Aprill 2024
Minuga on juhtunud midagi, mida ma kõige vähem karta oskasin. Kõik sai alguse sellest, et õde Reet kinkis uuel aastal mulle ja Kalverile eluaegse KRfitnessi toitumiskava. Põhimõtteliselt isegi oma lastele saan seda edasi pärandada. Juba oma oktoobripostituses kirjutasin, kuidas me seda kava jälgides Kalveriga mõlemad kolme nädalaga kolm kilo kergemaks muutusime. Kuni uue aastani oli kasutuses vana kava, mis nägi ette neli toidukorda päevas, mille meie kohandasime oma elustiili järgi kolmeks toidukorraks pluss väike vein ja õlu. Kõik töötas. Kaal liikus tasapisi, mitte küll enam kilo nädalas, aga ega mul sellist eesmärki polnud ka, kui kindlalt alla poole. Kava järgi toimetamine oli lihtne ja kõht oli kogu aeg meeldivalt täis. Kuid uuel aastal töötati välja veel popikam kava ja kuna kõik kasutajad olid nii suures vaimustuses, siis juhtuski, et saime Kalveriga endale samuti uue variandi. Kohe tabas mind kõige kohutavam tagasilöök. Minusugusel väikesel inimesel oli toidukordi uue kava järgi ette nähtud ainult kolm päevas. Portsud olid muutunud hiigelsuurteks, sellisteks nagu Kalver võis süüa neli korda päevas, võisin mina nüüd kolm. Iga kord seda endale sisse pigistades ma tundsin, et plahvatan. Sellise mao venitamise peale tekkis ka pidev näljatunne. Ärkan kell 7 ja magama lähen südaööl. Kuidagi ei sobinud enam üks toidukord asendada minu armsa igapäevase 1/3 vahekorras lambrusco mulliveega. Nälg oli pidevalt silme ees, nii mugisin igapäevaselt kolm hiigelportsu ja ikka veinijooki sinna juurde. Kaal hakkas tasapisi tõusma. Küll ma skeemitasin ja kalkuleerisin, püüdes läbi närida toiduportsjonite koostise valemit, et portsud ei oleks nii suured ja vein ka vahele mahuks. Kinnitan - see on mõttetu üritus. Iga retsept on lihtsalt nii erineva koostisega. Niimoodi kujuneski, et tasapisi hakkas lambrusco minu joogikaardilt välja jääma. Kuid ikka ma ei olnud rahul. Kalver võis endale iga päev lubada ka midagi head, enamasti smuutit või piimakokteili. Näiteks ühe kokteili sisse saab tema panna kaks banaani, maasikaid ja isegi mett. Lisaks on seal menüüs veel lõputu valik erinevaid magustoite. Mina olen ainus kokk meie majas. See tähendas, et mina vuristasin talle neid mõnusaid maiuseid ja ise sain ainult lusikat limpsida, sest mitte kuidagi ei tulnud kõne alla, et ühel oma kolmest toidukorrast valin endale menüüst ka midagi head, siis oleks nälg veel suurem olnud. Stress tõusis lakke. Toitumiskava ju eluaegne, ehk elu lõpuni oleksin pidanud lusikat lakkuma jääma? Lõpuks kirjutasin otse toitumiskava koostajale ja kurtsin oma pseudoprobleemi. Ega mind ei mõistetud, aga ilma erilise probleemita muudeti minu toidukordade arv nelja korra peale päevas. St päevane kaloraaž jäi samaks, lihtsalt jagunes nelja korra peale. Kuid, oh õnnetust, kogu selle kammajaa peale oli kulunud üle kahe kuu ja ma olin alkoholist võõrdunud. Olen ka harjunud oma kolme toidukorraga, neljandaks luban endale iga päev näiteks šokolaadi või jäätist ja nii see kaal muudkui langeb ja langeb… Mul ei ole enam mitte mingisugust isu valada endale iga päev oma klaasike lamruscot koos suure klaasi mulliveega. Poolik vahuveinipudel jäi külmikusse seisma ja seisab seal tänaseni ega tekita minus mitte mingisuguseid tundeid. Käsi mitte kuidagi ei paindu enam seda pudelit haarama ja mul on sellest täitsa kahju. Tunnen, et elust on nüüd juskui värvi puudu. Roosat värvi.
Aprilli alguses oli jälle Tartu sõpru meie kandis liikumas.
Kuid siiski andis meri ka midagi huvitavamat.
Senikaua käime jätkuvalt koppasid vaatamas.
Aja veetmiseks lähme lähedal asuval mängukale. Olen juba õppinud, et mänguväljakule peab alati kaasa võtma natuke süüa ja juua ning oma palli. Alati leidub lapsi, kes seal midagi sööma hakkab ja Stefu on veel piisavalt väike, et minna ja vesise suuga ja “minu emme ei tee mitte kunagi pannkooke” näoga seda pealt vaadata.
Meie kõrvalkrundil on ehitus lõppenud. Head suured liivahunnikud, kus Stefu mängimas sai käia on kadunud ja nüüd käime hoopis uhkemas liivakastis - rannas. Hommikuti kui emme-issi tööd teevad on rannas veel väga mõnus, ei ole palav.
Vahepeal leiab rannast mängukaaslasi. See väike tüdruk oli Inglismaalt. Mäng käis täie hooga, ühtegi sõna vahetamata. Vihane vihmapilv mägede kohal jõudis lõpuks ka meieni. 15 minutit sadu ja valmis.
Tapase tuurid on ülipopulaarsed, kõik osalevad kohad on rahvast täis ja nii mõnestki pidime tagasi pöörama. Tapas koos joogiga maksis sel aastal 3€.
Mõned näited tänavusest valikust.
Kalver käis oma trennikaaslastega kalal.
Ja siis veel Peetriga.
Stefenil oli taaskord aeg pügada saada. Seekord oli ta juuksuri suhtes juba palju leplikum ja nutule kiskus ainult siis kui tukka lõigati ja juuksur käskis emmel käe lapse näo ette panna, et langevad juuksekarvad teda ei ehmataks. Issi hoidis samal ajal telefoni, kust näidati ühe teise lapse juuksuris käimise videot.
Käes on hortensiate aeg. Käisin aianduspoes, et ühte rendikorterisse mõned taimed osta. Mulle tundub, et taimede hinnad on kõrgeks läinud. Üks palmiline, mis mul kodus juba päris suureks on kasvanud, maksis nüüd 18€. Ostsin kolme euro eest kotitäie mulda ja jagasin oma palmi kodus kolmeks. Kokkuhoid ei ole koonerdamine.
Elu on vahepeal kuidagi eriti kiireks läinud. Olen sattunud rööprähklemise nõiaringi. Kogu aeg nagu teen midagi, aga mitte midagi tehtud ei saa, või kui ehk saabki, siis olen juba kümme uut kohustust endale juurde krabanud ja kõik need istuvad mul kuklas ja ootavad tegelemist. Masendav on veel see, et kõrvalt vaatajale tundub, et ma ei tee üldse mitte midagi. Olen jätnud maailmale mulje, et minu elu koosneb peamiselt puhkamisest. Ja seda mitte ainult kaugemalt vaatlejale vaid mu oma pere ei saa ka aru, millega ma tegelen, kui mul mitte kunagi aega ei ole. Niimoodi hakkab juba endalegi tunduma, et ma ei teegi tegegelikult mitte midagi. Olen üritanud isegi kirja panna, kuhu mu aeg kaob, aga reeglina on kogu aeg nii kiire, et pole mahti veel lisaks märkmeid teha. No, võtame näiteks eilse päeva: äratus 7:30, reeglina ärkan enne kella. Kõigepealt Mannile koolilõuna kaasa. Kohv ja võileib endale, koos hommikusaadetega võib selle peale kuluda kuni tund. Pool üheksa koeraga välja. Olen hakanud pikemaid ringe tegema, kuni 3km. Pool tundi jälle läinud. Tagasi tulles trenn, pool tundi. Pessu, pool tundi koos kreemitamiste jm iluhooldustega. Kell on saanud kümme. Vuristan Kalverile tema hommikusmuuti, vaatan hommikusi kirju, kontrollin rendikorterite hindasid ja saadavust. Kella 12ks lähen Playazo rannale, kus noored tööle lähevad ja mamma on nii kaua poisiga rannas. Pool kaks saan liikuma ja lähen uuesti lukksepa juurde, sest eelmisel nädalal tehtud võtme koopia ei ava väravat. Kiire hüpe poodi ja siis veel teise poodi, sest esimeses ei ole seda jäätist, mida meil vaja. 14:30 jõuan koju ja hakkan lõunasööki tegema. 15:45 on söödud ja lähen Kalverile töö juurde süüa viima. Tagasiteel hüppan läbi Lidlst, saan sealt eriti suured lillepotid. Katusel olevad taimed tuleb ümber istutada. Kunagi… Kõrvalpõige aianduskeskusesse mulla järgi. Koju tagasi jõudes kõigepealt koristan elamise ära ja seejärel hakkan sääsevõrku parajaks õmblema. Töö jääb pooleli, kuna läheme Manniga loomaarsti juurde Nässut vaktsineerima. Parkida ei ole muidugi kuhugi. Mann hüppab koeraga autost välja, et saaks asjaga pihta hakata, teinekord võib loomaarstil järjekord ka olla, ega mingeid vastuvõtuaegu seal ette broneerita, ja mina lähen parkimist otsima. Kui ma lõpuks kohale jõuan on sutsakas juba tehtud ja käib üldine ülevaatus. Kuue aastane Nässu tunnistatakse igalt poolt terveks. Ikkagi krants.
18:45 olen kodus tagasi ja poole kaheksaks on sääsevõrk valmis. Hakkan õhtusööki valmistama. 20:15 on supp valmis ja võib päeva lõppenuks lugeda. Kõige selle vahele käib veel suhtlemine klientidega.
Nii iga jumala päev. Kogu aeg mõtlen, et kui kõik asjad tehtud saan, siis võtan ühe päeva, kus ma ei tee tõesti mitte midagi ja kohe teen mõttes nimekirja, mis veel kõik pooleli või tegemist ootab, saades aru, et seda päeva ei tule nii pea.
Minu argipäev - üks elab peas ja teine seljas.
Kommentaarid
Postita kommentaar