Juuli 2025

Juuli alguses põrutasid noored 12 päevaks autoga Eestisse. Poja jäi mamma-papa ja tädi Manni lapseks. Kui esialgu tunduski võib-olla veidi hirmutav, et lapsevanemad nii pikaks ajaks ja kaugele lähevad, siis tegelikult saime kiirelt rutiini sisse ja aeg lendas linnutiivul. Poiss ei küsinud mitte kordagi oma emme-issi järgi.

Iga päev ehitasime uue rongitee. Julgen öelda, et ma saavutasin lõpuks juba päris arvestatava taseme raudteeliinide arendamises.

Võistlus - kes sööb kiiremini kõik kommid ära. Võistles muidugi ainult Stefen.

Leia pildilt Stefu. (Kasti sees, Käpa-patrulli särk seljas)

Kuigi poiss on juba suur ja ilmselt norskamisest end enam väga häirida ei lase, eelistab papa siiski ööbida värskes õhus liblikana sääsevõrgust kookonis. Jah, ka Hispaanias on sääsed. Vähemalt meil on neid kahte sorti: tiger mosquitos ja moscas de la arena ehk liivakärbsed. Esimesed neist on nagu tavalised Eesti sääsed ainult poole väiksemad ja halli-musta triibulise kehaga. Pinisevad ja on võimalik kergelt maha lüüa. Teised aga on tõelised põrgulised, liivakarva kollased ja kärbsed ainult nime poolest, suurus 1-2 mm, sellised kihulase mõõtu, praktiliselt läbipaistvad ja jubedalt verejanulised. Mingit pininat kuulda ei ole, ainult õrnalt tunda, kui torkab ja kui teda vereimemise ajal segada, tõuseb korra lendu ja tuleb kohe tagasi uuele katsele ja nii võib üks liivakärbes tekitada mitmeid hullult sügelevaid hammustusi. Kuna nad ei vääri kärbeste ilmsüütut nime, siis meie oleme nad ristinud väikesteks värdjateks.

Poisi magamapanek on hästi tore üritus. Oleme nüüd unelaulude east välja kasvanud ja ettelugemise faasi jõudnud. Praegu on meil öökapil kaks raamatut: mamma soovitatud Sipsik ja poisi enda valitud laste unejutu raamat, mis on nii kohutavalt halb, et kahju kohe. Just teksti osas, see-eest pildid on üle terve lehekülje ja huvitavad vaadata. Stefenil fantaasia lendab ja ta kompenseerib halva originaalteksti oma vaimukate täiendustega. Isegi “Hunt ja seitse kitsetalle” saab kaasaegsema täienduse. Muinasjutt koos Stefeniga kõlab umbes nii: 

Proloog: muinasjutu tekst ei ole autentne vaid nii nagu mulle minu oma ema umbes 45 aasta tagusest jutustamisest meelde on jäänud. 

Jutustaja: Elasid kord seitse kitsetalle koos oma emaga. Ühel päeval pidi kitseema poodi minema. 

Stefen: Miks pidi kitseema poodi minema? 

J: Poegadele süüa ostma. 

S: Aga äkki ta pidi minema uut seguautot ostma? 

J: Kas sa arvad, et kitsetalled mängivad seguautodega?

S: Mängivad küll. 

J: Ok, ta pidi minema oma pojakestele uut seguautot ostma. 

(Stefeni rahulolev kõhistamine) 

J: Ema ütles poegadele: Pange uks lukku ja kedagi ärge sisse laske. Ainult minule võite ukse avada ja minu tunnete ära selle järgi, et minu hääl on peenike ja minu jalad on valged, kui te ukse alt piilute. Aga sealsamas luusis ringi hunt ja nägi, et kitseema läks kodust ära ja ta tahtis kitsetallesid ära süüa. 

S: Miks tahtis hunt kitsetallesid ära süüa? 

J: Sellepärast, et talleliha on väga maitsev. 

Hunt läks kitsetallede ukse taha ja koputas - Kes seal on?, küsisid kitsetalled hirmunult ja hunt vastas jämeda häälega: Mina olen teie ema, tehke uks lahti, ma tõin teile uue seguauto. 

(Voodist kostab kihistamist) 

J: Kitsetalled hüüavad: Sina ei ole meie ema. Meie ema hääl on peenike ja tema jalad on valged. Mine minema!  Siis läks hunt veskile ja tegi oma käpad jahuga valgeks. 

S: Miks hunt tegi oma käpad valgeks?

J: Sellepärast, et ta tahtis kitsetallesid ära petta.

Ja siis ta sõi kriiti ja tema hääl muutus peenikeseks. 

Vahemärkus: Huvitav, et Stefen pole veel kunagi küsinud, kust hunt kriiti sai, sest ma ise ka ei mäleta selle kohta midagi.

J: Nüüd läks hunt uuesti kitsetallede ukse taha ja koputas: kopp, kopp. Kes seal on?, küsisid kitsetalled kohkunult ja hunt vastas peenikese häälega: Mina teie ema. Ma tõin teile uue seguauto. Kitsetalled kuulatasid - ongi peenike hääl. Piiluvad siis ukse alt - ongi jalad valged, ja hüüdsid rõõmsalt: Hurraa, ema tuli koju, ja tegid ukse lahti. Nüüd kargas hunt sisse ja hakkas kitsetallesid taga ajama.

S: Aga, kuhu ta seguauto pani?

J: Tal ei olnud mingit seguautot, ta ju pettis kitsetallesid.

S: Oli ikka. Ta pani seguauto laua peale. (Stefeni hea süda ei luba niisugust pettust isegi hundil teha)

J: Okei. Hunt kargas sisse, pani seguauto laua peale ja hakkas kitsetallesid taga ajama ja neelas nad kõik alla. Ainult üks kõige väiksem kitsetall, kelle nimi oli Pisi-Mää, sai peitu kellakappi ja pääses eluga.

S: Ei, kaks tükki pääses.

J: Kuidas kaks? Muinasjutus on, et üks pääses.

S: Ei, kaks! Teine sai välja joosta ja jäi ema ootama.

J: Ahah, no siis kaks kitsetalle pääsesid. Üks läks peitu kellakappi ja teine jooksis välja ema ootama. Nüüd oli hundil kõht täis ja ta läks metsa tagasi.

S: Ja, kui hunt kitsetallede majast välja läks, sõi ta selle kitsetalle ka ära, kes õues oli…

J: Ahah... Varsti jõudis kitsetallede ema koju ja näeb juba kaugelt, et maja uks on lahti.

S: Miks maja uks lahti oli?

J: Sellepärast, et hunt ei viitsinud seda enam lahkudes kinni panna.

Ema jooksis sisse ja näeb, et kogu tuba on segamini ja pojakesi mitte kuskil.

S: Miks kogu tuba oli segamini?

J: Sellepärast, et hunt ajas kitsetallesid mööda tuba taga ja ajas kõik segamini. 

Kitseema hakkas siis pojakesi nimepidi hüüdma ja mitte keegi ei vastanud.

S: Vastas küll, see kes kellakapis oli.

J: Just, alles siis, kui ta seitsmendana hüüdis: Kus sa oled, Pisi-Mää?, kostus kellakapist peenike hääl: Ma olen siin emme. Kitseema aitas pojakese kellakapist välja ja Pisi-Mää rääkis emale kõik, mis oli juhtunud. Nüüd võttis ema suured käärid ja niidi ja nõela ja läks koos Pisi-Määga metsa hunti otsima.    

S: Seguauto võtsid ka kaasa.

J: Mhm, seguauto võtsid ka kaasa ja läksid metsa hunti otsima. Kuulevadki juba kaugelt, kuidas hunt puu all norskab. Ema lõikas hundi kõhu lõhki ja kõik pojakesed said elusate ja tervetena välja ja hakkasid rõõmsalt ema ümber kepsutama. Kuid ema ütles: Oot-oot, pojakesed, minge nüüd ja tooge igaüks nii suur kivi kui te kanda jaksate.

S: Miks kitsetalled pidid tooma nii suure kivi, kui nad kanda jaksasid?

Sellepärast, et ema ladus need kivid hundile kõhtu ja õmbles hundi kõhu jälle kinni. Siis läksid nad kõik rõõmsalt koju oma uue seguautoga mängima. Aga kui hunt üles ärkas, tahtis ta hirmsasti juua ja läks oja äärde. Ja niipea, kui ta vee kohale kummardas, vedas kivide raskus ta põhja ja hunt uppus ära, ega saanud enam kunagi kitsetalledele liiga teha.

Loo lõpp.

Käisime ka merel. Ilm oli suurepärane, kuid hoovus oli alles äsja +26 kraadise merevee 18 kraadi peale jahutanud.

See ei takistanud Stefenil oma elu esimest paadist merre ujuma minekut. Otse oli all 60m sügavust. Õnneks igasugu mereelukad hoidsid kenasti eemale.

Pärast keeras mamma oma külmunud konnapoja räti sisse.

Igapäevaselt käisime ehitusmasinaid üle vaatamas. Seekord küll ainult hommikuti kell 8, kui veel ilm lasi väljas olla. Muidu on ikka nii, et kui laps tahab õue minna, siis mamma vastab: ei saa pojake, väljas on liiga kuum.

Basseinivesi on julgelt üle 30 kraadi. Meil termomeetrit küll ei ole, aga kui minusugune astub vette ilma ühtegi piuksu tegemata, siis on tegemist ilmselgelt vanniveega,

Veidike suvist lilleilu lõpetuseks.