Jaanuar 2026

Kuna ilma tõttu traditsioonilist uue aasta merelkäiku teha ei saanud, siis käisime hoopis Itrabo küla taga matkal.

Pesamuna sai 20. Ma ei saa aru, kuidas need lapsed niimoodi vananevad, kui mina ise olen ikka veel noor.

Jaanuari ilm hakkas veel vihasemat nägu näitama, kui detsembris oligi. Manni juures Malagas saime telefonidele hoiatusteated, et kohe on taevast alla tulemas suurem kogus vett ja keelati ületada ilma sillata jõgesid, kuna siinkandis on jõed enamasti kuivad, siis viivad sõiduteed sageli jõepõhjast läbi ilma sillata. Üleujutusest ohustatud piirkondades kästi püsida kodus kõrgematel korrustel.

Jaanuaris proovisin end tööga ära tappa. Nagu näha, jäin ellu. Noored olid jätkuvalt Eestis talvepuhkusel, nii oli kogu rendikorterite majandamine minu õlul ja lisaks jätkus täie hooga renoveerimisprojekt, mis detsembris üsna soiku oli jäänud.

Ma ei kaeba reeglina kunagi klientide üle. Juba ammuilma olen aru saanud, et inimesi on erinevaid ja arusaamine elust on samuti igal ühel individuaalne, nii nagu ei saa räpasuse silti mingi kindla rahvuse külge riputada - põrsaid leidub iga rahva hulgas. Kuid vahepeal ikka paneb ohkama küll. Näiteks allolev pilt. Mul on pandud küpsetuspaberi rull lausa ahju sisse plaadi peale, et inimene märkaks kasutada, kuid see tõstetakse kui ebavajalik lihtsalt kõrvale.

Või siis teine näide - kliendid koeraga. See hunnik sai lihtsalt kiirelt harjaga kokku tõmmatud, suurem töö oli karvade diivanilt ja voodist kätte saamine. Loomulikult võetakse lemmikud ka voodisse ja siis jätkub karvu nii linade vahele, alla kui ka isegi kattemadratsi alla. Selline tunne, et see koer lahkus karvutuna.

Kui koristustööd tehtud, siis veetsin peamise aja objektil. Oi, kui aeglaselt tööd edenevad, kui teed kõike üksi. Köök sai valmis ja jäi tellitud mööblit ootama.

Kätte jõudis vannitoa aeg Minu maailm koosnsb nüüd ainult teemantfreesidest ja -ketastest, segukottidest, keraamilistest plaatidest ja plaadilõikuritest.

Selline nägi vannituba välja kui Birko oma tööga lõpetanud oli.

Siin ma arvutasin välja palju mul plaate kulub. Keraamilist plaati ei saa ju ruutmeetrite järgi panna. Igasugu nurgad ja lõikamised tekitavad materjalikulu juurde. See vannituba oli ka parajalt nurgeline.

Jägmine peavalu oli plaatide ostmine. Valik on tohutult suur. Käisime Tiinaga läbi nii Nerja kui Malaga suuremad poed nii, et lõpuks hakkas pea ringi käima ja ei suutnud midagi otsustada. Võtsime siis seedimiseks paar päeva ja järgmiseks sõitsin Malagasse plaate ostma. Õnneks oli Dani appi võtta, kes mulle selle 500 kg kaaluva laadungi peale tõstis. Tee peal tundsin, et ma sõidaks nagu tankiga, meeletu tormituul oli, aga mina sõitsin kindlalt ja aeglaselt.

Lastelt saime jõuludeks kontserdipiletid. Nii oli põhjust korraks kellu ja segukamm käest panna ja Malagasse kultuuri nautima minna. Kui meie lõpuks Malagas Calle Lariosele jõudsime olid jõulutuled juba koristatud.

Kontsert toimus uhkes palees, mis on täna kasutuses parador hotellina. Need on riiklikult hallatavad luksuslikud hotellid ajaloolistes lossides või paleedes.

Candel Light on ülipopulaarne kontsertite sari erinevates esinemispaikades Malagas, kus küünlavalguses esitatakse klaveril või keelpillidel maailmakuulsat klassikalist muusikat või tribuute pop-või filmimuusika repertuaariga. Meie käisime Goldplay kontserdil.

13. jaanuaril tähistasime meie 27. aastapäeva. Kalver, vana romantik, viis mind kalale. Oleme mõlemad “Kalameeste jutud” saate fännid ja õppisin sealt suuremate kalade õngitsemise nippe, mida kavatsesin kohe rakendama hakata. Sain oma esimese kaheksajala, nii suure, et Kalver pidi aitama õnge hoida, kuni ma seda välja kerisin. Ilmselt ma oleksin saanud ka seni suurima kala, kuid sellest jäin ma kahjuks ilma. Lasin parasjagu oma lanti alla, kui äkki hakkas tamiil kohutava kiirusega kerima, vedas paadi alla ja pani sealt edasi ajama. Kogenematusest arvasin, et kala hoogu peatada, lasen pooli lukku ja nii kui seda tegin, paindus mu õngeritv peaaegu pooleks ning seejärel katkes rakenduse jõhv. Kõik käis mõne sekundiga ja mehed paadis ei jõudnud mulle juhtnööre anda, olles ainult tunnistajaks, et kala, kes niimoodi ritva painutab, pidi tõesti elukas olema. Kalast on muidugi kahju, kes nüüd konks suus meres hakkama peab saama.

See on meeste püütud kaheksajalg.

Pargo ehk snapper.

Oli üks väheseid rahuliku merega päevi jaanuaris.

See on pilt nagu vanasti, kui prognoosi järgi pidi sadama, aga reeglina vihmapilved jäid mägede taha kinni ja rannikul oli ilma alati ilus. Mul oli kombeks lubada oma mütsi ära süüa, kui meil sadama peaks hakkama, sellist asja ma juba ammugi ei luba. Sellist pilti saab sel aastal harva näha. Nüüd on ikka nii, et kui lubatakse sadu, siis ka sajab. Palju.

Korra saime ka jaanauris ratastele. Jõuluvana tõi meile mõlemale popikad tagatuled, oli vaja neid proovima minna.

Veel ühe korra sain tööriistad käest panna ja tegime pärnakatega väljasõidu, mis algse plaani kohaselt pidid olema matk Guajari mägedes, aga kuna õhutemperatuur oli Nerjas +16 kraadi, siis mägedes oli +4 ja me polnud end vastavalt riidesse pannud, siis otsustasime matkatee autoga läbida. Ees laotuvad Alpujara mäed ja taustal Sierra Nevada lumised tipud. See piirkond on meil praktiliselt avastamata ja tundub ülimalt ilus.

Ja ohtlik.

Väga napilt õnnestus sellest teevaringust mööda saada.

Järgmiseks oli vesi uuristanud nii sügava kraavi, et pidime rataste alla kividest kõrgendused laduma.

Kiivid

Rio de La Toba kaskaad.

Vahepeal käisime Hannaga Malaga ehituspoodides materjali juurde toomas

ja külastasime ka Malaga elanikke.

Ja kõige selle vahel oli külm ja kallas vihma, kohe mehemoodi, kuid meie kandis piisavalt rahulikult, et jõed üle kallaste ajama ei hakkanud.

Arutasime Pepiga hispaania keele tunnis, et nii külma talve varem ei mäletagi. Päeval keskmiselt 14 ja öösiti isegi 6 kraadi. Kindlasti ei ole meie kaheksa aasta jooksul sellist olnud, aga isegi Pepi sellist ei mäleta. Meie siin rannikul võime isegi rahul olla, sest siin on ikkagi kõige soojem, kuid juba mõnikümmend kilomeetrit sisemaale on asi ikka päris karm. Imelikul kombel pole sajandite jooksul hispaanlased aru saanud, et talvel on ikkagi külm ja mitte mingisuguseid küttesüsteeme nad ei arenda. Elektriradiaatorid ja alles viimastel aastatel tekkinud konditsioneerid on siin täna ainsad toasoojendamise vahendid. Vanasti polnud sedagi, kuid talved on alati olnud. Soojendamiseks kasutati ka kaminaid, seda ainult eramajades campos või külades. Kuid kamin padi kütte alles õhtul ja see kustus, kui magama mindi. Nii oli hommikul ärkates tuba jääkülm ja ega siis ka ei olnud aega kaminat kütta, kuni jälle õhtuni. Siiamaani on levinud traditsiooniline mööbliese mesa camilla. See on ümar laud, mille all on auguga riiul, kuhu pannakse soojusallikas, vanasti söepann, tänapäeval elektrisoojendi. Laud kaetakse maani linaga ja istutakse nii, et lina on põlvede peal, siis on jalgadel mõnus soe, kuid ülemine osa endiselt külmetab. Küsisin siis, miks ometi Hispaanias ahjusid ei ole. Pepe arvates on hispaanlaste jaoks talv midagi ajutist, kohe-kohe mööduv nähtus, mille pärast pole küll vaja ahju ehitada. Peale selle pole eriti küttepuid saada. Majad on ehitatud peamiselt väljast tulevat kuumust tõrjuvaks. Külmal ajal koguneti ühte tuppa kamina äärde, mis pandi kütte alles õhtul seitsme-kaheksa ajal.

Jaanuari lõpuks oli juba neli tormi üle Hispaania pühkinud, kõik veehoidlad on kümne aasta rekordtasemel, kuid kui ma vaatan pikama perioodi graafikuid siis vähemalt poole jagu rohkem võib veel juurde tulla. Vihma sajab nii palju, et sellega võib juba ära harjuma hakata.