Veebruar 2025

 

Märtsikellukesed õitsevad veebruari alguses. Ei ole neid siinmail varem märganudki, looduslikult nad siin ei kasva. Täiesti juhuslikult avastasin Oasis Capistranos ühe trepi alt.

Kohale jõudsid ka esimesed talvetormid. Mu ligi 70kg kaaluv lillepott oli korduvalt pikali. Viimane kukkumine osutus fataalseks.

Nagu ikka, kui meil on 9 soojakraadi ja vihma sajab, siis kohalikud mäetipud saavad valged mütsid. Pildil 2000 meetri kõrgune La Maroma.

Meie pakkisime suusad autosse ja põrutasime Sierra Nevadale.

Üks neist täppidest alumisel pildil on Kalver. 

Nädala pärast olime juba teist korda mäel. Kui lund on, tuleb võtta viimast. Seekord olid Birko isa ja onu ka kaasas. Eestlased peavad suusarõõmude nautimiseks Hispaaniasse tulema. Maailm on hukas. 

Olen alati imestanud, kuidas kogu see rahvamass suusanõlvadele ära mahub. Kunagi pole trügimist või üksteisele otsa sõitmise hirmu. Ainsad ohtlikud olukorrad tekivad algajate ringikakerdamise tõttu ja selliseid on mägedel julgelt kaks kolmandikku, eks ma ise kaasaarvatud. 

Suusakeskuse restoranide terrassid on alati puupüsti rahvast täis. Vaba lauda saada on sisuliselt võimatu. Tundub, et osa rahvast ostab päris krõbeda hinnaga suusamäepileti ja siis veedab kogu aja lihtsalt terrassil istudes juues kolmekordse juurdehindlusega õlut või veini. Seetõttu on meil alati omad võikud kaasas. 

Uued üles suusanõlvadele viivad gondlid on panoraamakendega. Väga lux.

Birko ema oli seekord Nerjas koos kahe sõbrannaga, mõlemad Annelid. Viisime nad shoki-turismiatraktsiooni vaatama, Almuñecari vanakraamiturule. Olin ise ka seal esmakordselt, sest aastaid tagasi Nerja kirbuturul saadud ehmatuse tõttu, kui enamus müüdavast kaubast oli ilmselt otse prügikastist välja kougitud kraam, hoian ma sellistest kohtadest eemale. Samas on inimesi, kellele vanakraamiturud on kui kullaauk ja alatasa tassivad sealt tõelisi pärleid koju. Almuñecari turg on nende seas kõrges hinnas, sest seal müüakse enamasti korralikku kraami. Kuna meid oli kuu lõpus ootamas stiilipidu, siis otsisime mustlastele sobivaid rõivaid. Mina sain endale satsidega punase pluusi 8 € eest (ilmselgelt maksin üle) ja Kalverile lillelise särgi 1€ eest, kus juures seda ei olnud isegi mitte kantud.

Üks Margiti sõbrannadest on pagar ja Hannal jätkus julgust vastlakukleid tellida

Nagu Margit pärast nii ilusasti ütles: kes oleks uskunud, et Eesti kõige paremat leiba ja kõige paremaid vastlakukleid saab Hispaanias. Need vastlakuklid olid tõepoolest kõige paremad, mis ma oma elu jooksul saanud olen. Vaarikamoosiga.

Õhtul kompenseerisime ületarbitud kaloreid jalutuskäiguga.

Kätte on jõudnud mandlite õitsemise aastaaeg.

Nerja Eesti Selts korraldas traditsioonilise väljasõidu. 

Tee mägedes lookles serpentiinina üles ja tundus olevat mootorratturite paradiis. Neid sõitis seal ikka palju.

Oleme juba mitmeid aastaid Arenases käinud, nii otsustasime seekord veidi kaugema treti teha. Vaade Polopose külakesest ranniku poole.

Iga talvine nuhtlus männi-protsesioonröövikute hooaeg algas samuti. Sel aastal tundub neid eriti rohkelt olevat. Nende nimi tuleb omapärasest liikumismeetodist, üksteise järel nagu kett. Seetõttu on nad kergesti tuvastatavad ja neist tuleb hoolega eemale hoida, kuna on kaetud mürgiste karvakestega, mis võivad põhjustada tõsiseid allergilisi reaktsioone loomadel ja väikestel lastel.

Poloposes nägime esmakordselt röövikute püüniseid, mis kõik olid vingerdavaid ussikesi täis. Püünised tunduvad olevad päris tõhusad.

Tagasisõiduks valisime pikema tee läbi Otivari ja nägime esmakordselt, kuidas korgitammedelt koort on võetud ja kuigi paljad kui äsja pöetud lambad, siis uus korralik koorekiht oli juba peal.

Paks koor peaks tammepuud kaitsma tulekahjude eest. Arvestades, et üks korgitamm võib elada üle 200 aasta ja uus koor kasvab tagasi umbes 10 aastaga, siis võib ühte puud oma 20 korda paljaks koorida. Lisaks veinipudelikorkidele valmistatakse korgist põrandakattematerjali, jalanõusid ja kotte.

Stefen sai juba kolme aastaseks. Alles ta sündis.

Võtsime talvapuhkuse ja keerasime nina põhja poole.

Seekord otsustasime sõita Riiast Tartusse rongiga. Lennuk maandus nii hilja õhtul, et ööbima jäime lennujaama lähedale Hilton hotelli. Väga viisakas ja odav, rikkaliku hommikusöögiga majutusasutus. Hotellist raudteejaama läksime linnaliinibussiga. Jälle väga viisakas. 

Riia raudteejaam seevastu oli küll ajas tagasirännak. Lisaks igati räämas väljanägemisele koondus sinna ka vastav kontingent elu hammasrataste vahele jäänud inimesi. Kuid rong seevastu oli kaasaegne ja mugav, mitte see vana Tšaika, millega Maalehe reporter esimese sõidu taasavatud Tallinn-Vilnius liinil kaasa tegi. Kahjuks jäin ma ilma samas reportaažis väljareklaamitud kohupiimakorpidest Valga raudteejaamas, sest  ühtegi kohvikut ma jaamahoones ei leidnud. Valgas tuli rongi vahetada, seegi oli lihtsamast lihtsam astudes ühest uksest välja ja uude rongi kohe vastas sisse. Kogu tee saatsid meid akna taga imelised talvise looduse vaated, kuid me ei lasknud sellest end petta. Teadsime väga hästi, et kolme päeva pärast saab ilus talv selleks korraks jälle läbi.

Kuigi esimene põhjus Tartusse tulekuks on alati lapselapsega kohtumine, siis seekord sattus samale ajale teisigi olulisi sündmuseid.

Vaatan seda pilti ja mõtlen, et küll need viiekümnendad on ikka ilus aeg.

Noh, vähemalt naiste puhul…

Siki üllatuspeo stiiliks oli mustlased. Seni ma olen ikka imestanud, kuidas need hispaanlased viitsivad igasugu karnevalide ja feriate jaoks jännata oma kostüümide ja soengutega. Nüüd võib öelda, et isegi eestlased viitsivad, kohe vägagi, meil lihtsalt ei anta selleks nii tihti erilist põhjust. 

Õhtu üllatusesinejaks oli mustlastantsu trupp.

Teades, et kena talveilm leiab kohe oma lõpu, läksime Taevaskotta jalutama.

Väljas oli -2 kraadi ja see oli lausa erakordselt väljakannatamatult luudeni läbitungivalt külm minu jaoks.

Liikuda sai ainult joostes, muidu oleks lihtsalt ära külmunud.

Õhtul läksime külla sõpradele, kes lõpuks jõuludeks oma uude majja sisse kolisid. Keegi enam ei mäletagi mitmendad jõulud need nüüd olid, mil nad valmis pidid saama. Saabujaid võtab vastu selline silt:

Muidu oli pererahvas lahke ja peremehe valmistatud põdrahautis oli suussulav.

Peretütar saab varsti Eesti parimaks kandlemängijaks. Mulle meeldib, kuidas Kalveri käed õhus kaasa  mängivad. Kaotsiläinud muusikuhing temas tõmbas kohe kujutletaval akordionil pilli käima. Akordionil ja kandlemängul olla tema arvates mingeid ühiseid jooni. Oh, neid muusikainimesi.

24. veebruari hommikul läksime Tartu raekojaplatsile, kus kaitseliitlased demonstreerisid oma tehnikat ja varustust, samuti sai uudistada päästeameti, vanglatööstuse ja politsei autosid. Ma ei ole kunagi paraadil osaleja olnud, mingi nõukaaegne tõrge on. Seekord läksime, kuna mu õepoeg Kaarel oli seal ka oma relva tutvustamas. Päris kõhe oli kõikide nende relvade ja sõjamasinate juures seista. Selline ebameeldiv, sõja läheduse tunne tekkis. Tankitõrjerelv Javelin Kalveri õlal maksab 60 tuhat eurot ja seda saab kasutada ainult ühe korra. Ulme.

Steful oleks seal väga huvitav olnud.

Esimest korda külastasime ERMis püsinäitust. Oli väga huvitav, kuid nii suur, et ühe korraga kõike läbi uurida ei jõudnud. Lõunasöögi tegime muuseumi kohvikus. Oli väga maitsev.

Samal ajal pidasid Nerja eestlased rannas piknikku. Meie sinimustvalge lipp lehvis kaugele ja meelitas ligi teisigi sel hetkel Burriana randa sattunuid eestlasi.

Nii kui Loore peale pühi lastehoidu läks, jäi ta esimesel õhtul palavikku. Kaks  päeva oli laps nii haige, et lamas ainult diivanil ja vaatas multikaid. Ma ei tea, kus kuu peal mina elanud olen, aga vaatasin koos Loorega esimest korda Shreki. Väga ilus multikas on ka Vaiana. Lisaks muidugi ohjeldamatult Tuta asju ja muud kraami. Nii kui parem hakkas, algas lõputu mäng  nii uues mänguköögis kui telgis, kuhu mamma sugugi ära ei mahtunud, aga Loore nõudis, et mamma oleks sees ja uksed kinni. Nii ma pidin pidevalt küünla ehk sarvangasana asendis jalad üleval olema. 

Seekordsed toiduelamused olid üllatavalt nõrgad. Parasjagu oli käimas Maitsva Tartu kampaania. Meie valisime Antoniuse restorani, kuna polnud seal varem käinud. Õhtusöök oli kahetsusväärselt nõrk. Vigurdatakse igasugu visuaalidega nagu vahtude, tolmude, krõpsude ja (kakao)mullaga, kuid maitsestamine, kasvõi ainult soolaga unustatakse ära. Kogu õhtusöögi päästis kohapeal küpsetatud leib. See oli tõesti maitsev. Kuna teenindajad väga usinalt küsisid kõigilt külastajatelt, kuidas maitses, kuulsime ka teistest laudadest nurinat.

Järgmise üllatava toiduelamuse sain Tartu ühes kõrgemini hinnatud sushirestoranis. Kuigi saalis oli kliente ainult kahes lauas, võttis tellimuse täitmine terve igaviku, sest köök oli hõivatud toidukullerite teenindamisega. See on hoomamatu, kui palju tellitakse kulleriga toitu. Seda oli märgata absoluutselt igas kohas, kus me käisime. Vähemalt andis selline voorimine lootust, et sushielamus tuleb tõesti suurepärane ja võta näpust, oli üks õudsemaid üldse. Olen kindlasti varem maininud, et Hispaanias ei saa head sushit, sest siin peavad peamiselt sushirestorane Jaapani päritolu sisserännanud ja õige jaapani sushi sees toorjuustu ei kasutata, aga see on sushi sees minu jaoks kohustuslik element nagu pitsa peal ananass. ( Tunnen, kuidas noad praegu lendavad.) Õnneks oleme lõpuks leidnud ideaalse sushikoha Torre del Maris ja sellega ammugu ära harjunud, et sushi tükid on pigem väiksemapoolsed, kui Eestis tavaks. Kuid need rullid, mida seekord Tartus pakuti ületasid minu jaoks igasuguse suuruse piiri. Need olid gigantsed. Vormi lisas eriti paks ja krõbe tempura. Tükk oli niivõrd suur, et kui olin selle suhu toppinud, siis põhimõtteliselt suu enam kinni ei läinud ja mälumiseks mitte mingit ruumi ei jäänud. Tagatipuks oli tempura koorik nii kõva ja terav, et kogu mu suu oli väikseid lõikehaavu täis, mis valmistasid terve järgneva nädala mulle piina. See oli lihtsalt õudne. Kusjuures pretensioonid oli ainult minul. Tartlased kinnitasid ühest suust, et nad ei näe probleemi. Hiljem teiste inimestega rääkides sain teada, et nad söövad sushit noa ja kahvliga, lõigates rulli pooleks ja ei vingu. Tule taevas appi.  

Nagu arvata oli, jäidki Nerjas saadud vastlakuklid selle aasta parimateks, kuid avastasin enda jaoks eestlaste uue lähenemise vastlakuklitele, nii V-Cafe vastlapuhv, mis oli põhimõtteliselt nagu tuuletasku, kui ka Cruffini vastlacroissant meeldisid mulle väga. Nagu näha, siis Loorele ka. Loomulikult sai sinna vahele proovitud ka neid tavapäraseid klassikalisi variante. 

Tegelikult ma hakkan praegu mõtlema, et enamus toiduelamusi olid ikkagi väga head. Näiteks Delta kohvikus sünnipäevamenüü, Teatri kohvikus šnitsel, Põlvas Tillu kohvikus soe salat, Abja-Paluojal Eesti kõrtsis kohapraad ja Vint veinibaaris Tartus. Koju tagasi jõudes vaatas mulle kaalult vastu 2,5 lisakilo. 

Mamma ja papa lahkumispeo pidasime Tartu kõige paremaks hinnatud restoranis. Teenindus oli ülivõrdeline. Sugugi mitte pealetükkiv, kuid väikeste armsate nüanssidega. Näiteks Looret nimetati nooreks daamiks ja nii edasi. Toiduelamus oli meeldiv.

Tagasi lennates oli Eestimaa talv just täpselt selline, mille pärast Eestis elamine on võimatu.

Seekord lendasime tagasi ümberistumisega Stockholmis. Vaade lennuki aknast on kadedakstegev. Rootslastel on ikkagi niipalju suurem šanss leida oma saar.