Mai 2025

Maikuu algas õe Reeda ja tema sõbranna Janne külaskäiguga. Janne oli esimest korda Mandri-Hispaanias, seega pidime talle kontsentreeritud kujul kõik ette näitama. Kõigepealt meri, Maro kosk ja delfiinid, nii saime kohe esimese päevaga puhkajatele kohaselt nahad punaseks.

Nerjaga tutvumise ajastusega vedas. Käimas oli just selle aastane Ruta de la Tapa Nerja ehk tapasetuur. Nii oli väga mõnus linnatuuril pause teha ja erinevaid kohalikke toitlustusasutusi kiirelt külastada. 

Tänu sellele ei juhtunud ka sellist tavapärast ülesöömist, kui ühte restorani pikemalt istuma jääda. Ühest tapast piisab meiesugustele alamõõdulistele täiesti.

Tänavune tapasetuuri võitja alumisel pildil, kuid teisedki olid täitsa head.

Loomulikult kuulusid turismipaketti nii Nerja koopad kui Frigiliana.

Ega me ise enam väga tihti sinna satugi. Kõik meie sõbrad on korduvkülastajad ja nendega vaja ju ikka uusi kohti avastada. Seda toredam on taas veenduda, et see Frigiliana külake on ikka nii armas.

Nerja eestlased tulid kokku viimsele õhtusöögile enne, kui kõik Eestisse suvitama lendavad.

Pärast kompenseerisime liigsöömist jalutuskäiguga Torrox Costa promenaadil nautides päikese loojangut.

Järgmiseks tegime väljasõidu Alpujarasse, Pampaneira külakesse ja võtsime ette väiksema matka. Väiksema seetõttu, et prognoos oli lubanud mägedes erakordselt külma ilma, lausa +16 kraadi ja marutuult, seetõttu olin käskinud teistel kõik kaasasolevad riided selga ajada. Nii me seal 24 kraadises leitsakus oma vammustega piinlesime ja niipea, kui matkarada keeras tõusu peale, otsustasime tagasi minna.

Kuid sellegi jalutuskäigu vaated olid lummavad. Moonid õitsesid.

Kõikvõimalikud põõsad samuti.

Viigimarjad olid juba täissuurusega, ainult täiesti toored.

Järgmiseks võtsime ette Marbella. Kui üks eestlane esimest korda Lõuna-Hispaaniasse satub, siis kohe tõmbab sinna poole. 

Kusjuures Marbella vanalinn on täiesti nunnu, täpselt nagu kõik teisedki siinsed vanad külad. Ja inimesed seal on samuti täiesti normaalsete inimeste moodi, valdavalt pensionäridest turistid. 

Läksime kontrastiks Puereto Banuse sadamasse ja kohe lõi vastu teine õhk. Kehtib reegel: rohkem on rohkem. Igal pool jääb silma kõigega üle panemine. Valdav enamus naisi on ilukirurgide poolt tuunitud täiesti kortsuvabaks, huuled on  pruntis ja pepud prinkis. Kõik nagu peab ja siis kolm korda veel rohkem. Meestel juuksed õlitatud, korralikult soengusse sätitud, või ega ma tea ka, mis sinna pähe topitakse, et selline võitud efekt saavutada. Autod on kõik uhked ja võimsad. Vähemasti ma eeldan nii, kuna ma ise neist midagi ei tea, aga kunagi mulle tehti selgeks, et kui väikese auto mootor hirmsat moodi müriseb, siis on hea.

Juba paar päeva pärast Reeda lahkumist olime ise samuti Eestimaal. Käes oli Emadepäev 2025.

Mamma sai jälle oma pisitüdrukut kallistada.

Seekordne emadepäeva spaatuur viis meid Rakvere Aqua spaasse ja teatrisse. Planeeritud etendus jäi näitleja haigestumise tõttu ära ja asendati etendusega "Vaal". Ülihea tükk, kindlasti soovitan vaatama minna.

Järgmisel hommikul jalutasime Rakvere linnas ja tee peale jäi selline ajast puretud majake. Tundus täiesti mahajäetud, igalt poolt veidi vildakas, kuid mõjus väga romantilisena ümbritsetud uutest iseloomututest uusehitistest. Jäin seisma, et pilti teha, teised juba liikusid edasi, kui sain selle reisi kõige eredama hetke. Majakese uks läks paokile ja välja piilus üks vanem proua, kes hüüdis kileda häälega: "Misasja te pildistate siin?" "Teil on nii ilus maja", vastasin. "Ma teile näitan!!", hüüdis proua ja tõmbas ukse mürtsuga kinni. Kahjuks olid teised juba kaugele jõudnud, muidu oleks kindlasti nii lahke kutse peale sissegi astunud. Nii südantsoojendav oli see eestlaste külalislahkus.

Meie aga istusime autodesse ja sõitsime rannikule Liimala külla, kus lõunastasime Tulivee restoranis.

Kahjuks ei saa öelda, et ilm kuidagi rannikul jalutamist soosinud oleks. Tuul oli läbilõikav.

Edasi viis tee meid Tudusoo loodusparki Seljamäe matkarajale.

Leidsime vaskussi liikumatult teeraja ääres lebamas, astu või peale. Oli teine vist külmast kange, ei teinud mingit katsetki põgeneda. Ainult suust välja käiv kaheharuline keel andis märku, et eluvaim oli ikka sees.

Rabapeegel.

Vanaema Õie kaunid õied.

Õhtune programm lõppes Eurovisiooni finaaliga.

Järgmisel hommikul koduteel tegime veel ühe rabamatka Männikjärvel.

Koht tundus tuttav ja kaevasimegi välja, et 9 aastat tagasi olime seal perega juba matkamas käinud.

Midagi pole muutunud… Ju.

Sain kätte oma Emadepäeva kingituse.

Ema-isa kolisime suveks maale. See haljendav niit oli veel mõned aastad tagasi jõeäärne luhamaa, nii märg, et masinaga peale ei saanud ja seetõttu niitsime heina alati käsitsi. Nüüd on noorperenaine niiskuse kogumiseks tiigid lasknud teha ja maastik meenutab luksuslikku golfiväljakut.

Mutid juba ülbitsevad. Varasematel aastatel lõi meestel ikka jahikirg välja ja erinevate lõksude ja tehnikatega hoiti neid kontrolli all. Saab näha, kas isa enam viitsib nendega jamada.

Loomulikult kuulusid lühikese reisi sisse kohtumised kallitega.

Riburada astume kõik uude kümnendisse. Piia sünnipäeva tähistasime Joice restoranis. Ma olen tavaliselt toidu suhtes üsna ükskõikne, kuid sealne peakoka soovitusega menüü oli küll äramainimist väärt. 

Mul on nii hea meel, et see sünnipäevade kammajaa on nüüdseks läbi saanud. Oli ikka emmotsionaalselt väga pingerikas. Võiks selle tähistamise ära keelata. Siis ei ole kellegil ootusi, lootusi ja pettumusi. Las olla iga päev aastas, kui kohtume sõpradega nagu sünnipäev ja iga päev, kui oleme koos lastega, emadepäev. Kingitusi pole ka vaja, hästi kurb on, kui tehakse kellegile kink kogu südamest ja kingisaaja ei tahagi seda. Milleks?

Stefu naabrilapsed käivad kahjuks väga harva, nii pole eriti hispaania keelt harjutada saanud. Inglise keel on poisile juba internetis külge jäänud, nii ta suhtleb kõigi võõrkeelsete lastega inglise keeles. Hakkama nad saavad ja mäng käib.

Kalver ja Kevin avasid ujumishooaja. Vesi oli 18 kraadi.

Meri oli jälle helde. Pakuti imetleda nii meduuse, kui delfiine.

Mõned päevad hiljem läksime uuesti merele. Veetemperatuur oli juba 22 peale tõusnud. Sisse minnes jube külm, aga paari hetkega keha harjus ja siis oli juba päris mõnus. Ujusin lausa paadi ümber tiiru, teadmata, mis sealsamas ehk sadakond meetrit paadist eemal toimub.  

Olime just veest välja tulnud ja peesitasime päikese käes, kui järsku kuulsime imelikku häält. Puhhhh. Nagu delfiinid hingavad veepinnal välja, aga palju sügavam heli ja pikem puhh. Tõusime istukile ja vaatasime ringi, kõik oli vaikne. Kalver veel küsis, kas mina ka ikka kuulsin seda häält. Ja siis uuesti pikk ja sügav puhhh. Nüüd polnud enam kahtlust, meie läheduses ujus vaal. Panime paadile hääled sisse ja hakkasime liikuma sinna poole, kust heli kostus ja varsti tuligi uus väljahingamine ja seejärel tohutu pikk küür liugles veepinnale ja kadus taas. Kalveril oli hirmus soov ikka võimalikult lähedale saada ja kuigi oleme kuulnud, et Cadizi piirkonnas lausa keelatakse väikepaatidel vahel merele minna, kuna vaalad ründavad neid, siis Kalver oli millegipärast kindel, et see vaal on heeringavaal ja nemad ei ole agressiivsed. Igal juhul nägime seda küüru veel korduvalt, kuid lähedale ta endale ei lasknud. Tundus, et neid oli kokku neli vaala, kes liikusid paaris ringiratast. Ja iga kord, kui me sõitsime sinna, kust vaal pinnale tuli, järgmisel korral ilmus ta välja täpselt seal, kus meie parasjagu ei olnud. 

Meri pakkus veel teisegi seni nägemata vaatemängu. Seal samas vaalade vahel ujus kümneid raisid, täiesti pinna peal, uimeotsad veest väljas. Eemalt vaadates tundus nagu oleks kuukala, ühe koha peal loperdamas. Kalver nähes esimest lausa hüüdis, et kaks kuukala on kõrvuti, aga lähemale sõites nägime, et need on hoopis raid ja neid oli palju. 

Ja jälle - ma olin just ujunud ise seal…

Lõpetuseks veel üks loodusfoto. Õigemini pilt sellest, kuidas loodus tuppa tungib. Selline vaade sipelgate rändest avanes ühes meie rendikorteris. Kliendid olid loomulikult samal ajal sees.