Märts 2025

Kohe kui koju tagasi saime hakkasin Eestis külge saadud lisakilosid maha lihvima. Panin end taas rangele KR-fitnessi toidukavale ja juba kolme päevaga oli kilo maas. Hannaga hakkasime jälle kõndima. 
Apelsinid hakkavad kohe õitsema levitades imelist lõhna.
Kõndida sai küll ainult vihmahoogude vahel. Kokkuvõttes sadas meil kolm nädalat järjest. Iga jumala päev. See päikeseline ilm, mida alloleval pildil ilmaprognoos 10. märtsiks lubas, jäi ära. Sadu jätkus.
Esimene märtsitorm kandis nime Jana. Vett tuli korralikult, mitte küll nii et lausa uputama oleks hakanud, aga näiteks osa sellest nõlva peal olevast kasvuhoone pinnasest on mäest alla uhutud.
Esimese tormiga sai kõige tugevamalt pihta Ronda piirkond, kus maalihete tõttu on Marbella ja Ronda vaheline tee nüüd kuni augusti kuuni suletud.
Järgmine torm oli nimega Konrad. Need päikeselised ilmad, mida nüüd lubati, jäid samuti ära.
Mulle siiski meeldib hispaania vihmaste ilmade juures, et ei saja nii, et üldse hoo ega hoobi vahet poleks. Iga päev näitas päike ikkagi aegajalt oma nina pilvede vahelt, justkui öeldes: Ärge muretsege, ma olen ikka siin… Ja siis küpsetas kohe korralikult. Isegi natuke ränk olnuks, kui iga päev olekski päike paistnud.
Saime pojaga isegi veidike kaevetöid teostada.
Kogu see alla sadanud vee hulk on pannud looduse vohama. Ma ei mäletagi, et kunagi oleks siinkandis nii roheline olnud. Viimane nii vihmane märts oli väidetavalt aastal 2019. Tänavune purustas kõigi aegade rekordi.
Igal heinakõrrel on õis otsas. Käid ja imestad, kuidas küll loodus suudab igale taimele isesuguse õie luua. Üks on ikka ilusam kui teine. Peaks neid õisi kunagi üles pildistama hakkama. 
Teisest küljest kogu see ilu tähendab peagi algavat põrgut allergikutele. Igasugu õietolmude hooaeg peaks sel aastal eriti ränk tulema. Vähemalt allergoloogid hetkel nii hoiatavad. Minu allergia algas juba jaanuaris. Kuu aega varem kui varasematel aastatel. Männid on märtsi alguseks oma õitsemise juba lõpetanud, mimoos on täies hoos. Autod ja terrassid on kõik kollase tolmuga kaetud.
Järgnes torm nimega Laurence ja temale omakorda Martiño. Need nimed määrab AEMT ja käivad tähestiku järjekorras. Laurence tuli täpselt üle Nerja, kuid õnneks ühtegi suuremat kahjustust kaasa ei toonud. Mõned jõesängid kogusid küll nii palju vett, et ajasid veidike üle ja mõned teed tuli ajutiselt sulgeda, lisaks mõned väiksemad pinnase vajumised ja varingud, aga ei midagi hullemat, kui me siin juba varasematel aastatel näinud oleme. Vihmaussid roomasid mööda aknaklaasi üles ja palusid sisse laskmist. Niiskust on palju ja hallitus on majades sees kerge tekkima.
Veehoidlate tasemed sööstsid raketina üles. Meile lähim ja Andaluusias suuruselt teine Viñuela veehoidla, mille veest ei sõltu otseselt küll Nerja, küll aga Torrox Costa, kus meil ka üks rendikorter on ja kus möödunud suvel vesi ööseks kinni keerati, kogus selle ajaga 35miljonit kuupmeetrit vett, mis täpselt kahekordistas märtsi alguse veekoguse ja veetase on nüüdseks pea 5 korda rohkem, kui eelmisel aastal samal ajal.
Jõed tõid jälle mägedest pilliroogu ja kohe kui vihm üle jäi, hakkasid rannas skulptuurid kerkima.

Kolm päeva peale Eestist tagasijõudmist keeras Kalver haigeks. Veel kolme päeva möödudes mina ka. Eks ta viirus oli, kohutav nõrkus, peavalu jne, aga ei midagi erilist, ei hakanud mingit testi  tegema, kuid siiski tõmbas mul ligi kümneks päevaks hoo maha. Jõudu ei olnud enamaks, kui diivanil lebada. Vaatasin suusavõistlusi ja mõtlesin, et pidevalt on stardis sportlasi, kes on alles paar päeva tagasi haigusega kimpus olnud. Kuidas nad ometi jõuavad nii ruttu taastuda? Isegi kui haiguse sümptomid olid möödunud, mul lihtsalt ei olnud mitte mingisugust jõudu ennast liigutada. Kasutasin aega kasulikult ja vaatasin ära hispaania keeles multika Shrek kolm osa, Coco ja veel erinevaid filme ja kohalikke telesaateid.
Otsustasime Pepiga, et edaspidi teeme keeletunde võimaluse korral minu pool, sest tal on veel õpilasi, kes elavad meil kõrvaltänavas, nii ei ole mõtet minul ja temal läbi linna meie kohvikusse kolistada ja aega raisata. Minu jaoks oli võõra inimese koju kutsumine muidugi jälle väljakutse. Loomulikult lõin ma kogu maja läikima ja muretsesin, kuidas talle öelda, et meie majas võetakse välisjalanõud ära. Olin isegi plaaninud osta ühed nn külalistesussid, aga haiguse tõttu ma ei jõudnudki poodi. Konsulteerisin lausa Margaretiga, sest olen näinud, kuidas tema sõbrad pea eranditult tossudes meile sisse marsivad ja Mann siis kärgib nendega, et võtku ära ja ma näen, et nad on sellest kummalisest soovist ehmatanud ja segaduses. Ja jälle suutis hispaanlannast Pepi üllatada. Kui talle ukse avasin, võttis ta oma jalanõud juba väljas uksematil ära ja astus sisse kingad näpus. No, nii ekstreemne ei ole isegi mina.
Oleme jõudnud omavaheliste vestlustega sinnamaale, et polegi nagu midagi eriti enam rääkida. Kaks korda nädalas kohtudes, ei jõua vahepeal erilisi sündmusi ka toimuda, millest rääkida. Loomulikult räägime iga kord ilmast ja pisut poliitikast, kuid siis läheb juba keerulisemaks ja nii tekib tihti olukord, kus Pepi räägib palju ja mina liiga vähe. Nüüd ütles Pepi: Järgmine kord räägid sina! Mõtle välja, millest tahad rääkida… Jeerum - rääkimine, õigem oleks öelda lobisemine ja mina ei käi sugugi kokku. Olin kohe täitsa mures ja veel eelmisel päeval polnud mul mingit teemat välja mõeldud. Sain aru, et mul oleks lihtsam rääkida, kui mingi eesti keelne jutt on ees, et siis seda tõlkida. Samas see pidi olema lihtne tekst, et mina oma hispaania keelse sõnavaraga hakkama saaks. 
Kus häda kõige suurem… Tulin mõttele tõlkida Sipsiku raamatut. Et Pepil oleks aimu, mida ma öelda tahan, tõlkisin raamatu ChatGPT abil saksa keelde. See oli hiilgav plaan. Minul oli eesti keelne raamat ees, Pepil saksa keelne tõlge ja ilma abimaterjalideta tõlkisin selle hispaania keelde. Igas tunnis teeme ühe peatüki. Tekst on lihtne, algklassi tasemel ja samas ikkagi nii tore lugu. Pepi oli samuti raamatust täielikus vaimustuses ja lubas selle loo oma lastelastele, kes on just Anu ja Mardi vanuses, ette lugeda. Sipsikut pole hispaania keelde varem tõlgitud.
Nii kui vihmaperiood lõppes, alustasime promeneerimise hooaega. Hämmastav, kui palju inimesi on juba Torrox Costal. Turistid tunneb talvel endiselt selle järgi ära, et nemad kannavad reeglina plätusid ja lühikesi riideid, olgugi, et mina isegi oma sulejopes ikka veel lõdisen. Väljas on +19.
Stefu pere lendas nädalaks Tenerifele puhkama.
Kuu lõpus, kui tormid lõpuks möödusid, saime ka merele. Maro kosk on uhkem, kui kunagi varem.
Kanuutajad ja skuutrisõitjad olid kõik samuti kohal.
Üle viie aasta ehk istusime taas oma jalgrataste selga. Oi, kui mõnus tunne see on. Ilm on praegu igasuguseks õues liikumiseks lihtsalt oivaline. 
Kasulik on kogu aeg samas kaalus püsida, siis saab samu riideid elu lõpuni kanda. Meie rattariided on veel eestiaegsed. Kalveril on ainult rattapluusi küünarnukis palju auke, mis ta sai kunagi Tartu maratoni kruusateel kukkudes. 
Tervitused Estiko ja Amservi spordiperele.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Juuni 2024

Juuli 2024

November 2024