Mai 2024

Mai esimestel päevadel alustasime Torrox Costal promeneerimise hooaega. Rahvast ei ole veel väga palju, see eest oli värvikaid kujusid küllaga. Taustal ladus mere tagant tulnud kaupmees käekotte rivvi. Sel aastal on isegi uuemat kotimoodi turule tulnud, kuid lähemalt uurida ei saanudki. Enne, kui me oma kokteilid lõpetada jõudsime, oli kotimüüja koos oma kaubaga ühel hetkel nagu maa alla vajunud. Minuti pärast ilmus ka põhjus nähtavale. Kohalik guardia civili patrullauto sõitis meist aeglase käiguga mööda. Ma isegi ei näinud, kuhu poole see vennike plagama pani. Nii see äri siin käib. Nüüd jagatakse seadust, et selliste kaubitsejate käest ostes võidakse ka ostjat 600 euroga trahvida.

Nüüdsest tuleb vahepeal ka papal last hoida, kui vanemad tööl on. Mamma võttis samuti tööotsa ligi.

Papa geenid löövad juba välja. Poisil on löök nii kõva, vaata et palli eest ära saad.

Mul on nüüd omal üks rendikorter. Unistuste linnaosas San Juan de Capistranos Nerjas. Siin olime ise 2017 aasta kevadel puhkamas, viimast korda turistidena.

Mannil algasid viimase gümnaasiumiperioodi eksamid. See on klassipilt peale ajaloo eksamit. Tütarlaps, kes vasakul taga nurgas istub ei ole tõrjutud. Tema on kunagi oma koolitee pooleli jätnud ja soovib nüüd ikkagi gümnaasiumi lõpetada ja käib kohal ainult nendes ainetes, mis tal omal ajal tegemata jäid.

Eksameid oli palju, absoluutselt kõikides ainetes. Pinge kruvis päris lakke. Mann õppis nii palju, et see läks üle igasuguse piiri. Ühel päeval tuli ta koeraga õhtuselt jalutuskäigult tagasi ja lihtsalt puhkes esikus nutma - tema ei oska, ei suuda ja ei jõua kõike enne eksamit ära õppida. Minu õpetussõnad, et parem puhanud loll, kui väsinud tark, ei teinud olukorda kergemaks. Siis tuli mulle meelde, kui õde Kaari, kes on Tartus geograafia õpetaja kunagi rääkis, et tal oli üks poiss, kes oli eksami ajal nii stressis, et ei suutnud enam eksamit sooritada ja talle tuli kooli meditsiiniõde kutsuda, kes siis poisi endaga kaasa võttis. 15 minuti pärast tuli poiss tagasi, täiesti rahunenult ja sooritas edukalt oma eksami. Kui siis Kaari kooliõelt hiljem küsis, mis imet ta poisiga ometigi tegi, vastas too, et andis talle validooli. Sellest peale on mul endalgi validool tagavaraks olemas, sest elus võib ikka ette tulla südant puperdama ajavaid olukordi. Nüüd leidsingi, et on paras aeg Mannile üks keele alla panna. Kogu situatsioon oli alanud nii äkki, et hüppasin diivanilt üles ilma lugemisprille kaasa haaramata ja sobrasin seetõttu poolpimedana ravimisahtlis. Validooli müüakse lahtiste lehtedena, ammugi ei näe ma selle hõbedase lehe pealt midagi lugeda, leidsin, mis tundus õige olema ja klõpsasin tableti Mannile pihu peale. Alles siis vaatasin, et oot-oot, tablett on nagu vale kujuga. Mann luges pakendilt hoopis mingi muu tundmatu nime välja. Hiljem googeldas, et tegemist on kõhuvalu rohuga, mida võib võtta nii kõhulahtisuse kui kinnisuse korral. Ei läinud 15 minutitki peale tableti keele alla panekut, kui juba mul istus diivanil rahunenud laps ja naersime kõhud kõveras, et kui see vale tablett aitab nii erinevate hädade korral, ehk siis oleks ärevust ka maandanud.

Birkol saabusid vanemad lühipuhkusele. Meestel oli plaan jälle Portugali WRC rallile minna. Asjaolud aga kujunesid nii, et mindi hoopiski Valenciasse driftivõistlusele. Tasus minna, Eesti poiss Kevin Pesur sai esimese koha.

Tagasiteel, korralike eestlastena, vaadati telefonist Eurovisiooni ülekannet.

Steful oli nüüd Eesti vanaema siin ja kõik teised olid Valencias, nii avanes meil Manniga võimalus veeta kaks ema ja tütre päeva. Esimesel õhtul läksime linna lõpetamiseks kingi ja sinna juurde sobivat ridiküli ostma.

Meil oli tohutult õnne, leidsime nii kingad kui koti päris kiiresti ja jäi veel aega üle niisama shopata ja hamburgereid söömas käia. Ühte pesupoodi sisenedes, astus müüa meie juurde küsides, kas vajame abi. Reeglina mulle üldse ei meeldi selline müüja poolne aktiivsus. Mina tahan rahulikult ringi vaadata ja küll ma siis juba küsin, kui mul midagi vaja on. Mina raputasingi ainult pead ja Mann ütles midagi viisakalt. Aga müüja oli jutukas ja jätkas, et tema vaatas, et kaks sõbrannat tulevad sisse, siis aga, et nad on nii ühte nägu, et on hoopis õed, ja alles nüüd vaatab tema, et oi jummal, nad on hoopis ema ja tütar, ja kohe vabandas Manni ees - mitte, et Mann vana välja näeks. No, selline jutt on loomulikult mulle mokka mööda. Tuju oli kohe terve õhtu hea. Mann tõdes, et nüüd siis on kätte jõudnud aeg, kus ka meid hakatakse õdedeks pidama, muidu oli see alati ainult Liisaga.

Järgmisel päeval oli mul hommikul töö ja lõuna ajal rampväsinuna koju jõudes teatasin, et mina lõunat teha ei viitsi ja me läheme alla Burriana rannale sööma.

Tasus minna, Manni vanas töökohas rootslaste Nybakat kohvikus sain kohe hulgim komplimente juurde ja kui me lõpuks tagasi parkla poole jalutades ühest kõrtsist mööda läksime, küsisid seal terrassil istuvad noormehed: Girls do you want to have some drinks? … Tasub ikka nooremate tibidega ringi hängida, teevad vanainimese ka palju nooremaks.

Emadepäeval istusime Kalveriga kahekesi kesklinna peenes restoranis ja mul oli sellega täiesti okei. Mul on nii emade- kui vanaemadepäev iga päev.

Eestlane on ikka olnud grillirahvas. Meie peres on see tava ammuilma välja juuritud, sest meil lihtsalt puudub grillmeister. Nüüd on see mure lahendatud. Birko keevitas ise endale stiilse grilli ja nende pere tähtpäevade puhul on nüüdsest kindel menüü.

Hea laps aitab issil küünlaid puhuda.

15. mail on üle Hispaania suur põllumeeste pühaku San Isidro päev. Pühakuju veetakse kesklinna kirikust välja ja mitu tundi vältav protsessioon liigub Marosse Nerja koobaste juurde feriale. Oleme aastaid käinud seda rongkäiku vaatamas ja siiani on see olnud mul üks lemmikpüha, kõik naised on riietunud imelistesse flamenkokleitidesse, mehed on reeglina valgetes särkides, kaelas punasekirju rätt. Seda olen varasematelgi aastatel maininud, et kohalikel naistel on tavaks hoida joogitopsi ühes käes, sigaretti teises ja suitsupakki avaras dekoltees. Rongkäigu eesotsas Püha San Isidro puusliku järel tulevad ratsanikud ja nende järel härjavankrid pidulistega, mis lähevad sujuvalt üle traktorite ja maasturitega veetavate järelhaagisteni. Sel aastal me rongkäiku vaatama ei jõudnud ja mõtlesime, et lähme vaatame siis, mis seal Maro peol toimub. Kella seitsme paiku õhtul tuli juba palju peolt lahkuvaid inimesi meile vastu, kuid koobaste juures oli veel möll täies hoos. Pidu ise kujutas endast tohutu suurt telki, samasugust nagu oktoberfestil, kus DJ plaate keerutas ja piduliste mass põlvi nõksutas. Härjavankrid olid pargitud üksteise kõrvale telgi taha ja igal seltskonnal oli seal veel oma nö staap, kus joogitopse täitmas käidi. Kui ma siiani elasin üpris õndsas kujutelmas, et kuigi alkohol on siinmail veega sama hinnaga, siis alkoholismi probleem praktiliselt puudub. Aastatega olen hakanud aru saama, et hispaanlased joovad ikka samuti nagu eestlasedki - piiritundetult. Lihtsalt mina ei satu sellistele pidudele. Seekord pidime kurbusega olema tunnistajaks, kuhu see rongkäik joogitops käes ja suits näpus õhtuks välja jõuab.

Saime kiirelt aru, et sel peol ei ole meil mitte midagi teha ega meeldivat vaadata. Tagasiteel möödus meist veel mitmeid peolt lahkuvaid inimesi ja uhkeid vankreid.

Selles vankris kodupoole vurav seltskond laulis rõõmsalt ja nii jäi viimane mälestus siiski tore.

Lõpuks saabusid Nerjasse tagasi ka Tiina ja Kevin. Nende igatalvine rännak viis seekord Aafrikasse.

Kunagi aastaid tagasi oli nende poeg Malawis vabatahtlikuna tööl. Tiina ja Kevin läksid talle külla. Malawi on üks vaesemaid riike Aafrikas ja nagu paljud eurooplased tahavad aafriklasi aidata, sattusid nemad ühe kuulmispuudega laste internaatkooli toetajateks. Esimestel aastatel toetas seda kooli ka UNICEF. Kuid nagu mulle sealsest rahvast mulje on jäänud, siis on neil kogu aeg käsi endiste orjastajate pooli sirutatud, ise oma olukorra parandamiseks midagi eriti ette võtmata. Näiteks rajati neile kaev, mis funktsioneeris ainult nii kaua kuni pump rikki läks. Edasi lasti jälle vanamoodi, keegi pumba remontimise vaeva ette ei viitsinud võtta. Lõpuks UNICEF loobus nende toetamisest, mis peale kooli juhtkond võttis Tiina ja Keviniga ühendust, et nüüdsest tuleb kogu koolile vaja minev mais nendel kinni maksta. Nii on kolmesaja lapse igapäevane puder täielikult nende õlul. Ega seal midagi muud eriti söödagi.

Lapsed selles koolis paistavad olevat rõõmsad ja rahul. Ju on kõhud täis.

Mai lõpus toimus meie iga aastane Emadepäeva üritus Eestis. Hanna küsis, kas mul on kohver pakitud. Lennuk läks õhtul kell 18. Nagu näha olin juba alustanud.

Eestimaa ilmataat oli sel aastal eriti helde. Veel kuu aega tagasi oli prognoos väga halvaendeline. Juba jõudsin protestida, et ma ei ole nõus reisima Eestisse aastaringselt ühtede ja samade riietega, millega käisin nii oktoobris, detsembris kui märtsis. Eelmisel aastal maikuus oli nii külm, et pidin õelt mantlit laenama. Kuid ilm pöördus ja seekord läksid kohvrisse lisaks plätudele veel ainult kergemad suveriided.

Reis algas sujuvalt. Poole üheks öösel jõudsime kenasti Tallinnas hotelli. Registreerisime end sisse ja tasusime kohe ka ära, et hommikul ei oleks mingeid viivitusi. Meil oli hommikul kellapealt bussile minek.

Hommikusöök oli rikkalik. Aega meil oli. Miski ei viidanud, et hulgim seiklusi ootab kohe ees.

Hannal oli vaja hommikul poole 12ks Tartusse juuksurisse jõuda, sestap jätsin Tallinn-Tartu bussipiletite ostmise tema mureks. Pidime jõudma Tartusse nii, et juuksurisse jõudmiseni jäi 5 minutit.

Lõpetasime hommikusöögi ja võtsime toast oma kohvrid. Hanna läks toakaarte ära andma, mina siirdusin juba hotelli ette taksot ootama, mis oli juba maja ette keeramas, kui hotelli administraator jooksis välja näpu vahel minu ID kaart ja ulatas selle Hannale öeldes, et see vist on teie oma. Öösel saabudes olin oma dokumendi vastuvõttu jätnud ja ma ei oleks selle puudumist märganud ilmselt enne, kui tagasi lennul pardale mineku hetk oleks käes olnud. Oli ikka korralik ehmatus. Positiivne muidugi oli see, et minu pildiga dokumenti Hannale pakuti. On ikka hea, kui lapsed ema näoga on. Hämmastav, et see unine admin, kes meid öösel vastu võttis, kohe märku ei andnud, et see sinna jäi.

Järgmine hetk olime juba bussijaamas. Mina tõstsin kohvreid pagasiruumi, kui Hanna näitas bussijuhile meie pileteid. See skänneeris neid oma masinaga ja teatas, et meie piletid ei kehti. Selgus, et meil olid piletid eilse kuupäevaga. Kohe saime ka teada, et kogu buss on välja müüdud ja järgmine poole tunni pärast väljuv buss samuti. See oleks tähendanud, et poole kaheteistkümneks me Tartusse ei jõua, kuid juuksur oli elulise tähtsusega. Hanna otsis internetist Elroni rongiplaanid ja saime teada, et Tartu rong väljub 19 minuti pärast. Tormasime bussijaama ette taksopeatusesse, kus seisis terve trobikond inimesi, aga mitte ühtegi taksot. Tellisime Bolti takso, mis pidi 5min pärast kohal olema ja äpp näitas, et bussijaamast rongijaama jõudmiseks kulub 15 minutit. See oli sekundite mäng. Samal ajal ostis Hanna juba rongipiletid ära ja seletas mingist ümberistumisest Türil. Olin nii ähmis, et ei saanud üldse aru, miks me peaksime Türil rongi vahetama. Siis peatus meie ees üks kliente bussijaama toov Tallink takso ja jäi vabaks. Keegi teine ei soovinud seda kalleimat kohalikku teenust. Hüppasime pikemalt arutamata sisse ja saime oma tellitud Bolti sõidu ajal tühistada. Kohe oli ka märgata neid kurikuulsaid Tallinna tänavaremonte ja miski ei garanteerinud, et me rongile jõuame. Jõudsime.

Rongis saime asjasse selgust - Türi ja Tartu vaheline lõik on remondis ja reisijad toimetatakse edasi bussidega. Kõik läks nagu lepase reega. Hanna hilines selle möllu peale juuksurisse pool tundi, kuid kuna tema teenuseks oli planeeritud niiehknii lausa neli tundi, siis juuksur lasi kätel lihtsalt natuke kiiremini käia.

Mamma sai jälle oma tibulinnu juurde. Emme istus kohe laua taha oma lõputöö kaitsmiskõnele viimast lihvi andma ja meie läksime Loorega maja kõrvale mänguväljakule.

Mänguväljakul oli üks tüdruk. Ta ei vastanud minu terele, ega rääkinud ühtegi sõna, kuid hakkas kohe koos Loorega mängima. Kuna Nerjas on mänguväljakutel lapsed tihti erinevatest rahvustest, siis selline vaikiv mäng on minu jaoks täiesti normaalne. Kui olime juba jupp aega seal sõnatult koos viibinud, hakkas jää vaikselt sulama. Tüdruk tõi mulle järjest mänguväljaku lokkavalt elurikkust kaitsvalt haljasalalt erinevaid õisi. Mina siis nimetasin nende nimesid ja tema muudkui tõi lilli juurde. Küsisin, mis tema enda nimi on. Vastuseks oli ainult vaikus. Mõtlesin, et ehk on tal keelatud võõrastega rääkimine. Mingil hetkel kattis ta liivakasti kõrval oleva pingiotsa üleni liivaga ja näitas mulle näpuga, et ma vaataks. Pingi otsale oli liiva peale kirjutatud tema nimi.

Järgmisel päeval käisime Loorega TÜ kliinikumi uues uhkes hoones allergoloogi vastuvõtul. Nii nagu tema emme oli ka Loore sattunud sündides teadusuuringute gruppi. Liisa oli tookord oma grupi kõige allergilisem laps, seega oli meil põhjust karta, et ega Looregi diagnoosist pääse. Seekordse teadustööga uuriti, kas laste sünnist saati allergeenidega kokku puutumine hoiab ära allergilised reaktsioonid hilisemas eas. Uuringutes osalejad pidid magama tekikotiga, mille sisse oli õmmeldud mingi taimepuruga kotikesed ja võimalusel peas kandma mingi mullaga täidetud mütsikest. Seekord võeti ka veeniverd. Loore avaldas selle kohta oma arvamust nii kõva häälega, et kõik ukse taga ootavad inimesed olid näost kaamed. Täitsa kahju kohe sellest pisikesest poisist, kes kohe peale meid sinna protseduuride tuppa sisse pidi astuma. Aga vähemalt vereanalüüsid näitasid, et meie Loorel ei ole mitte ühtegi allergiat. On ta nüüd saanud oma isalt paremad geenid või heina- ja mullakotikesed tõesti aitavad.

Peale piinarikast arstivisiiti premeerisime end mõnusa kõhutäiega ja jäätisekokteilidega Tartu Emajõe ujulas äsja avatud burgeriputkas Mugin. Meie noored on jube hakkajad ja tegid toidutreileri. Oli väga maitsev.

Kuna seekord oli meil Eestis nö välkvisiit, siis sõbrannadega kohtumiseks jäi ainult üks õhtu.

Läksime Aparaadi tehasesse Kolme tilli ja saime kogeda erakordselt head teenindust. Kuna kogu see aeg, mis meil menüüga tutvumiseks kulus, kanti köögist ainult pitsasid välja, tegi see valiku meie jaoks lihtsaks.

Suveöö Tartus täis sirelite magusat lõhna.

Saatsin Kalverile tõusva kuu pildi. Ta arvas, et see on päike.

Ja toimuski järjekordne meie suguvõsa Emadepäev Eestis. Kui mul lugemine sassis ei ole, siis sel aastal oli see ilmselt juba 13. kord. Alustasime 2009 aastal Toila spaast ja oleme käinud nii Tallinnas, Saares kui võrokeste maal, teinud ühe haagi isegi lätlaste juurde ja sel aastal jõudsime otsaga Padise mõisa.

Poolel teel tegime vahepeatuse Türil, kus mõnusas kohvik-restos Ajatu läks kokal nii palju aega, et planeeritud Ringhäälingu muuseum jäi sootuks külastamata.

Programm nägi ette Kirnu mõisa tulbiväljade külastamise. Sellekski jäi meil vähem kui pool tundi ja mõisa taga asuvad energeetilised pingid jäid puha proovimata.

Padise mõis on väga kena, kindlast tasub külastamist. Arvestama peab ainult, et neil puudub restoran ja ainus lähedal asuv kohvik on reeglina reedel ja laupäeval pulmadeks või sünnipäevadeks broneeritud. Meie muidugi nägime sellist asja ette ja tellisime peened snäkid juba Tartust Talvi 100 ampsust kaasa.

Spaa oli väike, kuid täpselt paras meie seltskonnale. Peale meid oli seal ainult üks külastaja veel.

Mõisapreilid tulevad kümblemast.

Järgmine hommik kulus spaahoolitsusteks ja Padise kloostri külastuseks.

Panin ka küünla, et meie traditsioon ikka jätkuks.

Võimas vaade kloostri tornist.

Järgmiseks oli programmis Arvo Pärdi keskuse külastus. Koos lõunasöögiga keskuse kohvikus.

Keskuses olles nägime täiesti muinasjutulist vihmasadu. Ma isegi ei tea, kas ma olen enne üldse sellist vihma näinud. See kestis ehk ainult 5 minutit ja oli imepeenike uduvihm, millest päike läbi paistis ja moodustas koos kõrgete mändide ja võrratu sambla ja mustikapuhmastega metsaalusega haldjate võlumetsa meeleolu. Usun, et selline asi saab toimuda ainult Arvo Pärdi energiaväljas.

Seekordsel Eestis käigul märkasin, kuidas Eestimaa lõhnab. Tavaliselt on selline efekt Eestist Hispaaniasse tulles, talvel lihtsalt ei õitse seal midagi ja Hispaanias õitseb aastaringselt. Kuid praegu oli kevad täies hoos ja kõik. Pärdi Keskuse metsas õitsesid piibelehed, mille lõhn levis kaugele.

Kuna mägesid ei ole, tuleb eestlasetel ehitada torne, et näha, mis on, kui seda metsa ees ei oleks. Meie seltskond Pärdi keskuse tornis.

Pilt sai Treppojal tehtud juhuslikult. Pärast vaatasin, et see ju puhta Köleri ainetel: Tütarlaps allikal.

Järgmisel hommikul külastasime Rummu karjääri. Aastad tagasi, kui meie üritus Laulasmaal aset leidis, oli karjäär veel suletud.

Vangla territooriumile ei lastud. Polnud vaja ka.

Programmi viimane osa oli Põltsamaa lossi külastus koos lõunasöögiga restoranis Oberpahlen.

Lossist on kahjuks küll ainult müürid alles. Endisesse viljaaita rajatud muuseum on väga huvitav ja kaasaegne. Seitmekorruselise lossitorni igal korrusel sai panna mängima mõne rahvaliku muusikapala, mis ronimise kergemaks tegi.