September 2025
Septembri esimestel päevadel oli meri peegelsile. Sellist asja ei saanud niisama jätta ja läksime merele. Kohe kui sadamast välja saime, hakkas kaugemal silmapiiril silma korralik lainete möll. Kalver arvas, et meri muutub, kuid kuidagi kahtlane tundus see. Otsustasime sõita lähemale asja uurima ja saime taaskord seninägematu vaatemängu osalisteks. Vähem kui kilomeetri kaugusel rannast käis meres tõeline tuunikalade invasioon. Tundus, et peeti jahti väiksematele kaladele ja see show toimus täiesti pinna peal. Korralikud pikkuim tuunid hüppasid segiläbi veest välja nii, et vesi vahutas ja neid oli palju ning erinevates parvedes mitmes kohas meie ümber. Ja siis lõi loomulikult välja Kalveri kalapüügi kirg.
Kiiresti otsiti välja oma tavaline spinning, pandi mingi priskem lant otsa ja mind kamandati rooli taha. Muidugi puudus meil mõlemal igasugune tuunikalade püüdmise kogemus. Kunagi sadamas olime näinud üht paati, kuis noored mehed sättisid end parasjagu tuunipüügile minema ja nende ridvad olid ikka kolm korda tugevamad kui meil ja rullid, kuhu tamiil keritakse, olid ehk isegi viis korda suuremad, ritvadel olid spetsiaalsed hoidjad jne. See kõik ei morjendanud täielikus ekstaasis Kalverit. Spinning muudkui lendas kalaparve sisse. Küsisin, et kas ta on ka mõelnud, mis saab kui kala näkkabki ja ta lubas sellele mõelda siis kui kala konksu otsas - tema tahab tunda seda tunnet, et tuunikala on küljes, mingu pärast kasvõi koos õngega. Tõesõna, ega Hemingway "Vanamees ja meri" ole tühja koha pealt kirjutatud. Ikka elust enesest kõik.
Stefuga käisime ühel toredal Eesti perel külas. Poiss sai sotsialiseeruda teiste lastega ja vanematelt saime väärt infot Hispaania lasteaias käimise kohta. Nende aasta vanemad kaksikud läksid lasteaeda eelmisel sügisel.
10. septembril alustasimegi taaskord inimkatsetega. Seekord siis 3 a ja 7 kuu vanuse Stefeni peal. Poiss läks kohalikku Torroxi lasteaeda. Taaskord umbkeelsena nagu Mann seitse aastat tagasi. Lootsin, et saan kuu lõpuks siia mahlaka loo kirja panna, kuid polegi nagu midagi öelda - Stefen oli esimesest päevast koolist vaimustuses ja mitte mingeid kohanemisraskusi ei ilmnenud. Ma ei tea, kuidas tänapäeval Eestis kolmeaastased lasteaeda lähevad. Loore läks juba eelmisel aastal, veel enne kaheaastaseks saamist ja seal oli päris pikk sisse elamise periood, korraga võeti rühma ainult paar uut tulijat jne.
Hispaanias algab kohustuslik kooliga 6 aastaselt ja kestab kuni 16 aastaseks saamiseni. Enne seda on võimalik panna lapsed lasteaeda, mida siin nimetatakse samuti kooliks. Kuni kolme aastaseks saamiseni on see tasuline ja üsna krõbeda hinnaga, keskmiselt 400 eurot kuus. Alates kolme aastaselt on kool tasuta ja koolilõuna maksumus, kui laps jääb nö pikapäevarühma, on 5 eurot päevas. Koolipäev algab kell üheksa ja kestab kella kaheni lõuna ajal. Selle aja sisse jääb üks pikem vahetund, kus lapsed söövad kodust kaasa pandud toitu. Peale kella kahte, lähevad osad lapsed koju ja need, kes soovivad kauem olla, viiakse lõunale koolisööklasse, mida nimetatakse restoraniks, kus saab korralikku sooja toitu. Vanematele saadetakse iga nädalane menüü ja selle järgi tundub, et koht on tõesti restorani nime vääriline. Stefen väidab, et isegi linad on laudadel. Seejärel mängivad kõik lasteaia ja algklasside lapsed koos kooli hoovil, kuni hiljemalt kell neli neile järgi tullakse. Stefeni koolis on klassi nimekirjas 22 last.
Sisseelamiseks anti põhimõttelistelt ainult üks päev. Siis tulid kõik juntsud hommikul koos vanematega kohale ja emad-isad viisid lapsed klassiruumi.
Juba saabumisel oli nii mõnigi laps šokis ja nuttu oli omajagu. Täpselt 45 minuti pärast aeti kõik vanemad klassist välja. Vähemalt viis last, kes hüsteeriliselt nuttes ema külge klammerdusid, põhimõtteliselt kisti lahti ja klassiruumi uks keerati vanemate järel lukku. Nii need ehmunud emad seisid ukse taga ja vaatasid, kuidas põgenemiskatseid tehes seest poolt ukselinki logistati. See oli ka ainus kõige hirmutavam ja pedagoogika võtetes kahtlema panev hetk. Stefen mängis rahulikult edasi ja tundis veidi muret, miks mõned nutavad. Tunni aja pärast tuldi oma lastele järgi. Vanemad kooli territooriumile ei sisene ja lapsi lastakse väravast välja ükshaaval. Hanna filmitud videost on näha, et kõik tulid välja väga rõõmsatena ja sellega esimene koolipäev lõppes. Esimesel nädalal pandi lapse käele roheline või punane tempel. Kui oli roheline, võis laps jääda juba terveks päevaks, kui punane, siis pidi lapsevanem järgmisel päeval kahe tunni pärast lapsele järgi minema. Meie poiss sai kohe rohelise templi.
Lapsed hommikusel rivistusel. Kogunetakse koolimaja ette ja sisenetakse kõik koos.
Stefen on kõikidest lastest pool pead pikem. Selles osas on mul hea meel, siis need pisemad ei julge endast suuremaga ehk plõksima hakata. Meie poiss on ju vati sees kasvatatud, ainult pai ja hea sõnaga. Olen mänguväljakutel näinud, et need, kel kodus juba vanemaid õdesid-vendasid, võivad teinekord jõulisemalt oma soove saavutada püüda.
Medal esimese eduka lasteaianädala lõpetamise puhul.
Saame näha, millal siis hispaania keelt kuulma hakkame. Esimese kuuga on ses osas veel kindel vaikus.
Niipalju oli näha täielikust kuuvarjutusest 7. septembril.
Nüüd juba harva satub siiakanti külalisi, kes alles esimest korda tulevad. Onupoeg Kaido võttis hoogu ligi 8 aastat. Nii saime üle pika aja taaskord külastada peamisi vaatamisväärsusi.
Frigiliana
Acebuchal
Loomulikult ei roitnud ma nendega kogu aeg kaasas. Enamasti andsin lihtsalt suuna kätte, kuhu võiks minna ja nii juhtus, et Jane sai peale sündmusele, mida ma ise kõik Hispaanias olnud aastad jahtinud olen. Nimelt nägid nad, kuidas Nerja surnuaias hauakapist ehk nišist säilmeid välja võeti. Pruuniks tõmmanud kondid pandi riidest kotti ja ega seal kapis 10 aastaga palju muud enam ei olnudki. Ikkagi jääb õhku küsimus, kuhi siis ometigi kaob ülejäänud mateeria, mis sinna kappi pannakse? Ma tõesti ei tea, miks see kontidega mängimine mulle nii põnev tundub. Enda puhul - palun tuhastamist...
Õhutemperatuur 27 ja merevesi 21 kraadi.
Kaido on kirglik kalamees ja kala võttis hästi.
Õde Reet on mulle ikka igasugu hulle kingitusi teinud - langevarjuhüppe jne. Seekord sain ABBA Voyage kontserdi piletid Londonisse. Mina polnud varem Londonis käinud, seega võtsime aega ringi vaatamiseks ja olime kohapeal kokku neli päeva. Reeda pere tuli ka.
Lennujaamast tulime kesklinna Gatwick express rongiga. Huvitav oli vaadata, et kõik nooremad inimesed olid pika sõidu ajal ninapidi oma telefonides, kuid vanemad inimesed lugesid kõik raamatut. Victoria raudteejaam on siginat saginat täis ja tänavatel liiguvad inimmassid ja ega olegi võimalik aru saada kui palju neist on kohalikke ja palju turiste.
Kuid keskpäeval on tänavatel juba võimalik mõningat erinevust märgata, sest siis algab maru sibamine hoides käes termokarpe - kontorirahvas käib take away toitu toomas ja enamik liigub oma kontorisse tagasi. Teine kord on võimalus kohalikke eristada õhtul kella kuue ajal, kui tööpäev lõppeb, sest tundub, et keegi ei lähe siis koju, vaid kogunetakse töökoha lähedastesse pubidesse õlut jooma ja seda ei tehta mitte kõrtsis sees istudes, vaid väljas ukse ees ja seda hoolimata üsna jahedatest õhtutest septembrikuu lõpus. Võiks arvata, et väljas ollakse suitsetamise sooviga, kuid saime üht sellist pubi pikemalt jälgida oma rendikorteri aknast ja tundus, et suitsu ei teinud seal mitte keegi. See on osa meeskonnakultuurist ja kohalolek on oluline. Lihtsalt hoitakse pindist õlleklaasi käes ja aetakse juttu. Kahjuks ei teinud ma statistikat, mitu klaasi seal niimoodi ära juuakse. Laiali minnakse kella kaheksa-üheksa paiku, kuid reede õhtuti võib pidu ka pikemaks venida ja purupurjus inimeste pubi ümber kakerdamine on üsnagi silmatorkav nähtus. Praegu alles hakkasin mõtlema, et kuidas Inglismaal alkoholismiteemaga olla võib. Kanepi suitsetamise hais levib Londoni tänavatel küll nii päeval kui öösel.
Inglased armastavad oma linde ja oravaid täis parke. Loomad ja linnud on inimestega täiesti harjunud ja peab hoolega vaatama, et mõnele kõnniteel patseerivale hanele selga ei astuks. Oravad on nii julged, et tulevad inimese peo pealt pähkleid või muid maiusi võtma.
Erakordse elamuse pakkus Frameless digitaalne kunstinäitus, mis võimaldab astuda 42 maailmakuulsa kunstniku maali sisse. Taustal mängib imeline klassikaline muusika, sealhulgas meie oma Arvo Pärdi Spiegel im Spiegel. Kogu etendus, välja arvatud abstraktsiooni saal, oli lummav.
Sattusime huvitava õhtusöögilaua taha. See Austraalia kunstnike Gillie ja Mark poolt loodud skulptuur The Wild Table of Love sümboliseerib armastust, hoolivust ja looduse kaitsmist.
Teisel õhtul sättisime end kontserdile minema. Kuna olime juba kahe päevaga metroodega liiklemise endale selgeks saanud, ei planeerinud kohalejõudmiseks erilist ajavaru. Kohe saime ka karistatud. Kõigepealt võtsime suuna meie peatuspaiga lähedal olevasse metroopeatusesse. Metroo maa-alustes pikkades koridorides on alatasa mängimas tänavamoosekandid. Parasjagu oligi neist üks seal oma elektrikitarri mängimas. Akustika oli ülihea ja mängija väga osav, nii et tabasin end isegi mõttelt, et milleks üldse kuhugi minna, siin on juba niigi hea kontsert. Metroorong oli ees ja hüppasime kohe peale. Kuid uksed ei sulgunud ja mingit liikumist ei toimunud. Kuigi ma ei tea, kas selline asi üldse võimalik on, siis väikelinna tüdrukuna mulle tundus, justkui metroo teeks väljumisaega parajaks. Inimesed meie ümber reageerisid kahte moodi. Osad lihtsalt seisid või istusid rongis ninapidi oma telefonides ja ei teinud kummalisest olukorrast väljagi, teised aga hüppasid mingi hetk rongist välja ja lahkusid. Samal ajal kogu aeg midagi rongiraadiost öeldi ja lõpuks hakkasime kuulama, millest seal räägitakse. Selgus, et Londonis peab arvestama ka asjaoluga, et metroo on rikkis. Kusagil eespool olla teisel rongil rike, mistõttu Central liin oli peatunud ja neil, kel vaja Ida-Londonisse minna, soovitati valida Elisabth´s liini. Ma võin nimedega siinkohal eksida. Õnneks olin ma varem niipalju Londoni kaardiga tutvunud ja teadsin, et meie kontserdipaik just Londoni ida-osas asubki ja panime nüüd samuti teise metroopeatuse poole leekima. Kõik see kihutamine toimus muidugi lõputus koridoride labürindis maa all. Saime uue rongi peale ja kohe läks ka sõit lahti. Juba järgmises peatuses olime justkui mõne mängufilmi sisse sattunud. Kogu perroon oli paksult rahvast täis ja kõik nad soovisid peale saada. Loomulikult ei saanud ja ei saanud ka aru, et pole mõtet pressida, kui suurem osa kehast ikka perrooni peal on. Rongi uksi ei olnud võimalik vahele jäävate inimeste tõttu sulgeda ja rongijuht pidi korduvalt paluma sisse pressimine jätta. Kogu seda möllu saatsid ka inimeste mahlakad vandesõnad, kui kedagi ehk kuskilt õrnemast kohast pitsitati. Lõpuks saime liikuma, kuid järgmises peatuses oli pilt täpselt sama. Neljandas peatuses pidime maha minema, et teise metroo peale minna ja korraks tekkis isegi hirm, kuidas me sellest pilgeni täis rongist välja saame, kuid kõik lahenes kenasti ja kohale saime ehk 10 minutit hiljem kui ma planeerinud olin.
Kontserdi ajal ühtegi pilti teha ei tohtinud. Mina olin valinud meile piletid nö tantsupõrandale, sest meid hoiatati, et tribüünidel istujad ei tohi kontserdi ajal tõusta ja tantsima hakata, kuid ABBA lugude ajal lihtsalt istuda tundus mulle võimatu. Saali jõudes tegin kohe taktikalise vea ehk õigemini sattusin oma lühikese kasvu ohvriks, valides meile kohad praktiliselt esiritta. Kuna laval olid lisaks 3D animatsioonidena ABBA liikmetele ka päris bänd ja taustalauljad siis liiga ees seistes natuke häiris see, et päris inimesed olid liiga suured ja liiga lähedal ekraanile oli ka ikkagi väga selgelt eristatav, et bändi lauljad on multifilmi tegelased.
Poole kontserti ajal liikusime taha poole ja sealt oli vaade oluliselt parem ning tagatipuks tribüünidel inimesed olid ikkagi kõik püsti ja laulsid ja tantsisid kaasa. Kes veel plaanib minna, siis võtta julgelt piletid ükskõik kuhu saalis, sest saal ei ole väga suur ja isegi tantsuplatsil oli kõigile lahedasti ruumi.
Kõndisime iga päev 20 tuhat sammu, seega võimalus korraks sfinksi käppade vahel puhata oli väga teretulnud. See sfinks ei ole originaal vaid pronksist koopia.
Tower Bridge tornid on tõeliselt kauni arhitektuuriga, kuigi ei kanna endaga sellist legendi nagu näiteks Ronda sild Hispaanias, kus inimesi hukkamisel sillatornist kuristikku lükati. Siinsed tornid on ehitatud lihtsalt silda ülestõstva mehhanismi tarbeks.
Küll aga hoiti vange ja ka hukati kõrval asuvas London Toweris.
Shad Thames on kitsas munakivisillutisega tänav Thamesi ääres, kahel pool vanad tellistest laohooned, mille ülemiste korruste vahel on metallist käigud. Siin hoiti veel möödunud sajandi 70datel aastatel vürtse, suhkrut, kohvi, elevandiluud, siidi, pipart ja palju muud, mis koloniaalriikidest saabus.
Borough Market
Neal´s Jard
Umbes sellised näevad välja kõik kesklinnas olevad teatrid.
Buckingham palee on kuningliku perekonna ametlik residents, kuid päriselt ei ela seal juba ammu kedagi ja hoonet kasutatakse ametlikeks vastuvõttudeks.
Westminster palee oli esialgu kuningate residents, kuid suurem osa tänasest hoonest pärineb 19. sajandist, kui suurem osa keskaegsest hoonest hävis tulekahjus aastal 1834 ja on täna Briti parlamendi kasutada. Selle kõrval üks olulisemaid Londoni sümboleid Big Ben, mis ei ole tegelikult üldsegi selle kellatorni nimi vaid kuulub tornis olevatest kelladest suurimale. Torn kannab nime Elizabeth Tower ja on ehitatud 1859.
Inglismaale on väga omane vanadest asjadest kinni hoidmine. Omamoodi armas ja natuke naljakas on nende vasakpoolne liiklus, millel on lausa keskaega ulatuv põhjus, mil liigeldi ratsutades ja vasakul pool teeserval, et mõõka paremas käes hoides oleks mugavam end teel võimaliku vastutuleva ohu eest kaitsta.
Vanu täiesti töökorras telefoniputkasid, mida kasutamas ma ei ole ometigi kunagi kedagi näinud, hoitaksegi kui sümboleid ning mõned on ümberdisainitud mini-raamatukoguks või elustamisaparatuuri hoidmiskohaks, mida isegi ühte nägime.
Jällegi väga iseloomulikud Londoni linnapildile on mustad eelmise sajandi keskpaigas tootma hakatud taksod ehk black cab, mis on tegelikult kaasaegsed elektriautod ja ainult nostalgia pärast säilitatakse nende esialgne disain. Ise me sõita ei proovinud, aga need kes on, ütlevad, et üpris ebamugavad on nad siiski. Kaks istet sees on kokku klapitavad, et vajaduse korral saaks siseneda ka ratastooliga.
London on triiki täis erinevaid muuseume ja näitusi ja tänu sellele ei pea kusagil järjekordades seisma ning saab trügimata kultuurielamusi nautida. The London Eye on aastatuhande vahetumise puhul Thamesi jõe kaldale püstitatud hiiglaslik vaateratas. Kõrgus 135 meetrit, üks ring kestab umbes 30 minutit ja selge ilmaga näeb kuni 40 km kaugusele. See on koht, kuhu on järjekord, umbes nagu Pariisis Eiffeli torni juures. Inimesi ikkagi tõmbab kõrgusesse. Kuid kahjuks on minu elu järjekordades seismise limiit nõuka aja vetsupaberi ja suhkru sabades ületatud ja nii jäi meil seekord London Eye külastamata. Aga võibolla siiski ühel päeval, sest London jättis väga sümpaatse mulje ja just teatrite ja kontsertide pärast tuleks siia teinekordki tagasi.
Viimasele päevale jätsime Briti muuseumi külastuse. Tasuta sissepääs muidugi lasi aimata, et võib minna tunglemiseks, kuid sellist massi küll ei osanud oodata ja ausalt öeldes, ma jätaks selle külastuse Londonis tegemata. Kuidagi ebameeldiv on vaadata, mida Briti impeerium oma koloniaalriikidest, väga pehmelt öeldes kokku on tassinud ja täiesti arusaadav, et sellise ekspositsiooni näitamise eest oleks eriti ebaviisakas raha küsida. Näitus on jagatud päritolumaade kaupa ja näha oli, kuidas erinevates osakondades olid külastajate hulgas tugevas ülekaalus just need rahvad, kelle kodumaalt eksponaadid on toodud. Saime ka suutäie naerda, et Eestist ei ole seal näitusel ilmselt mitte kui midagi ja spekuleerisime, kui palju peaks Eesti riik ise maksma, et ometigi ka meilt midagi nii suurejoonelises kollektsioonis esindatud oleks.
Tagasi jõudes ootasid meid veel ühed esmakordsed külalised Nerjas - Kalveri tädipoeg Vaiko. Nemad pidid küll enamasti omal käel piirkonnaga tutvuma, sest nende nädalasest puhkusest neli päeva olime meie hoopis Londonis.
Torrox Costal toimus Oktoberfest. Läksime lootuses head hapukapsast ja verivorsti saada. Argentiinlased oskavad viimast päris hästi valmistada. Kuid kapsas nägi küll nii hale-hele välja, et mitte mingit isu ei tekitanud ja jäi meist proovimata. Eks tuleb endal jälle jõulude ajal kapsalaar ette võtta. Ikka peab kõik ise ära tegema.
Õlletelgi kõrval oli ka pisike lõbustuspark, kus Stefu lustida sai. Nüüd siis oleme sellises sotsiaalses staadiumis, et igal pool Torroxi mänguväljakutel ja laste üritustel kohtab Stefu lasteaiakaaslasi. See on tore.
Ühel päeval rullus udu üle ranna, kuid enamasti on ilm meil jätkuvalt päikeseline ja liiga palav. Ootame oktoobrilt leevendust.
Iga päev Nässuga hommikust ringi tehes möödun sellest kõnniteele kasvanud imelisest lillest.
Kommentaarid
Postita kommentaar