Aprill 2025

Mehed käisid kalal. Kala ei olnud - üldse, ja Kalverile turgatas pähe pakkuda merejumalale veidi meelehead valades rummi üle parda ja otse Birko õnge kõrvale. Kohe näkkas. Birko keris õngenööri välja - neli kala rakenduse küljes. On see nüüd kalamehe jutt, 1. aprill või sulatõsi -   mine sa võta kinni. Naisi ju paadis ei olnud.

Õhtul tähistasime ühe kalamehe sünnipäeva kohalikus Kuuba restoranis, kus peremees alati kui kõik kliendid on teenindatud, võtab oma kitarri ja laulab mõne Guantanamera. Isegi nõudepesija tuli välja ja esitas ühe laulu, mis küll väga hästi ei kõlanud. Võib olla oli see tema esimene esinemine ja närv vedas alt, kuid jälle üks asi, mis Eestit ja Hispaaniat eristab. 

Nisperod on sel aastal õige varajased. Kuigi üpris hapud,  meeldivad Stefule väga.

Lisaks rattasõidule, käin üksi või koos Hannaga kõndimas. Aprill on ideaalne õues tegutsemiseks. 

Seoses saabuva Semana Santa ehk ülestõusmispühadega rääkisime Pepiga hispaania keele tunnis kohalikest usutraditsioonidest. Pepiga on see häda, et ta pole üldse tüüpiline hispaanlane. Nii ei saa temalt kunagi sellist ehedat hispaanlase emotsiooni nagu ma kujutan ette on suuremal enamusel hispaanlastel seoses kiriklike pühadega ja protsessioonidel ei ole ta juba aastaid käinud, sest talle samuti ei meeldi massiüritused. Kuid nagu minagi on ka Pepi oma elu jooksul läbinud etapi, kus Jumal ja kirik on olnud tähtsal kohal. Kui ma siis rääkisin, et seitsme Hispaanias elatud aasta jooksul ei ole ma kordagi katoliku kiriku protsessioonidel käinud, soovitas ta mul tungivalt minna, ainuüksi kultuurielamuse pärast. Rongkäikudega alustatakse juba nädalajagu päevi varem palmipuudepühal, millega tähistatakse Jeesuse saabumist Jeerusalemma, mil tema teele asetati palmioksi. Traditsiooniliselt õnnistatakse kirikus palmioksi, mis inimesed endale aastaks ajaks koju viivad kaitsmaks kodu kurja eest.  Ilmselt praktilisuse eesmärgil õnnistatakse ka oliivioksi, sest hispaanlaste pisikestesse kodusesse need palmioksad küll ära ei mahuks. Edasi toimuvad protsessioonid iga päev ja neid korraldavad kohalikud kogukonnad või vennaskonnad. Seljas kantakse pikki valgeid või musti kapuutsiga rüüsid, mis varjavad nende näo nii et ainult silmad välja paistavad ja kapuutside sisse pannakse tugev võrgust koonus, mis hoiab kapuutsi tornina püsti. See peaks sümboliseerima meeleparandust ja ei ole kuidagi seotud Ku Klux Klaniga Ameerikas. Nii siis seadsime sammud Suurel Reedel kesklinna, et sellest elamusest osa saada.

Jõudsime kohale tund aega hiljem, kui marss kirikust väljus. Selle ajaga oli läbitud umbes 300 meetrit. Rahvast oli nii palju, et inimeste tagant oli võimatu midagi näha. Liikusime paralleeltänavat pidi edasi ja saime koha kohe esimesse ritta. Ja siis nad juba tulidki.

Esimesel kanderaamil ehk pasol kanti lamava Jeesuse puust kuju. 

Selle taga kõndisid lapsed küünlad ja ristid käes

ja leinariietuses naised.

Vahepeal oli puhkpilliorkester ja seejärel teine paso, millel kanti Neitsi Maarja kuju. Need raamid kaaluvad sadu kilosid. Seda raami kandis 105 inimest ja iga paarikümne meetri läbimise järel oli puhkepaus.

Kõige kummalisem kogu ürituse juures oli täiesti eba-hispaanialik vaikus. Kogu see rongkäik toimus vaikuses, välja arvatud hetked, mil orkester mängis. Muusika oli isegi üllatavalt reibas, mitte selline sünge nagu oleme harjunud Brežnevi matusel kuulma, kuid kui muusika vaikis, siis täitis tänavaid ainult jalgade sahin. Omavahel vesteldi sosistades ja see tekitas vägagi harda meelelolu. Tundsin korraks, et mul on lausa nutt kurgus, kuna Jeesusest ja tema emast on nii kahju. Mõtlesin siis - Issand halasta, paar päeva tagasi tappis Venemaa Ukrainas mänguväljakul lapsi ja beebisid ja me leiname siin praegu ühte tuhandeid aastaid tagasi surnud meest, kuigi tol ajal löödi risti veel tuhandeid teisigi samasuguseid teisiti mõtlejaid. Asjad on ikka väga sassis inimeste peas.

28. aprillil kella pool ühe paiku päeval tabas kogu mandri Hispaaniat ja Portugali elektrikatkestus. Ega tänase päevani pole täpselt teada, mis juhtus ja, kas seda oleks saanud ära hoida, sest juba viis päeva enne olid elektritootjad märganud millegi kuumenemist ja hoiatanud, et katkestusi võib ette tulla. Esialgu ei häirinud elektri puudumine meie toimetamisi kuigivõrd. Lisaks elektrile, kadus täielikult ka telefoni ja interneti ühendus. Naabrinaine tuli küsima, kas ka minul ei ole elektrit, tal oli lihakäntsakas parasjagu panni peal. Varsti saime kohalikelt töömeestelt teada, et elektrit ei ole kogu Hispaanias. Siis küll tuli korraks mõte, et Hispaaniat rünnatakse. Olin üksi kodus.

Meil oli plaanis peale lõunat ühes korteris vannitoavalamu kappi vahetama minna. Ainult oli kokku leppimata, mis kell täpsemalt. Tegin võileivad kaasa ja jätsin Kalverile kirja köögikapi nurgale. Õnneks meie aja inimesed oskavad edukalt toime tulla ka ilma interneti ja telefoniühenduseta. Inglismaalt pärit kliendid villas olid elektri kadumise hetkel linnas olnud ja olid juba olukorraga kursis. Nende  seisukoht oli: muret pole, meil on õlut ja bassein. 

Autos leidsin nii mõnegi kohaliku raadiojaama, millelt lasti ainult muusikat. Mitte mingit infot, mis toimub. Kalver oli just garaažist välja astumas, et minna mind otsima. Kalveri kohalik telefon andis aeg ajalt mingeid infokilde. Saime teada, et katkestus kestab kuni kümme tundi ja et tegemist on mingi üle kuumenemise mitte küberrünnakuga.

Kuna kõik elektrilised tööriistad on meil akudega, siis vannitoa kapi vahetus läks libedalt. Vahepeal tabas mehi janu ja lippasin üle tee olevasse toidupoodi joogi järele. Väiksemad poed, restoranid ja ettevõtted olid kõik suletud, kuid toidupoed jäid avatuks kuni sulgemiseni. Ainult külmleti toodetele tõmmati kardinad ette, aga inimesed said ikkagi vajaliku juustu ja vorstikraami kätte. Kulinaaria ja pagaritooted olid kõik tühjaks ostetud. Eriti naljakas oli, et jälle hakati krabama tualettpaberit ja joogivett täpselt nagu covidi esimestel päevadel. Kaardimaksed toimisid.

Meie saime oma töö kenasti päevavalguse ja pealampide abil tehtud. Pimeduse saabudes süütasime jõulust järele jäänud küünlad ja lugesime pealampide valguses raamatut. 

Öö hakul läksime katuseterrassile tähti vaatama. Sellist haruldast valgusreostuseta vaatepilti taevast ilmselt teine kord enam ei tule. Kahjuks naabrite päikesepatareidega tulukesed veidike rikkusid täielikku pimedust. Taevas lausa kubises tähtedest. Tundus, et vaba ruumi lihtsalt ei ole. Suur Vanker oli täiesti ebaharilikus positsioonis ja suure vaevaga leidsime Kalveri lemmiku Põhjanaela. Nägime rohkelt satelliite tiirutamas ja lausa kaht langevat tähte, teine neist eriti rasvane.

Villa kleindid lahkusid enne päikese tõusu, et jõuda lennujaama. Sel hetkel veel elektrit tagasi ei olnud. Seda peab küll ütlema, et pimedas tänapäeva inimesed ikka endaga hakkama ei saa. Nii jubedas seisus olen ainult ühe korra villat näinud, kui 10 iiri noort nädalaks Hispaaniasse jooma olid tulnud.

Elekter tuli tagasi poole nelja ajal öösel süüdates magamistoas laelambi põlema, all televiisori käima ja pannes köögis külmkapi alarmi piiksuma.

Hommikul panin kohalikud uudised käima, et saada aru, mis ometigi oli juhtunud ja kuidas selline asi üleüldse võimalik on, kuid ega sellest ei räägitudki. Põhiliselt kajastati inimeste üleelamisi Madriidis ja teistes suuremates linnades, kus katkes ka igasugune metroo- ja rongiühendus, inimesed väljusid metroorongidestkusagil maaalustes pimedates tunnelites ja kõndisid jala piki rööpaid peatuste poole, lennukid ei lennanud ja inimesed pidid ööbima raudtee- ja lennujaama põrandal ilma joogi ja söögita, teised veetsid tunde seisma jäänud liftides ja pilvelõhkujate aknapesijad jäid maa ja taeva vahele tundideks kõlkuma. Valgusfoorid ei töötanud tekitades tänavatel totaalse liikluskaose.

Lilled aga jätkavad õitsemist, neil on elektrist täitsa suva.

.