August 2025 Eestimaal

Ma ei tea, mis needus see meid tabanud on, et ikka igal aastal Eestisse saabudes me saame alustuseks kohe ühe kohutava toiduelamuse. Seekord siis Tallinna lennujaamas. Tallinna lennujaam, kõige ilusam ja puhtam kõikidest, kus ma käinud olen, kus on imelised Eesti käsitöö poed ja õdusad kohvikud ja baarid, omab täiesti shokiturismi tippu kuuluvat söögikohta. Meie saabuv lend hilines tund aega. Bussipileteid Tartusse ei olnud mul just selle tõttu võetud, et kunagi ju ei tea, kui täpsed lennud olla võivad. Tallinnas maandudes selgus, et kaks järgmist bussi on välja müüdud ja paari tunni pärast väljuvale oli saada veel viimased 10 piletit. Krabasin meile kiirelt ära. Uskumatu reisijate hulk Tallinn-Tartu suunal keset nädalat nii, et isegi kahekordsed bussid on välja müüdud. Kell oli seitse saamas, mõtlesime teha enne bussile minekut kerge eine. Teadsin, et lennujaamas on vahetult enne saabujate väljumisala üks suppi pakkuv bistroolaadne koht. Supp oli otsas. Tellisin endale köögivilja- ja Kalver rebitud liha burrito. See oli viga. Me ei ole mingid toiduga pirtsutajad. Kui ikka päris riknenud kraamiga tegu pole, siis sööme üldiselt ka halva söögi ära, kuid seekord nägin esimest korda, kuidas Kalver söögi suust välja sülitab. 

Tunni aja pärast väljus meie Tartu buss ja tundus, et on ainult aja küsimus, millal see burrito mu seest väljapääsu otsima hakkab. Meie istekohad olid kahekordse bussi alumisel korrusel ja minu üllatuseks olid seal istmed nagu rongis, lauakesega nii, et kaks istet oli seljaga sõidu suunas. Minu vastu sattus istuma üks noormees, kes oli meiega koos lennukis olnud ja hiljem märkasin teda lennujaamas seda sama burritot söömas. Me ei olnud Tallinnast veel kuigi kaugele jõudnud, kui poiss muudkui kiigutas end edasi-tagasi ja ohkas. Lõpuks küsis minult, kas ma olen nõus temaga kohad vahetama, sest ta ei suuda seljaga sõidusuunas istuda. Mõtlesin kohe, et no nii, sealt see esimene burrito nüüd juba tuleb ja ega ma ise ole ka väga hea bussisõidu taluja, rääkimata tagurpidi istumisest, kuid muidugi vahetasin temaga kohad ja jõudsime kõik kenasti ilma vahepeatusteta Tartusse. Usun, et mind päästis mängufilm “Vari”, mis LuxExpressi videolaenutuses saadaval oli. Väga hea Eesti film. Ilmselt polnud burrito ka päriselt halvaks läinud vaid lihtsalt kohutavalt halb.

Tartus hakkasid silma uued liiklusmärgid,  mille tähendus meile esialgu segaseks jäi. Kalver ei suutnud uskuda, et jalgrattur võibki rattaga sõites vöötrada ületada, kuid noored tegid meile selgeks, et nüüd nii ongi.

Ega siin olnudki pikka jokutamist, tänavuaastane puhkuseprogramm läks kohe täie hooga käima. Ilm ei halastanud, 27 soojakraadi tekitas tunde, et kas me sellist Eestit siis tahtsimegi. Esimene üritus oli Talvi ja Andruse juures kodukohvikupäeval. Kuigi alloleval seltskonna liikmetel on kõigil ka oma nimed, koondub see kamp nime alla Katid.

Kohe kõrval lokkas vikipõld ja kuigi juba üle küpsenud, maitsesid need herned kõige paremini. Mõni päev hiljem Tartu turult ostetud polnud pooltki nii head ja pigem isegi mitte kohalikud, kuigi silt nii väitis. Mäletan veel hästi, kuidas meie ajal turul Eesti maasikaid müüdi. Kokkuostja ostis meilt maasikad, segas need Poolast toodud marjadega ja pani turul Põlvamaa maasikate nime all müüki. Ta isegi ei varjanud seda tegevuskava meie eest.

Kui kõhud olid Talvi ja Andruse hõrgutistest pungil, liikusime edasi Kasepää Rannapeole, kus lisaks Anne Veskile esinesid ka minu kaks lemmikut Shannon ja Terminaator. Ma ei kannata massiüritusi. Isegi veel eesti ajal laulupeol käies istusin ma lihtsalt nõlvale maha ja tõusin alles kontserti lõppedes. Ei joonud ka midagi, et ei tekiks tungivat vajadust kuhugi liikuda. Muidugi olid mul tugevad kahtlused ka Kasepää ürituse suhtes, kus lisaks rahvamassile pidi arvestama ka asukohast tingitud inimeste nõrkusega alkoholi suhtes. Või vähemalt ma arvasin nii. Kuid publikule küll mitte midagi ette heita ei saanud. Loomulikult ma püsisin paigal, ega liikunud seal seiklusi otsides ringi. Kuid Shannoni ja Termika fänn ma küll enam ei ole. Ainuke, kelles pettuma ei pidanud oli Anne. Eks temal on lihtsam ka, tal on ikkagi kõik lood hitid.

Shannonit ja Termikat kuulan edaspidi ikkagi oma enda playlistist, sest kumbki bänd minu lemmiklugu ei esitanudki.

Järgmine trett oli maale. Punased sõstrad olid valminud ja vajasid korjamist. Kallasin end sääsetõrjevahendiga üle ja sukeldusin põõsastesse.

Nerja Eesti Suvepäevad toimusid seekord Võru- ja Setumaal. Esimesel õhtul olime külas varasematel pealinlastel Kadil ja Henril, kes covidi ajal enam oma Hispaania koju tulla ei saanud ja sellepeale Läti piiri äärde maakodu ostsid, mis neile nüüd nii südame külge on kasvanud, et Tallinnas nad praktiliselt enam ei viibigi. Menüüs oli kukeseene risotto.

Järgmisel päeval siirdusid päris-setud ja teised eestlased Setumaad avastama. Giidiks taaskord lootusetu Urmas. Lootusetuks kutsutakse inimesi, kes pole juurte järgi setud, aga on siia elama tulnud ja kogu oma hinge Setumaa hüvanguks on andnud.

Eelmisel aastal oli Miikse kiriku esialgu vaid ukse rekonstrueerimise plaanist välja kujunenud kapitaalsed taastamistööd veel pooleli. Nüüd on kirik valmis. Kiriku läheduses asub ka üks Setumaa pühapaikadest - Jaanikivi, millel olevat Ristija Johannes palverännakul istunud  ja seeläbi nii kivi kui ka selle kõrval voolav allikas tervendava väe sai. Räägitakse, et kohalik mõisnik lasi kord kivi purustada ja sellest karjalauda müürid laduda. Kui loomad surema hakkasid, toodi kivid tagasi ja sellega ka õnnetused lõppesid.

Edasi viis tee Rikka Ivvani tallu. Pererahvas, jällegi lootusetud, ostsid kunagi selle mahajäetud ja peaaegu maatasa lagunenud koha. Vaatasime talu taastamistöödest koostatud pildialbumeid ja päris kindlasti iga normaalne inimene oleks sellise töö ees tagasi kohkunud.

Peremees andis meile degusteerida erinevaid kohapeal valmistatud jooke. Kalveril oli kohe nostalgiline hetk, sest peremehe koduõlu maitses täpselt nii nagu Mulgimaal tema vanaema juures lapsepõlves. Ütlen ausalt, kui mina oleks lapsena nii head koduõlut maitsta saanud, siis ilmselt oleks ka minust hilisemas elus õllenautleja saanud, aga meie maakodus tehti ainult koduveini. Maru head muidugi. Rikka Ivvani talu koduõlu võitis järgmisel nädalavahetusel ka Setumaa Kuningriigi päevadel parima tiitli. Seda juba korduvalt. 

Järgmiseks viis tee Vana Jüri seebipoodi.

Jumalamäel sai halb energia ära antud ja positiivne vastu võetud. Avastasime, et see kuivanud mänd, mis raske energia vastu võttis oli pikali kukkunud. Ju see puu ei pidanud kogu selle negatiivsuse koorma all vastu.

Loorega käisime Tartu Mänguasjamuuseumis. Olin seal esimest korda. Alumine korrus oli vanavanematele vägagi huvitav, aga näha oli, et Loorele ei pakkunud need klaasi taga olevad vanad asjad eriti huvi. Kuid siis avastasime, et see maja on nagu labürint ja jõudsime saali, kus olid erinevatest riikidest pärit mänguasjad, millega sai ka päriselt ise mängida ja seal oleks võinud veeta veel tunde. Olime jupp aega ainsad külastajad, kuni üks Soome perekond ka sinna tuli. Lapsed, nii 8-9 aastased, panid endale Hispaania mänguasjade nurgast flamenkoriided selga ja hakkasid laulma ja tantsima. Eriti naljakas oli, et nad laulsid Eesti tänavuaastast eurolaulu "Espresso Macchiato". Kõigil oli väga lõbus.

Papaga hommikuputru valmistamas.

Noored sõitsid Muhumaale, papa läks oma suvepäevadele ja nii jäime Loorega kahekesi koju. Huvitav, et batuudibuum, mis sai alguse juba siis, kui meie lapsed väikesed olid, ei ole Eestis veel sugugi vaibunud. Batuut on kohustuslik element igas lastega pere aias. Loore, kes on ikkagi alles 2 aastane, kutsus naabri aias mängivaid lapsi enda batuudile ja järgmine hetk oli meie pisikesel batuudil kuus last kargamas. Saatsin papale sõnumi: Appi, mul on kõik kontrolli alt väljas - Loore korraldas meil aias peo.

Kui noored tagasi ja ilm ikka veel oli südasuviselt soe, tekkis spontaanne plaan mere äärde minna. Lemme telkimisala oli meie pere igasuvine puhuse paik juba enne minu sündi. Igal aastal, kui hein oli tehtud, läksime nädalaks mere äärde telkima. Traditsioon jätkus, kui meie enda lapsed olid väikesed ja lõppes, kui rullnoklus Eestis laineid lõi ja laaberdavad nolgid kahjuks ka Lemmele jõudsid. Õnneks on need ajad nüüd läbi ja RMK telkimisalad on taaskord puhkajate ja looduse nautijate pärusmaaks.

Mina ei saa aru, kuna ja kuidas minu mehest kalamees on saanud. Abiellusin täiesti normaalse mehega, nüüd on iga veekogu ääres lant sees.

Oi, seda rõõmu, kui forell konksu otsa jäi. Mis siis, et see nii 10 cm pikkune ehk oli... Teisel õhtul tõmmati välja sama suur, õigemini sama väike ahven.

Külastasime Kabli õpperada ja saime sealsetelt infotahvlitelt teada, et need mustad linnud, kes kogu eelmine õhtu, mil me rannas päikeseloojangut imetlesime edasi-tagasi veekohal väikeste parvedena lendasid, ongi needsamad palju räägitud/kirutud kormoranid. Avastasime Jaagupi külast Nurmeotsa talu suitsukala müügikioski. Perenaisel oli leib parajasti ahjus ja jäime seda ootama. Ootamise ajal pistsime nahka juba ühe kala ja lahke perenaine tõi meile ka värsket hapukurki. Üks parimaid toiduelamusi sel aastal Eestis. Õhtusöögiks värskelt suitsutatud ahven ja käsitöö leib.

Lõpuks pööras ilma ka ära. Normaalseks Eestimaa ilmaks. Oli ikka päris külm ja vihmane.

Järgmiseks võtsime suuna Hiiumaa poole. Eelmise aasta Abrukal käik jättis nii kustumatu mälestuse, et tuli mõte avastada veel teisigi Eestimaa saari, kus me varem käinud pole. Kalver muidugi oli ka Hiiumaal käinud. Jälle sel ajal, kui ta kuulus jalgpallur oli.

Kuid Hiiumaa ei jätnud nii sügavat muljet. Esimese õhtu rattaretk Sääre tirbile oligi see kõige ägedam koht, mida nägime ja sedagi varjutas tõik, et Kalveri rendirattal iga kilomeetri tagant kett maha tuli.

Minu peig on kalamees, kõige hoolsam küla sees... Käina lahe suubumiskohas sai isegi ühe ahvenapojukese. Nagu üks Kalveri sõber tabavalt ütles: ta on ikka erakordselt osav väikeste kalade püüdmise alal.

See kalapüügikoht on Ungru restorani juures Suuresadamas. Söögikoht oli väga hea, aga kala ei saanud.

Kõpu tuletorni piletimüüja küsis, kust kandist me oleme ja mainis, et sel päeval oli iga teine külastaja Tartust ja tõe poolest, tuletorni kitsukesel trepil põrkasime meiegi kokku tuttavaga, keda polnud ehk 15 aastat näinud.

Paradiisirand.

Tagasiteel oli ilm erakordselt ilus ja tuul sellise nurga alt, et saime kogu tee praamitekil istuda.

Kalver polnud Rummu karjääris käinud. Vaatasime siis üle. 

Edasi suundusime Paldiskisse, kus ma olin meile lõunasöögiks valinud Anne Koogikodu kohviku. Jälle võib soovitada. Lihtne menüü, väga maitsev ja lõputu koogilett. Värskelt valmistatud pärmitaignapirukad maitsesid täpselt nii nagu lapsepõlves vanaemal.

Pakri pangal nägime jällegi mere kohal patrullivaid kormorane. Neid on ikka tõesti palju.

Õhtul imetlesime suurlinna tulesid. Täiskuu oli palja silmaga vaadates palju ägedam.

Järgmine päev külastasime kõigepealt Loore isapoolset suguvõsa Kuusalus ja liikusime edasi Loksale, kus sõbranna Aiki kergelt kõpitsemist vajava maja ostis ja nüüd kapitaalremondiga maadleb.

Tagasi Tartus läks Kalver kohe jälle kalale. Emajõgi juba andis midagi asjalikumat.

Nii nagu Kalveril õngitsemisega, kipitab minul seenel käimisega. Lõpuks saime kolmeks päevaks maale minna. Esimese asjana põrutasime metsa. Palju räägitud kukeseeneuputust küll ei olnud, aga ega mul neid vaja ka olnud. Saime korraliku kastme jagu ja teist samapalju praadisin läbi ja viisin Liisale külmikusse.

Mets oli võrratu täpselt niikaua, kui liikumises olla. Nii kui seent korjama kükitada, oli vähemalt kümme sääske korraga kallal. Sääsetõrjevahendit, millega olime end üle määrinud, ei pidanud nad mitte miskiks.

Veel teinegi kord sain oma metsajanu kustutada, kuni Kalver Palojärve ääres lanti leotas, tegin mina tiiru ümber järve.

Ema on võtnud eesmärgiks elektriratastooliga ringi rallima hakata.

Padjaklubi tüdrukud kohtusid seekord Piia juures.

Oh, seda õnne! Luunja sadama juures jäi konksu otsa esimene arvestatav purikas. Oleks meie majas kalapuhastajaid-praadijaid, siis siin oleks juba olnud, mida pannile panna. Kahjuks meil selliseid ei ole ja õnneks sai ka see kala kenasti oma toimetuste juurde tagasi.

20. augustil toimus taaskord spordipäev. Seekord korraldas Urmas ja üritus ei jäänud kuidagi eelmisele aastale alla.

Kohtunikeks olid pikaaegne Ülikooli spordihoone direktor Harry Lember ja odaviske maailmmeister Andrus Värnik.

Ettevalmistus olid taaskord kõikidele võistlejatele sama - mitte keegi ei olnud ka selle aasta jooksul võistluse jaoks treeninud. Harry Lember asus kohe neid lootusetuid sportlasi juhendama.

Seekord olid võistlusaladeks kõrgushüpe, kuulijänn, hoota kaugushüpe, kõhulihased ja korvpalli vabavisked.

Hoota kaugushüppe stiilinäide

Ja ka sel aastal ei olnud Urmasele vastast, eks tema on ka ainus tegevsportlane meie ridades. Juba paari nädala pärast siirdumas tõstmise maailmameistrivõistlustele Ameerikasse.

 After party toimus Tädi Ruthi parvsaunas Emajõe ääres. 

Laevaliiklus oli uskumatult tihe.

Tundub, et haugi on Emajões ikka tõesti palju.

Külli ja Sten Markiga käisime Hallistes surnuaial ja tegime lõunasöögi Võrtsu Sahvris. Jälle üks väga äge koht, kindlasti tasub külastada.

Ilus, ilus.

Lõpetasime sportlikult ja tegime tutvust Hispaaniast Eestisse tulnud ja tohutuid laineid lööva padeli mänguga. No, ei saa minust padelimängijat. Ei saanud tennisemängijat ja ei saa padelimängijat ka. Siiamaani tunnen tuharalihastes seda järgmiste päevade valu - palle maast üles korjates, saavad need lihased selle mängu ajal kõige hullemat vatti.

Rohelised puud alumise pildi taustal reedavad, et tegu ei ole siiski ühe kogemata augustikuu blogisse sattunud talvepildiga, kuigi riietus on just täpselt selline, et Eestimaa talvel ellu jääda. Käisime Tartus vabaõhuetendusel. Etenduse päeval tuli teatri poolt soovitus lisada riietusele, millega plaanis vaatama tulla, veel üks kiht juurde. Lisaks võtta kaasa keep, millega end katta, kui peakohal elutsevad hakiparved otsustavad oma arvamuse meie kohalolekust esitada.

Lahkumispäeval nagu ikka, näitas Eestimaa ilm oma tõelist palet.