August 2024 Eestimaal

Meie tänavune Eestimaa puhkus algas juba 23. juulil, kui me Tallinnasse viiva lennuki peale istusime. Enne starti hoiatas kapten Saksamaa kohal oleva äikesetormi eest, kuid meie õnneks lendasime sellest lihtsalt üle. Selline on vaade äikesepilvele pealt poolt.

Juba järgmisel hommikul pool kümme olin Tartus juuksuritoolis. Tagasiteel jalutasin piki Jaama tänavat, kuni Kalver mind Roosi tänava nurgalt peale korjas. Jaama tänav on minu lapsepõlvemaa. Julgelt 90% tänavapildist on täpselt samasugune nagu 40 aastat tagasi - trööstitu. Natuke kurb ja samas nii nostalgiline.

Täiesti juhuslikult sattusid Tiina ja Kevin meiega Liisa juurde kohvi jooma. Nad olid parasjagu oma sugulaste külastamise ringreisil otsaga Tartusse jõudnud. Järjekordne näide Eestimaa väiksusest.

Järgmisel päeval läksime näitasime oma näod emale-isale ette ja sattusime kohe talgutele -  Reeda pere tuli eestlase kombel peale tööpäeva lõppu maale tööd rabama. Nad on talu ümbruse maad võsast ja liigsetest puudest puhtaks raiunud ja nüüd oli vaja kogu see kraam juppideks lõigata, lõhkuda ja riita laduda. Riit muudkui venis ja venis pikemaks. Oli selline mõnus Kivirähu "Eesti matuse" fiiling.

Kõigest, mis kütteks ei sobinud, tehti uhke lõke. Nii saime ka oma Eesti jaanipäeva elamuse kätte.

Väsinud talgulised murul hinge tõmbamas. Kohe põrutasime Palojärvele ujuma.

Samal õhtul jõudsime veel Tartu autovabaduse puiesteele.

Õhtul saime teada, et Mann oli Malaga ülikooli sisse saanud. Pidu!

Noored läksid sõpradega spordiüritusele ja mamma-papa olid paar päeva lapsehoidjad. Õhtul tegime spontaanse külastuse Tiina ja Marguse juurde, kes juba eelmisel suvel lubasid jõuluks oma uues majas sees olla. Ühed jõulud läksid, uued juba paistavad. Ei käi need asjad nii kiirelt, kui kõike ise ja nagu ikka palgatöö kõrvalt tehakse. Kui maja ette jõudes signaali lasime, ilmusid mõlemad ülemise korruse akendele värvirullid käes. Rullid lendasid nurka ja eestlase kombel tõmmati grill käima. 

Tasapisi hakkab meie sõpruskonda vanavanemaid juurde tekkima.

Pühapäeval oli plaan teha välkvisiit Võrumaale Birko isa juurde ja nii sattusime Rõuge valla kodukohvikute päevale Andri Peebo talus.

Kui kõhud täis, tegi Urmas meile talus ekskursiooni. Kaasaegse kitsefarmi loomise juures on ta ise käed külge löönud ja oskas nii kõigest täpse ülevaate anda. Lisaks kitsede kasvatamisele toodetakse seal kohapeal ka juustu ja muid kitsepiimatooteid ja seda kõike saab maitsta ja kaasa osta. Farmil on ka kaasaegne heinakuivati, mis on nii popikas, et selle rajamise teadmist ja oskust müüakse lausa välismaale.

Karl ja Kalver läksid Tartus trenni. Pea aasta tagasi Karl nad ju Nerjas poksitrenni vedas ja nüüd sai Kalver demonstreerida, mida ta vahepeal õppinud on.

Esmaspäeval keerasime autonina Pärnu poole ja saime üle pika aja tunda mõnusat vihma.

Statoili kohv ja pekaanipähklisaiake olid juba eesti ajal meie trippimise juurde kuuluvad põhielemendid. Nüüd on nad küll Cirkle K, aga meie jaoks ikka Statoil.

Selle aasta Nerja Eesti Seltsi suvepäevad toimusid Marioni ja Andrese juures Pärnumaal. 

Esimesel õhtul chillisime Pärnu linna peal.

Järgmine hommik võeti suund Saulepale, kus pärnakad omi lambaid peavad. Esimene peatus oli Audru mõisas Valgeranna Siidritallis.

Meie käik sattus teisipäevale, mil siidritall hoopis kinni oli, aga perenaine oli kohal ja tegi meile lahkesti uksed lahti.

Edasi viis tee üle rannaäärse poldri, millel metsikud mustangid meelettu hooga traavides meid saatsid.

Andrese keedetud lambasupp kuulub alati suvepäevade menüüsse.

Sel aastal ma ei hakanud küsima kui palju neil lambaid on. Ei tahtnud idülli rikkuda, et need veel ema sabas sörkivad tallekesed ei olegi tegelikult lambad. Mihklipäevani oli veel palju aega.

Saime proovida lambakasvataja elu. Kõigepealt oli vaja tohterdada ühe lamba haiget jalga ja seejärel sain lammast pügada. 

Järgmiseks suundusime mudaprotseduuridele. Pärnu mudaravila algusaastatel ammutati muda just Saulepa rannast. Tervisemuda anti kõikidele purkidega kaasa.

Kui suvepäevad peetud, võtsime suuna taaskord saartele. Mul on juba aastaid olnud üks unistus. Eelmisel aastal Saaremaal sain aru, et selle täitumine on käesirutuse kaugusel, kuid jäi aeg liiga lühikeseks. Kiirustasin mandrile tagasi, et kohtuda ühe kalli inimesega, kellel lõpuks ei olnudki mahti minuga kokku saada. Sellest sain õppetunni, et kui on unistus, siis tegutse kohe. Täiesti arusaamatu, kuidas kogu elu Tartus elades Saaremaale sõit nii kauge ja keeruline tundus. Veel  keerulisem tundus sealt edasi Abrukale saamine. Nüüd me tegime selle ära. Nii lihtne.

Nii kui üle Suure Väina saime, hakkas Kalver saare murdes rääkima, mis peab ütlema, tuli tal väga loomulikult välja. Musikaalse inimese asi. Ta on suuteline ka klaveril igasugu meloodiad lihtsalt kuulmise järgi mängima. Lihtsalt kahju, et esimeses klassis akordion nurka visatud sai ja jalkat mängima hakati. 

Esimene peatus oli Saaremaal Sörve säärel. See Eestimaa nurk oli meil ka veel avastamata. Esimesel öhtul tegin Sörve spaas mönusaid sooja muda protseduure.

Järgmisel hommikul vötsime rattad ja tegime ümbruskonnas väikse tiiru. Avastasin saartel huvitava nähtuse. Köikjal on üks kallas vösas vöi körkjates ja vastas kallas maaliline kadakaste karjamaadena. 

Täiesti olematust vihmapilvest saime kaela paraja sahmaka ja otsisime sarapuuvösast varju. Selliseid kümne minutilisi vihmahooge oli terve meie Eesti reisi vältel. Natuke juba meenutas Hispaaniat - siis, kui meil veel sadas. Minu lapsepölves sadas vihma ikka seitse päeva järjest ja seejärel seitse nädalat veel otsa.

Vihm möödus ja liikusime edasi juba autoga sääre tipu suunas.

Viieristi matkarada viis muistsete saarlaste püha hiiepaika Körgema völualliga juurde, mille vesi aitavat mitmete töbede vastu. Kui kolhooside väetiselaod kohalike kaevude vee rikkus, käisid inimesed siin mannergutega vett vötmas. 

Edasi viis tee otse Sörve sääre tippu.

Vaade tuletornist Saaremaa poole.

Siit edasi saaks ainult paadiga. Läti rannad silmapiirilt juba paistavad. Läti turistide kontsentratsioon oli Saaremaal erakordselt suur. Inimesi ikka tömbab saartele ja neil vaesekestel polegi ju ühtki saart. Isegi räimed kisuvad eestlased neil käest.

Tagasiteel pöikasime sisse Ohesaare randa, mis on tuntud oma paekivisele rannale püstitatud tornide poolest.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Kuressaare poole. Esimene peatuspaik Salme rannas. Neil kividel kohtusime äsja kestunud rästikuga.

Järve luidete rannal.

Kaldaäärne vesi oli täis millimallikaid. Meiesugused on meduusidega korralikult ära hirmutatud. Hispaanias ei tule mõttessegi meduusi kätte võtta. Olla nagu sült käes.

Sellist peegelsiledat vett võib Vahemerel näha ehk korra aastas.

Nasva linnuvaatlustornist ei paistnud küll ühtki lindu, see eest oli ilus vaade Kuressaarele.

Teeäärsetel putketel peesitas üks äraütlemata ilus põrnikas.

Kuressaares sattusime endale ootamatult Saaremaa merepäevadele. Linnuse juures oli laat lahti löödud.

Igasugu müügilette oli lõpmatu rivi, aga kohaliku kala müüjaid oli ainult üks. Lisaks temale veel teine kalakaupmees Peipsiäärest. Isegi üks kohalik proua ütles, et tema tuli laadale just kala ostma, aga keegi kala ei müügi. Tundub, et isegi Saaremaal on kalaga kitsas.

Õhtuks sõime laadalt ostetud suitsulesta ja rääbist ning jõime kohalike meistrite tehtud kalja ja õlu. 

Järgmisel hommikul veidi enne üheksat olime Roomassaare sadamas, et astuda Abro pardale. Lõpuks ometi viisin ellu oma 35 aastase unistuse ja me läksime Abruka ja Vahase saarele. Sadama juures autot parkides astus meie juurde üks kohalik saare naine ja palus selgitust parkimise osas. Proua oli otsekohese ütlemisega ja avaldas nördimust, et olles 70 aastat saarel elanud peab tema parkimise eest maksma hakkama. Loomulikult oli ka mobiilne parkimine tema jaoks raketiteadus, sest temal oli ainult nuppudega telefon. Seda köike rääkist ta muidugi mahlakas saare murdes. Kalver sai kohe uut innustsust ja tädikese könemaneeri täpselt järgides seletas, kuidas nuputelefoniga parkida saab ja mis tegema peab, kui proua parkimist löpetada tahab. Laevas jätkus vestlus sporditeemadel. Parasjagu oli käimas olümpiamängudel kümne võistlus ja proua oli päevasündmustega kenasti kursis. Seletas seal kuidas meie poiss Erm eelmisel päeval kenasti kõrgust hüppas ja kuidas kuulitõuge ja 400 meetrit ka kenasti läksid, kui ta nüüd veel teivast ka kenasti hüppaks, siis oleks vöimalik isegi medal saada. See oli äraütlemata mönus algus meie Abruka reisile.

Abrukal on mitmeid majutuskohti. Meie valisime Innu talu, sest see tundus olevat ainus, millel on mere vaade. Olgugi, et saar on väike, kõigest 9 km², siis sugugi igalt poolt ei paista meri kätte. Sadamast oli taluni umbes 1,5km astuda ja kuigi meie plaan oli Abrukat avastada jalgsi matkates, saime kohe aru, et kui me üldse kuhugi jöuda tahama, vajame rattaid. Nagu tellimuse peale oli Innu talust vöimalik ka rattaid laenudata ja peale kompsude maha panemist vötsimegi suuna kohe köige tähtsamale sihtpunktile - Vahase saarele.

Mul ei ole kunagi olnud ühtegi iidolit või lemmik ansamblit. Mind ei ole mõjutanud klassikaks peetud romaanid, eriti need, mis omal ajal kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuulusid. Kuid peale Pipi Pikksuka on veel üks romaan, mis minu mõttemaailma on kujundanud ja see on Albert Uustulndi romaanisari “Tuulte tallermaa“, milles asetleidev tegevus on inspireeritud just Abruka ja Vahase, raamatus Aruka ja Oldre saare, asukate elust. Sestpeale olen unistanud sellele saarele pääseda, et ise neid radasid käia, kus kirjaniku vaimusilmas teose sündmused aset leidsid.

Kuna Oldre on minu jaoks muidugi olulisem, kui Aruka, siis esimese asjana võtsimegi suuna naabersaarele. Alumisel pildil paistmas tumeda triibuna.  

Vahasele saab jalgsi, otse läbi mere. Abruka rannaluhtadel karjatatakse igal pool veiseid. Et nad tervet saart oma kookidega ei kataks, on nende liikumistrajektoor elektrikarjustega piiratud. Läbi sellise värava saime Abrukalt lahkuda, et randuda Vahasel.

Vesi oli minusugusele poolde kintsu, põhi korralikult mudane. Pidi vaatama, et jalanõudest välja ei astu.

Vahase hiidrahnud on looduskaitse all ja kuuluvad Eesti kahekümne suurima hulka. Ühel kõrgust üle viie meetri ja teisel üle nelja. Raamatus olid need kivid samuti mainitud, rahvasuu järgi elas seal kivi all kurat, mistõttu saar oma esialgse nimegi oli saanud: Sarvikusaar.

Kivil asuvas vihmaveelombis saime oma jalad puhtaks pesta.

Meie jõudsime sel hommikul esimeste turistidena saarele. Kivil olles paistsid järgmised üle vee saabujad.

Kivi otsa ronimiseks olid redelid.

Romantiline rannatee Tõuga säärele.

Vahase saar on eraomandis, seega ei saanud me seal nii vabalt ringi roita. Peab olema õnnelik, et võõraid üldse tulla lubatakse.  Saare peremehed olid turistide jaoks kõrkjatesse ja metsa alla rajad sisse niitnud. Saare esmaasukate talust ei ole tänaseks midagi säilinud. Ainult vanade metsistunud õunapuude järgi võib aru saada, kus hooned asusid. 

Lõunat läksime  sööma Abruka saare ainukesse kohvikusse, mille nimi on "Võta aeg maha". Pearoaks tellisime praetud ahvena, lisaks ühe õlu ja ühe siidri ja ühe juustukoogi. Kuidas viimaseid siis topelt sai? Pererahvas võtab seal nii rahulikult, et meie tellimus kuidagi unustati ära. Ootasime ja ootasime, tellitud toitu ei tulnud ega tulnud. Tegime juba omavahel nalja, et kokk-perenaine  läks vist meie tellitud kala alles püüdma. Meil aega oli, ei hakanud küsima ka, et kus meie toit jääb. Kui siis ühtäkki avastati, et me polegi veel süüa saanud selgus, et Kats oligi hetkeks kohvikust jalga lasknud, et kellelegi/millelegi sadamasse vastu minna. Kokk kutsuti kiiremas korras tagasi ja Kalver siis tegi nalja, et selle eest võiksime uued joogid saada. Saimegi ja teise juustukoogi veel sinna otsa. Lõpuks olime kohviku esisel muruplatsil oma laua taga istunud nii kaua, et üks kohalik mikroskoopiline saare puuk oli jõudnud end Kalveri säärel oma lõunasööki nautima asuda.

Perenaine tuli meie juurde vabandama ja saime jutuotsa peale. Kalveril oli hirmus kibelemine kala püüda, aga Innu talus, kus me peatusime, perenaisel õnge ei olnud. Ega tegelikult tervel Abruka saarel oli õngedega kitsas. Siinkandis püütakse kala ikka võrkudega. Katsil oli õng, aga parasjagu ühe kohaliku külamehe juurde pikemaks ajaks hoiule jäänud.  Kats helistas naabrile ja ajas meile õnge välja, suund anti kätte - tagasiteel otse üle risti, siis on esimene kollane maja, siis veel üks maja, ei mäleta, mis värvi ta oli ja siis kolmas roheline maja paremat kätt - õng pannakse aia taha ootama. Oligi. Kalver tegeles terve õhtupooliku landi loopimisega.

Õhtul nautisime aega oma hüti ees.

Vaade Vesiaia linnuvaatlustornist.

Päikeseloojang meie hüti juures.

Järgmisel hommikul istusime rataste selga ja siirdusime avastama Abruka saare teist külge. Ülemine tuletorn on ehitatud 1930 aastal ja on 36m kõrge.

Edasi liikusime läbi Kesk-Euroopale omase Eestis ainulaadse salulehtmetsa saare lõunatippu Pikanina neemele. 

Säinaste parv oli tulnud Abruka ja Linnusitamaa vahelisse abajasse. Kala oli nii palju, et karglesid veest välja. Vaatlesime seda mängu nii kaua kuni Kalver ütles, et lähme minema, sest ta muutub päris vihaseks, et eile tema konksu otsa mitte ühtki kala ei jäänud ja siin teiselpool saart on nii paksult, et püüa või mütsiga.

Neemel avastasime paduromantilise privaatse glämpingu. Kui ilmaga veab, siis selline koht oleks väga mõnus puhkuseks.

Lõunat läksime sööma jälle Katsi juurde kohvikusse ja kohe uuriti, kas Kalver eile kala sai. Kui rääkisime, et nägime äsja kuidas kala Pikanina ja Linnusitamaa vahelises lahes möllab, tahtis ta kohe oma putka kinni panna, et võrke vette laskma minna. Katsi kohvikus kuulsime juba eile üht naist hispaania keeles rääkimas. Seekord oli ta jälle kohal ja saime aru, et ta toimetab samuti selles kohvikus. Kalver tegi juttu ja selgus, et Lola on kunstnik, pärit Malaga kandist ja tutvunud Katsiga, kui see kunagi aastaid tagasi Hispaanias elas, kuni Kats ühel päeval Eestisse tagasi otsustas tulla ja nii tuli Lola koos temaga.

Kuna meie praami väljumiseni oli veel aega võtsime järgmiseks suuna saare põhjatippu. Abrukal käik jättis minusse kahetised tunded. Kui ma loen raamatuid, siis teose sündmused jooksevad filmina minu peas. “Tuulte tallermaad” lugedes olin endale saare olustikku teistmoodi ette kujutanud. Ilmselt ta oligi, sest ligi pooleteist sajandi tagustest hoonetest ei ole säilinud ühtegi, peale muuseumi hoone. Samas tänased Abruka inimesed, keda kohtasime, olid väga toredad. Innu talus pererahvaga hüvasti jättes ütlesin, et neil on siin väga ilus ja perenaine vastas: Kena ta on! Seda väljendit kasutame tänaseni.

Tagasi laeval võtsime suuna taas Saaremaale. Praam “Abro” on väike, mahutab ehk kakskümmend inimest. Ilm oli võrratult ilus ja kõik istusid tihedalt külg külje vastas väljas autotekil. Kõigi pilgud olid suunatud vaikselt eemalduvale Abruka saarele. Üks reisija õpetas oma kaaslast, kuidas seda vaatepilti oma mällu salvestada. Tuleb vaadata, siis silmad sulgeda ja manada äsja nähtud pilt oma silme ette ja uuesti vaadata ja jälle silmad sulgeda. Niimoodi kolm korda. Proovisin - toimib.

Roomassaares randudes võtsime kohe suuna Soelasse, kus Terjel ja Rolandil juba saun meie jaoks soojaks oli köetud. Öö hakul läksime jälle nende paadisillale langevaid tähti vaatama, aga olime sel aastal tulnud liiga vara ja ei näinud mitte ainumastki. 

Hommikul jätsime lahke saarerahvaga hüvasti ja liikusime edasi. Enne mandrile viiva praami väljumist tegime veel põike Muhumaale ja külastasime Muhu muuseumit Koguva külas. Kui Abrukal ei ole vanast külast ja taluhoonetest midagi alles, siis Koguva külas on sajanditagune külaarhitektuur väga hästi säilinud. Muuseumile kuulub kolm hoonete kompleksi, kuid lisaks on seal veel erakasutuses olevaid talusid, mis annab selge pildi, kuidas see külaelu ja toimetamine vanasti seal aset leida võis ja mulle meeldib mõelda, et Abrukal oli kunagi midagi analoogset.

Edasi keerasime nina Viljandi poole ja sõitsime kogu tee korraliku äikesepilve sabas. 

Nii tore, et meil on nüüd keset Eestit ka üks peatuspaik. Varasemalt sõitsime teel Pärnusse Viljandist lihtsalt läbi.  Nüüd kuulub külaskäik Anneli ja Mati juurde meie Eestimaa ringkäigu programmi. Traditsiooniliselt korjasin ka Viljandi Park hotellis enda pealt puugi. Ilmselt Koguva küla murult oli üks tegelane otsustanud mandrile tulla. Tema püha õhtusöömaaeg minu säärel jäi talle viimaseks.

Järgmisel hommikul sõitsime läbi Halliste surnuaialt ja mina läksin enda pealt saadud puukidega juhtima 2:1. Selle isendi sain õnneks küll juba püksisäärelt kätte. 

Jõudnud tagasi Tartusse ei olnud pikka istumist, järgmisel päeval põrutasime Setumaale. Möödunud pühapäeval Urmase juures oli ta suusoojaks lubanud meile Setumaa tuuri teha ja meis jätkus jultumust see lubadus välja nõuda.

Nii me sattusime elus esimest korda Seto külavüüle, Setumaa olulisi vaatamisväärsusi ühendavale turismimarsruudile.

Esimene peatuspaik oli Räpina mõisas. Üle järve paistab Räpina paberivabrik.

Edasi viis tee läbi Võõpsu Lüübnitsa külla. Vaatetornist saime üle peegelsileda Pihkva järve visata pilgu kiviviskekaugusel asuva naaberriigi poole.

Lüübnitsa külatänava ääres oli igal majapidamisel oma sibulamüügilett üles seatud. Tegime peatuse, et toetada kohalikku ettevõtlust. Pisima vaniku sai kätte 15 euro eest.

Tagapool oli näha kuidas sibulaid kuivatati.

Kogu Setumaal on teeäärtesse rajatud tsässonid. Kirikud asusid talunike jaoks kaugel. Selleks, et oma igapäevased asjaajamised jumalaga peetud saaks, ehitati tsässonid, mis on õigeusklike palvemajad. Mikitamäe vana tsässon pärineb aastast 1694 ja on vanim mandri eestis olev puitehitis. Asub praegu küla keskel vallamaja ees, kuid esialgselt oli ta teises asukohas. Millegipärast otsustati tsässon 1960 aastal teisaldada ja rahvasuu räägib, et kõikide teisaldamise juures olnud inimeste elusaatus sai kurva lõpu. 

Edasi viis tee Värskasse. Kõigepealt käisime kindral Reegi suveresidentsis, kus asub praegu Värska külastuskeskus. Maailmatuma uhke hoone ei ole renoveeritud vaid on vana maja täielik koopia. 

Värska külas vaatasime Petserimaal Vabadussõjas langenute mälestussammast, mis pidi juba 1940 aastal Petseri kesklinna üles seatama, kui saabuv Nõukogude okupatsiooniaeg plaanid 80 aastaks katki jättis.

Oli aeg varajaseks lõunasöögiks ja astusime sisse Seto tsäimajja. Kui juba Setumaal, siis Kalver julges küsida, kas menüüs handsat ka on. “Ei ole,” saime kindlahäälse vastuse ja poetati siis vaikselt: “aga saab ikka”. Käsitööleib, maasuitsusink, värske hapukurk ja kali, mis saab kuningriigis kuninglikum olla?

Tsäimaja räästa all koos meie Setumaa giidi Urmasega.

Järgmiseks läbisime kuulsa Saatse saapa, kus Värska-Saatse maantee läbib 800m pikkuselt Venemaad, mida tohib läbida peatumata ainult auto või jalgrattaga. 

Tee viis Kolossova külla, kus kõigepealt käisime Vana Jüri seebipoes ja kuulasime peremehe väga huvitavat lugu, kuidas tema maadele jääv Jumalamägi võsast puhtaks raiuti ja kohaliku skulptori   Renaldo Veeberi tehtud Seto kuninga Peko kuju üles pandi ja mida iseäralikku veel sealkandi inimestega juhtunud on.

Jumalamägi on üks Setumaa pühapaikadest. Samas asub ka üks jändrik kuivanud mänd, kust läbi parema käe negatiivne energia ära antakse

ja vasaku käega Peko kuju puudutades positiivne energia vastu võetakse.

Edasi viis tee Obinitsa, kus paisjärve kõrgel kaldal endise Obinitsa kool-kiriku kõrval, kuhu tänaseks on rajatud Ilmaveere keskus,  seisab Seto Lauluimä kuju.

Õhtusöögiks siirdusime Obinitsa Taarka Tarõsse, kus pakutakse ehedat setu toitu. Senikaua kui meile pudõr hämmätüsega valmistati, tegi perenaine meile tare ruumides väikese ekskursiooni. Kui olime juba laua taha istunud ja toidud ette kanti, tuli peremees savist pudelikesega ja pakkus kõigile setu kultuuripärandi juurde kuuluvat rukkist valmistatud handsat. Setude pidudel ei panda kunagi handsapudelit lauale - pudel ja pits on peremehe käes, kes peopaigas ringi liikudes kõigile juua pakub. Pakutud pitsist keelduda ei ole viisakas, aga keegi ei pahanda, kui pitsi ainult oma huulte juurde tõstad ja joomata tagasi ulatad. Samas hoiab peremees silma peal neil peolistel, kellele enam keelekastet pakkuda ei või. Pitsi ulatades soovitakse joojale tervist ja õnne ja vastu võttes tuleb pakkujat tänada ja talle sama soovida. 

Peagi jõudsime Meremäe vaatetorni juurde Kalatsova külas, kus ilusa ilma korral võib näha isegi Petseri kloostri kirikute kuldseid kupleid.

Ilus vaade on garanteeritud igas ilmasuunas.

15 minutit enne sulgemist jõudsime Vastseliina linnusesse, kuhu meid siiski lahkesti sisse lubati. Linnuse ehitamise ajal kuulutati ümbruskonna noorte neitsite seas, et linnusesse otsitakse perenaist. Paljud tütarlapsed saabusid kohale lootuses saada kergema elu peale.  Nende hulgast valiti välja kõige kaunim ja müüriti ta elusalt linnuse peatorni seina sisse.

Keskajal oli linnus palverändurite sihtpunkt. 1353 aastal nähti linnuse kabelis risti altari kohal rippumas. Peale seda sündmust hakkasid kabelis juhtuma imed, kus pimedad said nägijaiks ja kurdid kuuljaiks. Toonane Rooma paavst kuulutas kabeli pühakohaks. Risti juures juhtus mõned aastad hiljem teinegi ime, kui Vene suurvürsti väed piirasid pikemat aega linnust ja linnuse kaitsevõime oli hääbumas, pöördusid linnuses viibijad oma palvetes abi saamiseks Jumala poole. Ühel päeval, peale palvetamist võttis linnuse pealik vibu ja lasi noole valimata suunda. Imekombel tabas nool surmavalt Vene suurvürsti, mis peale paanikas väed linnuse juurest põgenesid.

Pika päeva lõpuks jõudsime Miikse Jaanikivi juurde, mis on veel üks setude iidne pühapaik. Usutakse, kui haige koht vastu kivi panna, saab see terveks. Kunagi lasi kohalik mõisnik kivi purustada ja neist lauda ehitada. Kui loomad laudas surema hakkasid, toodi tükid tagasi. Kivi kõrval voolab Silmaallikas, millel usutakse samuti raviv toime olevat.

Järgmisel päeval jalutasime Loorega Tartu kesklinnas. Minu kaks peamist töökohta, ööklubi Atlantis ühel pool ja hotell Dorpat teisel pool Emajõge. Mõlemad täis toredaid mälestusi., nii kergemaid kui raskemaid.

Järgmisel päeval läks Kalver oma traditsioonilisele klassivendade kokkutulekule, 

mina aga naistekale, kuhu külakostiks võtsin kaasa Setumaalt Rikka Ivvani talust saadud roosa handsa, mis oli oma kauni värvuse ja mõnusa maitse saanud rabarberimahlast.

Esimest korda sai ära proovitud tulevikutoit - röstitud kilk. Maitses nagu tolm.

Järgmisel päeval olime kutsutud täditütre Monika sünnipäevale ja kuigi pool suguvõsa oli koos, mitte ühtegi grupipilti ei tulnud meelde teha, nii on mälestuseks ainult fotod peremehe kirest viinamarjade kasvatuse vastu.

Esimest korda sattusime Sillamäele, kus Kalver äriasju ajas. Kahjuks oli meie puhkuse kõige külmem ilm ja tulime ainult korraks autost välja. Uhkele äsjavalminud rannapromenaadile ei hakanudki minema.

Lõunasöögi tegime kaunis Mäetaguse mõisas. Vihm tegi hetkeks pausi, ronisime Iisaku vaatetorni ja viskasime ümbruskonnale pilgu peale. Ikka väga metsane on sealkandis. Eemalt lähenemas uus hoovihmapilv. Tagasiteel ostsime teeäärsest putkast suitsukala. 

Kaarel kutsus meid Emajõele kruiisile. Väljusime Luunja sadamast.

Sõitsime ülesvoolu läbi  linna.

Sildusime Lodjakoja juures. Nii kaua kui teised Muginast söögikraami tõid, loopis Kalver lanti ja saigi ühe alamõõdulise isendi kätte.

Lõpuks saime veel korraks maale ja esimese asjana põrutasin metsa seenile. Hing tõmbas ikka sinna üle tee metsa, kus eelmine aasta lageraie tehti. Mitte ei tahtnud leppida, et minu salajast kukekakohta ei ole enam. Ei olnud… Ma isegi ei saanud enam aru, kus see koht varasemalt olla võis. See on ikka jube, kuidas tänapäeval metsa tehakse. Varasem sile samblane metsaalune oli nüüd üks lõputu oksarisune seasongermaa, tohutute vett täis kraavidega. Kole.

Tulin metsast tulema ja hakkasime oma vana kuuti koristama. Kuudiks kutsutakse üht vana hoonet, kus esialgu mu isa oma tööriistu hoidis ja kui meie maasikapõldu pidasime, hoidsime seal kaste ja muud kraami. Kuna see hoone oli hoovi peal kõige väiksem, siis seda kutsuti kõigepealt vanaisa kuudiks ja hiljem Kalveri kuudiks. Kunagi aastaid tagasi, kui Mann veel väike oli, tuli kord hoovile mingi ametnik, ilmselt elektrilevist või mingist sellisest kohast. Vanaema siis oli küsinud Mannilt, et kas ta teab, kus vanaisa on ja Mann vastas: Vanaisa on kuudis. Ametniku nägu olla õige üllatunud olnud.  Naerame seda lugu siiamaani. 

Reet ja Toomas tulid ka peale tööd maale ja üheskoos läksime nii hoogu, et koristasime ära ka traktorikuuri. Igasugu puuprahist tehti mõnus lõke, mille hõõguvate süte soojal pikutasime öö hakul pikal piknikupingil ja vaatlesime tähti täis taevast. Järgmisel hommikul sai Põlva jäätmejaama korralik kärutäis vana kola viidud. 

Seejärel tegime veel tunniajase tiiru ülejõe metsas ja saime ämbritäie kukekaid. Süda sai rahu.

Õhtuks küpsetasin kukeseenepiruka ja võtsin selle kaasa Padjaklubi kokkusaamisele Mareti juures aias.

Järgmisel hommikul olime kutsutud Tiina ja Marguse juurde kiviaia ladumise talgutele. Nad olid oma maakivist müüridega elumaja taastama hakates hoone kõrval võsa maha võttes avastanud veel ühed lagunenud müürid ja otsustasid ka need taastada, et sinna terrass teha. Tiina läks toona lausa ülikooli asja õppima. Selle müürijupi taastamine on nüüd tema  magistrikraadi lõputöö.

Nüüdsest vaatan maakivist müüre hoopis teise pilguga. Pidid ikka olema meistrid, kes seda tööd vanasti tegid. Kiviaia ehitus on jälle nagu pusle panemine, ainult tükid on hullult rasked.

 

Veelkord käisime maal, kui Karilatsi talurahvamuuseumis peeti ökolaata. See on läbi aegade minu lemmiklaat, lisaks on ta põhimõtteliselt meile õue alla kätte toodud. Kalver muidugi laadale ei viitsinud tulla. Poetas meid Külliga maha ja ise põrutas koos Sten Markiga Palojärvele kalale. Liisa pere oli seal nädalavahetusel telkimas ja oma silmaga näinud, kuidas üks poisike seal sillal korraliku puraka kätte sai. Nagu näha Kalveril kalaõnne jälle ei olnud. See-eest oli hulgim igasugu veetaimi välja tõmmatud.

Sten sai ühe ahvenapojukese ka kätte, kes kiirelt oma ema-isa juurde tagasi lasti.

RMK on Palojärve ümber hulganisti telkimiskohti rajanud, mis on puhkajate seas väga populaarsed. 

August on teadagi tuntud perseiidide saju poolest. Möödunud aastal olime tipphetkel Saaremaal ja võiks öelda, et õhk oli tookord langevatest tähtedest paks. Sel aastal olime saartel liiga vara ja ei näinud ühtegi. Võtsime siis Liisaga Tartus terrassil õigel ajal kohad sisse ja ootasime - ja ootasime - ja ootasime... Öösel, mil pidi olema langevaid tähti kõige rohkem oli taevas täielik vaikus. Hakkasin siis analüüsima, et tookord, kui Kalveri langeva tähe soov täide läks, ütles ta kõigepealt oma soovi kõva häälega välja ja kohe seejärel lendas meist otse üle kõige rasvasem perseiid, mis seni nähtud. Liisa ütles seepeale: soovin viissada miljardit... Palusin tal ennast korrigeerida, viissada miljardit mida? Liivatera? Pole just  keeruline täide viia. Liisa siis täpsustas ja hüüdis: viissada miljardit dollarit! Ja uskuge või mitte, täiesti arvestatav perseiid lendaski otse üle meie peade. Loomulikult see pani meid õhku ahmima. Liisa läks kohe hoogu ja põrutas järgmise soovi letile - soovin, et teine sünnitus kestaks kümme minutit. Mõnes mõttes isegi kadedaks tegev - mul ei olnud sel õhtul mitte ühtegi soovi. Ootasime - ja ootasime - ja ootasime. Kümme minutit, mitte midagi. Külm juba hakkas. Otsustasime ära tuppa minna. Soovid olgu ikkagi reaalsed.

Ja kasvaski Loore juba suureks ning lasteaeda minek tuli ette võtta. Milline dramaatiline, tekkinud olukorraga leppinud pilk.

Mammal silmad jälle märjad.

Meie jätkasime oma turistiprogrammi ja külastasime esmakordselt Tartu tagurpidi maja.

Täitsa vahva oli. Kui esimesel hetkel sisse astudes võttiski veidi pea ringi käima, siis aknast välja vaadates sai fookuse kiirelt paika. Miks mitte proovida istuda ämbliku kombel laes.

Või kasvatada diivanil tiritamme.

Mina ei ole kunagi õllenautleja olnud. Õlu on lihtsalt ebameeldiva maitsega mõru märjuke, mille joomise järel tuleb tahtmine hambaid pesema minna. Minu jaoks maitsevad erinevad õlled alati täpselt üht moodi, seetõttu olen ikka pidanud Kalverit peenutsejaks, kui ta restoranides ALeCoq'i küsib ja siis oma rahulolematust väljendab, kui, eriti Põhja-Eestis, seda pakkuda ei ole. Tartus on põhjast pärit Karl loomulikult kirglik Saku õlle fänn. Eks isegi eelistaks tootjat, kes minu nimelist jooki villib. Nii meil tekkiski ühel päeval diskussioon, milline õlu on kõige parem. Omalt poolt viskasin veel teesi, et nad ei suuda teha vahet isegi alkoholiga ja alkoholivabal õllel. Saime oma Viljandimaa sõpradelt idee teha õllede pimetestimine.

Tulemused olidki ootuspärased. Kalver suutis tõesti eristada teistest kõik Saku õlled. Karl pidas kõiki Saku õlledeks. Kalver tundis ära ühe Carlsbergi alkoholivaba õlle, kuid pidas ka Corona õlu alkoholivabaks. Karl hindas alkoholivaba õlle alkoholiga õlleks ja oma senise lemmiku Karli kõige viimaseks. Pärast läksime kõik koos jalutama ja Loore näitas kus ta lastehoius käib ja kus asub tema lasteaed, kui ta kolmeseks saab.

Eelmisel aastal kui me Ahti juures soolaleiva peol olime ja mehed nende kujuteldavas tünnisaunas maailmaasju paika panid, tulid nad tuppa elumuutva ideega korraldada järgmisel aastal samal ajal Pariisi olümpiamängude raames meie oma meeste olümpia. Iga mees sai valida ühe ala, ja et oleks siis juba viievõistlus, valisid naised ühe ala neile juurde. Et nalja ka saaks võeti esimesena programmi kõrgushüpe, seejärel oluliselt leebem 60m jooks, kuulitõuge, ujumine ja sportlaskmine. Ehk oleks see humalase peaga praalimine ainult jutuks jäänudki, kui spordiringkondades tuntud Margus poleks kogu ürituse korraldamise oma õlule võtnud ja nii me Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval kogunesimegi kõigepealt Elva laskespordikeskusesse, kus muidugi juhendaja käe all kõik laskmist proovida said.

Ütleme nii, et kõik said märklauale pihta.

Edasi liikusime Kääriku spordibaasi kergejõustiku staadionile. Esimene ala oli 60 meetrit.

Seejärel kuulitõuge. Mõlemad olid tehniliselt ikkagi lihtsad alad, keegi end ei vigastanud.

Järgmiseks ootas ees kõrgushüpe, mida kõik võibolla koolis proovinud olid, kui sedagi ja seetõttu suurt aukartust tundsid. Algkõrgus 110cm võeti kõigi poolt nii mängleva kõrgusega, et edasi hakkasime kõrgusi 5 cm kaupa tõstma. Kiirelt eraldusid ka terad sõkaldest ja viimasele kõrgusele 140 cm jäid Ahti ja Urmas kahekesi mõõtu võtma.

Urmas ületas 1.40 esimesel katsel

Nii tuli Ahtil proovida juba 1.42, mis seekord alistamata jäi.

Viimane ala oli 50m ujumine Kääriku järve välibasseinis.

Tulemused on pjedestaalil näha. Eks igaüks peab siin ise peeglisse vaatama.

Eesti pidupäeva puhul pakuti ka pitsike handsat ja pandi paika ka järgmise aasta spordialad.

Veel viimase päeva veetsime koos Loorega. Õnnekombel osutus ta tõeliseks lasteaia fänniks. Suure rõõmuga läks ja rõõmsas tujus tuli tagasi.

Viimasel hommikul Tallinna lennujaamas Malaga lendu oodates tuletas Eestimaa ilm meile meelde, et ta mitte alati nii ilus, kui see viimane kuu aega, ole. 

Järgmine suvi jälle!