi ja muda, suurt orgaaniliste ainete sisaldust ja happelist pH-d. Nende tingimuste tõttu kasvatatakse Kanaari saarte banaani kõigil saartel, välja arvatud Fuerteventura(Wikipedia). Plantaan ja banaan on sarnased, kuid mitte samad. Plataanid on väiksemad ja kõveramad, nende koorel on iseloomulikud täpid. Banaan pikem, sirgem ja suurema läbimõõduga.
Selline vaade avanes tee otsas.
La Palma saar on hinnatud tähevaatluspaik, kuna seal on väga vähe valgusreostust. Paraku sattus meie matk täpselt täiskuu ajale, millal on päris halb tähistaevast vaadelda. Kalver kupatas meid sellegi poolest välja ja oli tegelikult väga huvitav tema taevakehade äpiga tähtede nimesid ja galaktikaid vaadata. Ennekõike muidugi saime lihtsalt palju naerda, kui Kalveril jälle oli iga heledam täht Põhjanael ja kui ta väitis, et nägi langevat tähte ja sellest nii õhinas oli nagu Põhjanael ise oleks alla kukkunud.
NELJAS PÄEV: Santa Cruz de la Palma
Maja perenaine kiitis nende majast paistvaid päikesetõuse ja lausa soovitas meil mõni hommik varem tõusta, et seda ilu näha. Minu unerežiim ajab mind niiehknii igal hommikul enne päikesetõusu üles, seega nägin seda igal hommikul või vähemalt niipaljukest, kui iga hommikuse pilvituse vahelt näha oli.
Kuigi elame mere ääres, siis ikkagi just rannikul meeldib meile kõige rohkem matkata. Seega võtsime ette ka ühe matka La Palma kallastel. Alustasime Los Cancajos’est ja kõndisime Santa Cruz de La Palmasse, mis on saare keskus. Pealinnaks on seda 15 tuhande elanikuga külakest raske nimetada, on ta ju poole väiksem kui meie Nerja, mis samuti Hispaanias külaks peetakse.
Mere ääres on alati ilus, kuid sellised laavasoppidega rannad, lained peksmas vastu kive on lihtsalt võrratud. Mulle meeldis, et me ei pidanud kunagi kiirustama. Seekord meil ei olnud vaja jõuda iga päev uude sihtkohta, kus reeglina öömaja rendile andjad isiklikult klienti vastu tahavad võtta, mis paneb matkaja ajalise surve alla. Võisime molutada täpselt nii kaua, kui ise tahtsime ja lainete möllu kasvõi pool tundi ühe koha peal vaadata.
Või astuda sisse tee peale jäävasse chirinquitosse ja teha üks chupito.
Matka sihtpunk kaugelt paistmas.
Juhtus nii, et see on ainus foto, mille ma Santa Cruz de la Palmas tegin. Lihtsalt nii kohutavalt ebameeldiv oli seal. Mere äärne tänav ja selle paralleel olid nii kohutavalt üle rahvastatud, et ma tahtsin sealt ainult ära. Meil oli plaanis teha seal lõunasöök, kuid kõik kohvikud ja restoranid olid rahvast täis. Jube palav oli ka. Eelistan selliseid turismimagneteid enamasti vältida.
VIIES PÄEV: Poris de Candelaria kaluriküla, Tazacorte rand ja sadam
Kõigepealt hommikune päikesetõus.
Eelmise päeva ägedad mustad liivarannad meelitasid Kalverit tegema rannapäeva. Olin juba peaaegu järele andmas, kuid hommikul, kui taevas jälle pilves oli, tegin kiire otsingu internetis ja leidsin, et tahaks saare teist poolt ka ikka näha. Tegelikult jääbki neljast päevast La Palmal väheseks. Ikka nädala peaks olema. Võtsime nüüd ette saare loodenurga ja seal asuva Poris de Candelaria kaluriküla, mis on omapärane 50m kaljuseina alla ehitatud asum.
Peamiselt kasutavad omanikud neid suvel, kui kuumus üleval külakestes talumatuks muutub. Suurematel majadel olla lausa kaks magamistuba ja eraldi köök.
Tee kulges mööda Barranco de las Angustias kohutavalt järsu kuristiku seinamööda alla. Saare suurima vulkaani Taburiente kokkuvarisemise tulemusena umbes 500 tuhat aastat tagasi, tekkis kraatrisse suur järv, mille välja voolamise tulemusena uuristati saare keskosast Tazacorteni läänes tohutult sügav arm.
Tazacorte rand. Merevesi 21 kraadi.
Kalver sai lõpuks ka oma rannapuhkuse - tunnikese, mis me kohvikus chupitosid tehes ja siis ühe kiire suplusega veetsime. Mina muidugi vette ei läinud, kuid Kalver kiitis, et vesi olla erakordselt pehme.
Jalutasime pikki promenaadi kuni sadamani. Kai pealt saime veelkord heita pilgu kaks aastat tagasi merre voolanud laavale.
Jõudsime ilma suuremate sekeldusteta tagasi Tenerifele hommikul kell 9 ja kuna meie lennuk läks alles kell kuus õhtul, otsisin meile kiirelt midagi vaatamisväärset. Nii sattusime jälle ühte turistilõksu. Sõna otseses mõttes, olime füüsiliselt lõksus. Valituks osutus saare peamisi vaatamisväärsusi Masca küla - Tenerife oma Machu Picchu.
Legend räägib, et selle küla ajalugu on tihedalt seotud piraatidega, kes peitsid end kaljusse, mida kasutati saare esmaasukate guantšide pühapaigana, kus on leitud kaljugravüüridega arheoloogilisi säilmeid, mis kinnitavad nende annetusi jumalatele. Üksildase paiga iseloomu tõttu sai sellest mereröövlite peidupaik, kuna neid ei olnud merelt näha ja kus nad ilmselt hoidsid oma aardeid, parandasid oma laevu ja puhkasid mereretkede vahel. Veel eelmise sajandi keskpaigani, ei olnud seal elektrit ja külakesse viis ainult kitsas tolmune rada, tänu millele on säilinud kaugete aegade võlu.
Loomulikult oli see paik väga kaunis ja kui lähete kell 9 hommikul, siis täitsa soovitan soojalt külastada, kuid see, mis seal toimus peale kella 10, oli ikka kõike muud kui meeliülendav elamus.
Masca külas on 33 parkimiskohta. Kõik need olid juba täis. Liikusime edasi. Kus vähegi laiem tee oli, sinna olid juba samuti pargitud. Saime viimase parkimiskoha 850m keskusest eemal ühe restorani ette, kus samuti ainult 5 kohta oli.
Meie hakkasime sadamast kell 9 sõitma ja nii kümne paiku ehk jõudsime kohale. Tee oli meeletult käänuline ja kitsas sõidetakse nii 20km/h, õnneks vastu tuli vaid paar autot.
Kuid autosid tuli ainult juurde ja lahkumas ei paistnud eriti kedagi olevat. Loomulikult hakati parkima, kuhu juhtub ja tekitati korralik ummik. Külake ise on imepisike, ehk 200m piki üht mäeharja. Mõned restoranid ja korralik suveniiripood.
Üks onu müüs kohalikke puuvilju ja lõpuks ometi sain ära proovida ka kuulsad kanaari banaanid. Banaan on Kanaari saarte kõige olulisem põllukultuur ja aastakümneid on selle tööstus olnud saarestiku majanduskasvu peategelane. Kanaari saarte banaan moodustab 60% selle puuvilja Euroopa toodangust ja kinnitan, ta maitseb täpselt samamoodi nagu tavaline banaan, võib olla pisut jahusemalt.
Kui me tagasi üles Santiago del Teide suunas hakkasime sõitma, sattus meie ees minema üks rendiauto, mille juht ilmselgelt ei tunnetanud üldse oma auto gabariite. Nii jäi ta seisma iga kord, kui keegi vastu tuli (ja neid oli palju), kuigi liikluseeskiri peaks andma eelisõiguse mäest tõusjatele. Alla tulijad muidugi pressisid nahaalselt peale, andmata endale aru, et kui laseks enne lahkujatel eest ära minna, on all pool rohkem ruumi. Tänu sellele liikusime ekstra aeglases tempos.
Enne rendiauto ära viimist käisime veel meie reisi alguspunktis El Abrigos söömas. Lõuna lõpetuseks avastasime täiesti uue kohvi - ainult Tenerifele omane barraquito. Seda serveeritakse kihtidena tänu selle koostisosade erinevale tihedusele, milleks on alt üles kondenspiim, liköör, espressokohv ja vahustatud piim, kaunistatakse kaneelipulbri ja sidruni- või laimikoorega. Likööriks on tavaliselt Licor 43, neljakümne kolme vürtsiga maitsestatud magus liköör. Ütleme nii - see maitses hea!
Tenerife lennujaam oli nagu hullumaja puhvet. Kuni turvakontrollini ei saanud arugi, rahvast oli vähe ja turvakontroll käib seal eriti kiiresti, ei ole vaja enam kotist vedelikke ja tehnikat välja võtta. Kuid peale Tax free poodi oli nagu rahvaste paabel ja jube palju poode, kus aega ja raha laiaks lüüa. Ostsin kaasa kuivataud plataane. Jube head, kui paned suhu, maitseb esialgu nagu praekartul ja siis muutub kaneelirulliks. Kui satute, ostke!
Kommentaarid
Postita kommentaar