Detsember 2025

Ega detsembris suurt midagi toimunudki, sest poole sellest veetsin ma sügavkülmutatud hernekotid silmadel. 

Pärnust saabusid kõige kirglikumad kalamehed ja põrutasime igal võimalusel merele. Muidugi ainult nii palju kui meri lubas ja pärnakad,  nüüd siis itrabokad, endale lubada said. Nende uus Itrabo kodu nõuab palju tööd. 

Sellest detsembrikuu alguse pildist jääb mulje, et jätkuvalt on maru soe, tegelikult oli detsember nii külm ja vihmane, et ei mäletagi teist sellist. Kohe kuu alguses kukkus päevane temperatuur nii +14 peale ja ega seal terve kuu jooksul olulist üles poole liikumist toimunud, pigem ikka alla. Ähvardati lausa miinuskraadide ia lumesajuga rannikul, kuid seda me siiski ei näinud. Küll aga nägime valgeid mäetippe, sest vihma anti heldelt ja nagu ikka, kui rannikult on jahedam kui +9, siis kohalikud 1500m ja kõrgemad mäetipud saavad valged mütsid pähe.

Selline oli põhimõtteliselt kogu kuu ilmaprognoos ja nagu ikka, reaalsuses nii kolm kraadi kõrgem, sellegipoolest jube külm. Kui päike paistab, siis on muidugi mõnus ja tuulevaiksetes nurkades isegi võib päevitada. Loomulikult on ka rannas siis alati päevitajaid ja isegi ujujaid. Merevee temperatuur on 16 kraadi. Oleme arutanud, et kui väljas on 13 kraadi ja vees 16, kas siis tundub ka päriselt vees soojem. Järele proovida keegi ei soovi.

Vahel teeme perekondlikke videokoosolekuid.

Nässu võttis kuuse all kohe valvekoha sisse, käies aegajalt vaatamas, kas jõuluvana juba paistab. 

Mul on tunne, et ta ei hooma enda gabariite ja peab end eriti suureks koeraks, miks muidu ta õues just suuremate koertega ülbitsema hakkab. Viimasel ajal ta näeb ka nähtamatuid koeri ja nii saabus ta ühelt õhtuselt ringkäigult Kalveriga üht käppa tugevasti longates. Oli kahe teisel pool teed kõndiva inimese peale nii ägedasti kiskuma hakanud, justkui oleks neil suuremat sorti koer kaasas olnud, et nikastas endal midagi ära. Olukord ei olnud paranenud järgmise päeva lõunaks, nii võtsime ette teekonna veterinaari juurde. Vähemalt loomaarst nägi, et me saabusime täiesti lonkava koeraga, sest kui me ta laua peale tõstsime, ei olnud tal enam midagi viga. Lasi end igalt poolt katsuda ja kõik jäsemed liikusid vabalt. Arst arvas, et visiidi ärevusest tekkiv adrenaliin võttis valu ära. Tehti süsti ja anti veel kaheks päevaks valuvaigistid kaasa. Kahe päeva pärast oligi häda möödas.

Kuidagi ei tulnud sel aastal seda jõulutunnet peale. Ei käinud me Nerjas jõulutulesid vaatamas, ega Malagas Calle Lariosel, kus üle mitme aasta olid uued kaunistused. Selle aasta jõuluaeg tõi mitmeid kurbi uudiseid.

Möödaminnes tegin selle pildi Plaza Mayori imeilusast jõulupuust.

Jõuluõhtu pidasime juba 18. detsembril. Järgmisel päeval lendas Stefu Eestisse talvepuhkusele.

Nerja eestlased kogunesid ühise jõululaua taha. Menüü oli rahvusvaheline - serrano singist praekapsani. Eesti saadikud tõid verivorste. Sõime ennast eesti kombekohaselt lõhki.

Kohe peale jõule sadas Eestis lumi maha.

Lõpuks said Stefu ja Loore jälle kokku. Üle aasta ei olnud näinud, kuid kohe, kui kokku said, kraaklesid kui vend ja õde. Hanna viis lapsed mängutuppa ja peale seda hamburgerit sööma. Sellist plaani kuuldes ütles Loore, et McDonaldsisse saab minna lennukiga. Stefen muidugi teadis, et ei saa, sest see on nii lähedal. Loore ilmselt mäletas mamma juures McDonaldsis käiku ja nii algas vaidlus, kus Loore ütles: “Saab!” ja Stefu vastas: “Ei saa!” See kestis nii kaua, et vahepeal läks neil juba sassi, kes mida väitis ja Loore ütles, et ei saa ja sellepeale vastas Stefu, et saab.

Lund sadas muudkui juurde.

Läksime Kalveriga ühel õhtul detsembri keskel Itrabo eestlastele külla. Pärnakad on juba kuu algusest seal ennast sisse seadma asunud. 

Kui majale oli ring peale tehtud, otsustasime minna küla peale laiama ja seadsime sammud kohalikku kõrtsi. Itrabos on neid lausa kaks ja nende vahel küla ainuke toidupood.

Kell oli õhtul kuus saamas. Istusime maha ja küsisime, kas midagi süüa ka saab. Jälle vaadati meid nagu kuu pealt kukkunuid - köök avatakse pool kaheksa. Me isegi ei imestanud. Tellisime siis ainult joogid, kuid kohe sai selgeks, et jääkülm tinto de verano detsembri õhtul väliterrassil istudes ei ole kõige mõnusam jook ja teise ringi otsustasime võtta teed Jägermeistriga. Kalver läks sisse tellimust esitama ja tuli naerdes tagasi. Baarmen ei olnud kuulnudki sellisest joogist ja tema mõistus tõrkus ka aru saamast, mida Kalver soovib. Poiss küsis nii ja naapidi, et aru saada, mida me soovime. Jägermeistrit neil ei olnud, ega me seda lootnudki, kuid meile sobis ka brändi või rumm. Kuid baaripoisil tekkis kohe küsimus, kas teekotike panna rummi sisse või soovime ikka vett ka, ja saades teada, et vett ikka ka, siis - kas kuuma või külma vett? Poiss oli nii segaduses, et Kalverile tundus, et tee jääbki saamata. Lõpuks ta suutis poisile arusaadavas vormis tellimuse edastada: kaks rohelist teed ja kaks chupitot rummi. Lauda toodi kaks tassi kuuma vett, kaks teekotikest selle kòrval ja kaks pitsi rummi. Oma tee rummiga pidime lihtsalt ise kokku segama. Oleme nüüd selle hirmsa külmaga nii mõnigi teine kord teed rummiga tellinud, kuid alati küsime teed ja rummi eraldi. 

Itrabo külatänav ja kirik.

Vihmahoogude vahel käisime rannas jalutamas.

Üle aastate on Sierra Nevada suusahooaeg juba aasta lõpus täies hoos. Me ise ei ole veel kohale jõudnud. Naudin neid kauneid lumiseid vaateid veebikaameratest.

Siin üks näide väga tüüpilisest vihmese talve probleemist Hispaanias - niiskus. Selline ligi meetri laiune hallituse laik vaatas meile vastu ühe rendikorteri riidekapis, kui ligi kuu aega sees olnud klient lahkus. Sellise olukorra vältimiseks hoitakse siin talviti kõik riidekapi uksed pärani. 

See väga üksildase ilutulestiku pilt võtab kokku aastavahetuse Nerjas. Siin ei lasta aastavahetusel ilutulestikku muidugi mitte loomade heaolu pärast. Neil lihtsalt ei ole kombeks.