Juuni 2025, Dorset, Inglismaa
Juba aegade algusest ehk siis 2019 aastast, kui me Tiina ja Keviniga Nerjas kohtusime, hakkasime plaani pidama minna koos Inglismaale Kevini kodukohta külastama. 2020 aasta kevadel oligi plaan küps, kuid kõigepealt ajas inglaste koolivaheaeg lennupiletite hinnad taevasse, siis sadas kaela covid ja kolm aastat ei liikunud eriti keegi kuhugi, vähemalt mitte lusti pärast, ning lõpuks lennupiletite hinnad ei tulnudki enam taevast alla. Nii jõudis kätte minu tänavune sünnipäev.
Juunikuu alguses istusime Malaga kõrvetava päikese all lennukisse ja 2 tunni 40 minuti pärast maandusime Bournemouthis sellises parajas, Eestimaa jaanipäeva meenutavas kliimas.
Tiina õetütar Maarja, kes elab juba 13 aastat Inglismaal, tuli meile lennujaama vastu ja tõi meid Poole kesklinna, kuhu jäime kaheks ööks. Poole asub Lõuna-Inglismaal Dorseti maakonnas ja on ajalooliselt olnud oluline sadamalinn, kust 18. sajandil väljus kõige rohkem laevu Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Tänaseks on Poole ennekõike turismisihtpunkt oma hästi säilinud keskaegse vanalinna, sadamakai ja kilomeetrite pikkuste liivarandadega.
Meie esimeseks peatuspaigaks oli Victoria aegne kalurite ridaelamu Green Road'il.
Õhtusöök The Antelope restoranis, mis võis vabalt olla Kevini isa lemmikõrts, kuna ta pani sama nime ka oma esimesele kaubalaevale. Kalver tellis inglaste seas ülipopulaarse Fish and Chips ja alustas harjumist Guinnessi õluga, kuna tema põhimõte on alati juua kohalikke õllesorte ja inglaste jaoks tundub, et ongi võimalik peamiselt kaks varianti, kas Guinessi või Ipa õlu. Mõlemad mitte just Kalveri lemmikute hulka kuuluvad, siis reisi lõpuks tõdes ta, et hakkab sellest Guinessi vaimustusest juba aru saama.
Nii selles kõrtsis, kui enamikes järgmistes, mida me nende päevade jooksul külastasime, puutusime kokku huvitava, seni ainult Inglismaal kohatud restoranimenüü eripäraga. Näiteks, kui tellida nii lihtne praad nagu kala friikartulitega, siis kohe hakkab ettekandja tulistama lisaküsimusi: kas sa soovid turska või hiidlesta, kas sa tahad herneid purustatud kujul või tervetena, kas sa soovid tartar kastet või karrikastet või sibulakastet jne. Kui tellida õunakooki, siis kohe läheb jälle lahti - kas see tuleb vahukoore või vaniljekastmega või hoopis jäätisega ja kui siis, kas vaniljejäätisega või karamellijäätisega või jumalteabveelmis jäätisega või äkki hoopis moosiga ja kui siis, millise moosiga ja järgneb terve tiraad erinevast moosivalikust, või äkki üldse ilma lisandita?
Teine tõsist stressi tekitav nähtus on seni ainult Inglismaal kohatud tava lisada restorani menüüsse toiduportsjoni kaloraaž, mis on nii kohutavalt suur, et igasugune tuju läheb ära, söömisnaudingust rääkimata. Alla 1000 kcal toitu naljalt menüüs ei leia. Minu norm on 291 kcal toidukorra kohta, kui ma tahaks 4 korda päevas süüa.
Peale õhtusööki jalutasime veel õhtutuledes Poole vanalinnas. Kogu kai äärne tänav on ääristatud erinevate ajalooliste hoonetega, mis omal ajal olid seotud sadama tegevusega ja on täna enamasti restoranid ja pubid.
Bubi The King Charles Inn pärisneb lausa aastast 1500 millegagi.
Custom House, endine tollimaja.
The Jolly Sailor ja The Lord Nelson bubi, avatud aastast 1764, Poole Quay’l ehk sadama kail.
Inglismaal on ülipopulaarsed second hand kauplused. The High Street Poole vanalinna peatänaval on neid kümneid. Hommikul asutasime end Tiinaga neid poode läbi kammima, kuid kui olime alles teises neist, tuli Kevinilt teade, et meie sadamakruiisi laev on kohe väljumas.
Kruiisilaeval starti ootamas.
Poole’s on Euroopa suurim looduslik sadam. Poole harbour kruiis teeb sadamalahel tunniajase tiiru.
Poole Harbouri suudmes asub kitsas 1 km laiune Sandbanks poolsaar, mis on üks Inglismaa kõige eksklusiivsemaid ja kallimaid kinnisvara piirkondi. Nende majade kesmine hind alumisel pildil on 12,8 miljonit naela.
Poole sadamas asub luksuslike merejahtide tehas Sunseeker.
Skautluse isa Lord Baden-Powelli mälestusmärk Poole sadamakail.
Peale meresõitu jalutasime pikki kaid ülestõstetavale sillale, mis nagu tellimise peale andiski meie kohal olles alarmi ja sild avanes keskelt, tõustes kahele poole üles, et üks väiksem paat kahe hiiglasliku generaatoriga pardal, silla alt läbi saaks minna.
Poole lifting bridge ehk ülestõstetav sild.
Poole linna vapil on kolm kammkarpi, mis sümbliseerivad palverännuteed, delfiin ja ladina keelne kiri: “Poole linna kombe kohaselt”.
Poole vaestemaja alumisel pildil on ehitatud 1547.
Ja selles hotellis toimus nende pulmapidu.
Lõunasöögiks astusime sisse gildimaja kõrval asuvasse The Angel pubisse ja tellisime jällegi traditsioonilist Ploughmans lunch ehk inglise künnimehe lõunat, mis on külm toit. Jälle pidime tellimisel otsustama, kas soovime juustu Ceddar või Stilton või hoopis Red Leicester, kas Brie juust või Camembert, lisaks olid taldrikul erinevad lihad, pasteet, marineeritud sibul, moos, viinamarjad ja õunaviilud ning kaks käntsakat saia. Need künnimehed pidid küll hea isuga olema, me ei suutnud ka kahe peale kõigest jagu saada.
Oluline osa Briti rannakultuurist on rannamajakesed üksteise kõrval reas otse rannajoonel, mis muutusid populaarseks eelmise sajandi algul seoses rannaskäimise traditsiooni algusega ja mida kasutatakse päevasel ajal rannas riiete vahetamiseks, asjade hoidmiseks ja varjus puhkamiseks. Suurus umbes 2x3 meetrit, enamasti ilma elektri ja veeta.
Õhtul läksime Tiina ja Kevini Pooles elavate lastega Rockfish restorani, mis pakub ainult samal hommikul püütud kala. Lauad on kaetud suurtele paberitele, mille äärele on trükitud menüüs olevad kalad ja ettekandja tõmbab menüüd tutvustades täna saada olevatele ringid ümber.
Muidugi küsisid kõik inimesed, kellega kohtusime, kas me oleme Inglismaal varem käinud. Minul oli väga lihtne öelda, et olen ainult lennujaamades ümber istunud, kuid Kalver muidugi pidi hooplema, et tema on käinud nii Londonis kui Norwichis, millest tekkis küsijal kohe huvi, et mis asjus, ja jälle sain tunda end kuulsa jalgpalluri abikaasana, sest just jalgpalli on ta neis linnades mänginud ja Kalver ei jäta mainimata, et ta esindas seal Eesti koondist. Selline avaldus lööb kõik inglased pahviks. Riigi koondis on nende jaoks, täpselt sama kõva saavutus nagu hispaanlaste jaoks ja tõstab inimese nende silmis koheselt miljonäri staatusesse. Seda, et ta oli tookord 14 aastane ja mängis omavanuste koondises, justkui keegi jutu sees tähele ei pannud. Sain minagi sest aupaistest osa, sest ka jalgpallurite naised on inglaste jaoks kõrgemast seisusest, neid kutsutakse WAGs ja nad on tuntud oma moekuse ja luksusliku elustiili harrastamise poolest. No, põhimõtteliselt võiks ma vabalt olla Victoria Beckhami sõbranna.
Selle kinnituseks kammisime Tiinaga järgmisel hommikul ikkagi need seconhand poed Poole High Street’il läbi. Loomulikult mitte kõiki neist.
Peale check out’i meie armsast Poole kalurimajast võtsime suuna linnast välja ja järgmine peatuspaik oli Corfe Castle lossivaremed, Dorsetis Isle of Purbeck’i poolsaarel. Lossi ajalugu ulatub tuhande aasta taha William Vallutaja aegadesse. Ajapikku ehitasid järgnevad kuningad lossi aina suuremaks ja uhkemaks. 1635 aastal ostis lossi Sir John Bankes, kelle naine 1643 puhkenud Kodusõja ajal iseseisvalt lossi kaitses, kuni aastal 1646 loss siiski parlamendivägede kätte langes ja dünamiidiga õhku lasti. Mary Bankesi julgus ja otsusekindlus kodusõja ajal tegi temast naisvastupanu sümboli ajal, mil naised olid poliitilisest elust ja sõjapidamisest enamasti kõrvale jäetud.
1885 aastal avatud Wareham-Swanage kitsarööpmelise raudteeliini taastamist alustati entusiastide poolt 1976 aastal ja järkjärgult on taasavatud kogu liini 6 peatust, millel sõidab ajalooline aurulokomotiiv.
Kogu liiklus, raudteejaamad ja teenindav personal näeb välja nagu 150 aastat tagasi. Jällegi on kogu seda reisi saatev tunne justkui oleks seriaali võttepaigale sattunud. Meie järgmiseks atraktsiooniks oligi aururongisõit Cofre Castlest kolm peatust edasi Swanage linnakesse.
Entusiastliku jaamaülemaga oli võimalik pilti teha, enne kui ta inimesi vagunitesse saatma asus.
Lukworth Cove rannal on püsti pandud rendisaun ja pea igal õhtul oli näha, et 100£ tunnihinnaga huvilisi jätkus.
Hommikul tegime väikse pisut üle 4km matka otse meie cottages’ist Durdle Door’i.
Lulworth Cove küla meie selja taga võib olla samuti ühel päeval merre pühitud.
Järjekodne endine klooster Cerne Abbey, tänaseks erakätes majutusasutus. Tänane peahoone on pererahva kasutuses ja ehitatud 18. sajandi alguses ümber endisest väravahoonest.
Alumisel fotol vasakpoolne maja on ehitatud 1458 ja oli kloostri külalistemaja. Täna restaureeritud ja võimalik turistidel rentida.
Kõrval asuv Cerne Abbas küla vanim maja on Dudori ajastust puittaladega üürimaja umbes aastast 1515.
Edasi suundusime lõunasöögile Milborne St. Andrew külakesse The Royal Oak kõrtsi, kus pakuti Sunday carvery roast’i, mis on inglaste traditsiooniline pühapäeva lõunasöök. Carvery tähendab, et tegu on buffet stiiliga - söö või lõhki.
Loomulikult ei saanud me jätta proovimata sõita Inglismaal autoga. Mina sõitsin vaiksel külateel, kus ainult üks auto vastu tuli.
Kalver lasti rooli korralikul maanteel. Senimaani kuni sõit kulgeb sirgel lõigul on kõik üsnagi lihtne, kuid ringristmikud ja sealt maha sõitmine võtab küll esialgu harjumist.
Sealt edasi liikusime Stonehenge, maailma kuulsaima eelajaloolise monumendi juurde, mille eesmärk ja ehitamise aeg on tänaseni saladus.
Corfe Castle vaksal
Swanage ajaloolisel raudteel on tavaks, et vedurijuhid ja konduktorid vahetavad peatuses justkui käekoti moodi asja. Tegelikult ei ole see käekott, vaid token või staff - spetsiaalne ese, mis tagab ohutuse ja on osa sõiduloa süsteemist üherajalistel raudteelõikudel. Kuni token on vedurijuhu käes, ei saa keegi teine sellele lõigule siseneda. Kui rong jõuab jaama, kus lõik vahetub, annab vedurijuht oma tokeni ära ja saab uue tokeni järgmise lõigu jaoks. See toimubki tihti justkui käekoti üleandmisena — sest token või staff võib olla ka metallist rõngas, torujas ese või karbike. Millegi pärast tehakse seda vahetust sõidupealt, mitte siis kui rong peatuses seisma on jäänud.
Rongil sõime külakõrtsist kaasa ostetud Cornish pasties ehk traditsioonilist lihapirukat.
Kevin sõitis meile autoga lõpp-peatusesse järgi. Rongisõit on ajavõit - olgugi ajalooline, rong jõudis enne kohale, kui Kevin Volvoga.
Viimane vaade veel Cofre kindlusele.
Edasi viis tee Worth Matravers’i külakesse, kus telefoniputka oli täiesti töökorras. Kõneminut oli vist 60 penni.
 |
Koridor hargneb luukide juurest T-tähe kujuliselt kahele poole tubadesse, kus ühes otsas on ka fosiilide muuseum.
Järgmiseks keerasime nina Lulworth Cove poole, kuhu jäime neljaks ööks Cajun Cottage külalismajja.
Lulworth Cove ehk laht tekkis umbes 10 tuhat aastat tagasi, kui jääaja lõpus meretase tõusis ja vesi murdis rannikul läbi Portlandi lubjakivist, mille taga olid pehmemad savi- ja liivakivid, mida merel oli kerge uuristama hakata ja nii tekkis lainete liikumise suunast tingituna hobuseraua-kujuline laht, paljastades 80 miljoni aasta vanused kivimikihid.
Kevin jooksis mäe tippu näitamaks, kui väike on inimene selle välja paistva maakoore kihi kõrval. Kes ei näe pildil Kevinit, siis suurendab pilti.
Eemalt vaadates maalilised nõlvad…
…osutuvad kohal olles parajadeks saviväljadeks. Seda küll ainult meie esimesel õhtul, kui pikem vihmaperiood parasjagu lõppemas oli. Kuivades oli võimalik ikkagi igal pool puhta jalaga läbi tulla.
Lehmi ja lehmakooke jätkus igale poole.
Vaated 100 meeetri kõrgusel merepinnast olid vaimustavad, oleks tahtnud, et see matk kestab veel ja veel. Portlandi lubjakivist trepid viivad alla randadesse.
Durdle Door on lubjakivist kaar, mis on tekkinud rohkem kui 140 miljonit aastat tagasi, kuid kogu rannikul on märgata, kuidas meri jätkab oma tööd ja ühel päeval uuristatakse välja uus kaar ja olemasolev kukub kokku.
Matkalt tagasi, tegime väljasõidu Cerne Abbas külakesse. Cerne Giant ehk hiiglane on ligikaudu 55m kõrgune palja mehe kujutis, mis on kraabitud mäenõlvale kriidipinnasesse Cerne Abbas küla lähistel. Aegajalt käivad vabatahtlikud kuju piirjooni peale kasvavast taimestikust puhastamas, siis joonistub kuju paremini välja, kuid tänagi oli see siiski selgelt aimatav, kaasa arvatud uhke mehe au, mille pärast omistatakse alale viljakust soosivat väge ja paarid, kel asjaga raskusi, tulevad siia energiat koguma.
The Royal Oak nimeline kõrts asub küll igas Inglismaa külakeses.
Nii ka Cerne Abbas külas, kus tegime ennelõuna-dringid ja samal päeval ootas meid veel teinegi The Roayal Oak, kuhu me lõunasöögile siirdusime. Meiega ühinesid ka Kevini poeg Tõnu ja tema kaasa Amber.
Lihtsalt üks külamaja.
Edasi viis tee Milton Abbey’sse. Inglismaal ringi sõites kohtab väga palju kohanimedes sõna Abbey või Abbas. See tuleb ladina keelsest sõnast abbatia, mis omakorda pärineb sõnast abba - isa, ja tähendab, et hooned (Abbey - klooster) või maa-alad (Abbas - kloostriülema oma) kuulusid varem kloostri juhile. Kloostrid kaotati Inglismaal 16. sajandi keskel, kui kuningas Henry VIII läks rooma katoliku kirikuga tülli ja kuulutas end kirikust ülemaks, pani kinni kõik kloostrid ja kinkis või müüs need oma soosikutele residentsideks.
Milton Abbey kloostris tegutseb praegu erakool, kus aastane õppemaks on 50 tuhat naela, paremal pool on kirik. Vanasti oli kiriku ümber Middletoni nimeline küla. 18. sajandil kui klooster edasi müüdi, ei meeldinud uuele omanikule küla, mis tema vaateid häiris ja ta lasi ehitada mõned kilomeetrid eemale uue küla Milton Abbes, mis on esimesi teadlikult kujundatud külasi Inglismaal. Kõik majakesed on identsed ühe sirge tänava ääres, iga maja vahele istutati pöögipuu. Küla keskel on kirik ja selle vastas vaestemaja.
Seda me ka üritasime. Õnneks on väga tavaline paluda teenindajalt üks dog bag ehk karbike, kuhu kõik jäägid kokku kodus ootava koera jaoks kaasa panna saab. Nii said Tõnulgi kodus kaks koera osa pühapäevasest pidusöögist.
Õhtune jalutuskäik.
Järgmise päeva programm algas Salisbury katedraali külastamisega, kuid sisse me ei pääsenudki, sest parasjagu oli käimas kohaliku kooli lõpuaktus. Katedraali ajalugu küündib aastasse 1220, mil ehitust alustati ja märkimisväärselt kiiresti, juba 38 aasta pärast avati. Katerdaali torn valmis aastaks 1330 ja on Inglismaa kõrgeim 123m, kuhu viib 332 trepiastet. 300 aasta pärast hakkas torn oma raskuse all vajuma, kuid toonased insenerid suutsid torni päästa. Katedraalis asub samuti üks neljast olemasolevast originaalsest Magna Carta koopiast, mis on 2015 aastal Inglismaal välja antud dokument, mis piiras kuninga võimu ja oli tänapäevase demokraatia aluseks. Kiriku sees asub vanim töötav mehhaaniline kell, mis ei ole klassikaline sihverplaadiga vaid masin, mis igal tunnil annab helisignaali.
Saladuseloor annab alust kõikvõimalikele oletustele, milline oli selle rajatise otstarve. Arvatakse, et tegu on astronoomilise kalendriga, jumalate kummardamise või usurituaalidega seotud paigaga või ka tervendava väega seotud kohaga. Rahvast igal juhul vooris sinna hordide kaupa.
Üks iidne vaim linnu kujul passis paljutähendavalt pealt.
Edasi liikusime juba palju ilusamasse paika, järgmisse muinasjutukülla Saftesbury, mille kuulsaim tänav Gold Hill oma maalilisusega on köitnud paljusid kunstnikke ja filmitegijaid. Kuid turismimagnetiks sai see paik alles 1973 aastal, kui Ridley Scott lavastas seal Hovis-leiva reklaami “Poiss rattaga”, mis kujutas poissi rattaga mäest üles jalutamas Dvořaki muusika saatel. Reklaam valiti mitmel aastal Ühendkuningriikide kõige armastatumaks.
Sellised vaated jäävad autoga ringi sõites nägemata, sest vähemalt need väiksemad külateed, mida mööda meie valdavalt liiklesime, on ääristatud kõrgete hekkidega nii, et sõidad kui tunnelis ja kahele poole vaated täielikult puuduvad. Puuduvad ka teeperved ja kui kaks suuremat autot teineteisest mööduvad, võib küljepeegliga vabalt hekki riivata.
Ühel sellisel lõigul kohtasime ka teeääres jalutavat faasanit. Muidugi selleks hetkeks, kui ma oma tudisevate kätega telefoni kotist kätte sain, et pilti teha, jõudis lind juba põõsastikku kaduda. Faasanid ei ole Inglismaal looduslikud linnud. Nad on sisse toodud Aasiast ja kasvatatakse tehistingimustes, kust nad loodusesse lastakse, et nende peale sügisel jahti pidada, mis on ülipopulaarne. Faasaniliha on delikatess.
Õhtul tegime veel ühe tiiru oma ööbimispaiga läheduses ja ronisime lahe kõrval asuva mäenuki otsa. Terve Dorseti rannik on ametlik matkarada, pikkusega 155km, mis on osa Inglimaa ühest kuulsamast ranniku matkarajast South West Coast Path’st.
Dorseti maakonnas täpselt Lulworthi küla kõrval asub umbes 2830 ha suurune Inglismaa kaitseväe laskmis- ja maastikulahingute treeningkompleks, hõlmates ka 10 km rannajoont. Harjutamine käib seal väljal lakkamatult, vähemalt kõik need neli päeva oli kuulda kahuripauke ja miinipildujate tärinat, kaasaarvatud ühel öösel. Sõjapidamist on seal harjutatud juba aastast 1917.
Teisele poole avanev vaade.
Matkajate väsinud jalad.
Nagu piltpostkaart.
Jurassic Coast on UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv looduspark Dorsetis, kus saab näha 185 miljoni aasta jagu Maa ajalugu, alates Triiase, Juura ja Kriidi ajastust.
Clawell tower on ehitatud 1830 observatooriumiks ja romantiliseks ajaviitmiseks. 2002 aastal teisaldati kogu torn 25m sisemaa poole, et päästa ta rannikukalju võimaliku varisemise eest. Tänasel päeval oli igatahes vana asukoha vundament veel kenasti alles. Torn ise on kasutusel majutuskohana.
Old Harry Rocks on rida lubjakivist sambaid Swanage läheduses. Sisuliselt on need jäänused sisse varisenud kaartest, mida meri uuristab ja kuulsamaid hetkel on Durdle door.
Lisaks seostatakse neid rahvapärimuste ja legendidega. Üks neist räägib, et kaljud on saanud nime mereröövel Harry Paye järgi, kes varitses nende kaljunukkide taga ja ründas siit Prantsuse, Hispaania ja Portugali laevu, olles erakäskkirjaga piraat ehk privateer - tal oli kuninga luba vaenlaste laevu rünnata. Röövitud kaubad tõi ta Poole sadamasse, mis muutis Poole linna jõukaks ja seetõttu on ta rahvuskangelane, kelle päeva tähistatakse Pooles kostümeeritud rongkäiguga.
Õhtul oli põhjust tähistada - Nerja Eesti Seltsi asutajaliikmete hulgas on uus paar vanavanemaid. Terje ja Rolandi perre sündis väike Matilda. Teine toost läks pärnakate terviseks, sest nemad müüsid vahepeal Hispaanias oma Algarrobo elamise maha ja nüüd on värsked Itrabo külas asuva kinnisvara omanikud.
Täiskuu tõusmas Lulworth Cove kohale.
Järgmisel päeval pakkisime oma kodinad kokku, et võtta pealelõunal suund kodu poole. Tee peale jäi Kingstone Lacy mõis. Loss valmis 1665 Ralph Bankesi soovil, kelle ema oli Corfe Castle kangelanna. Lossi viimane omanik oli seitsmenda põlve Bankes, Henry John, kes elas eraklikult lossis kuni oma surmani aastal 1981, lastes lossil märkimisväärselt laguneda ja pärandas oma surma järgselt nii Kingston Lacy kui Corfe Castle National Trustile, kes on järkjärgult taastanud lossi ja seda ümbritseva 5ha suuruse aia.
Igas lossi ruumis oli tööl vabatahtlikud, kes siira vaimustusega kirjeldasid lossi ajalugu ja antud ruumi spetsiifikat ja veel suurema innukusega noomisid külastajaid, kes kogemata mõne lauanurga vastu puutusid.
Inglise aiad on on minu erilised lemmikud. Sellist lopsakat lillepeenart üritasin Eestis endalegi tekitada - ebaõnnestunult muidugi, nagu enamus minu aianduslikke katsetusi. Seda enam naudin teiste õnnestumisi.
Nii, et ärgem kaevelgem, elagem täna!
Kommentaarid
Postita kommentaar