Veebruar 2026
Küsisin sõpradelt, millist riietust praegu Eestis kandma peab ja kui juba kolmas ütles, et Eestis käiakse praegu suusapükstega pakkisin nad kohvrisse. Sõitsime Eestisse talve nautima.
Tallinne lennujaamas bussi oodates tegime ühed kiluleivad.
Oh, neid talverõõme.
Hommikul kodus hambaid pestes sai mu hambahari tühjaks ja juba teel Tallinnast Tartusse tuli meelde, et hambaharja küll pakkisin kohvrisse, kuid laadija jäi maha. Kohe sai tehtud turuuuring ja selgus, et viiest perest neljas kasutatakse Phillipsi või muu tootja hambaharjasid, kuid õnnekombel ühel siiski oli ka OralB, nii võitis Siki võimaluse hoolimata juba päris hilisest tunnist meile bussijaama vastu tulla. Lisaks laadijale saime ka sellise toreda külmarohu komplekti - kummagile kaks pitsikest handsat ja soolapekki peale hammustamiseks.
Enne magamaminekut vaatasime järgmise päeva ilmaprognoosi…
Järgmisel hommikul läksime Katide käest autot laenama. Minna oli nii kilomeetri kanti ja hoolimata külmast otsustasime teha selle otsa jalgsi. Olime ju talvemuinasuttu nautima tulnud. Liisa juurest välja astudes oli ilm lihtsalt imeline, päike paistis, härmas kased sädelesid, lumi krudises jalge all.
Nii kui teisele poole keerasime, lõikas idatuul otse näkku ja terve tee pidime käega näo vasakut poolt kaitsma. Nägime välja justkui mõlemil oleks parasjagu telefonikõne pooleli.
Halliste surnuaiast põhimõtteliselt jooksime läbi, nii kohutavalt külm oli. Surnuaiad on alati kuidagi külmemad, kui muud kohad.
Lauakombeid tuleb veel harjutada.
Õnneks oli haigus kerge ja tujul langeda ei lasknud.
Loorega kodus olles vaatasin kogu aeg aknast väljas lihtsalt imelist talveilma ja tundsin, et nii väga tahaks jalutama minna. Lõpuks, kui sain Piia minna juurde kohvile, kes elab Liisa juurest maksimaalselt 200m kaugusel, oli see teekond nii külm ja tuuline, et sain kohe aru - mõni asi kõlbabki ainult eemalt vaadata. Mulle meeldib väga ka vihmane ja tormine ilm, aga jälle ainult aknast vaadata.
Kalveril oli õnne koos Urmasega Peipsile kalale minna. Sellise udupeene külmailma varustuse sai ta klassivenna käest. Jope varrukal oli märge -50, nii et ligi 30 kraadi oleks võinud veel külmem olla.
Kala tuli palju.
Nii nagu Hispaanias, kehtib ka Eestis reegel, et üle minu maja läve ükski kala ei astu. Kuid seekord rikuti reegleid ja kuigi Kalver sokutas kohusetundlikult oma 30 püütud ahvenat Urmasele kaasa, siis järgmine päev olid nad fileeritud kujul meil ukse taga tagasi. Nüüd läbisime ka selle etapi oma elus, mida ma kartnud olin - kuna mina tõstsin käed üles, hakkas Kalver neid kalu praadima. Lõpuks olid meil uksed ja aknad pärani, suitsuandur laest maha keeratud ja kuigi mul oli sisimas hea meel, et see kõik ei juhtunud minu enda kodus, oli Liisa ja Karli ahastavaid pilke nähes pisut piinlik. Aga kala oli tõesti hea.
Proovisime õdede ja tädi Hillega ära ka selle aastase Maitsva Tartu, seekord Kampuses.
Praktiliselt viimasel päeval sain lõpuks ka selle igatsetud jalutuskäigu talvises looduses ja veel millise. Elupõlise Tartlasena ei olnud mina veel saanud Emajõe peal jalutada. Nüüd on see tehtud. See on äge, kuidas Emajõgi on tartlastele nii atraktiivseks muutunud. Kui me suvel Tädi Ruti parvsaunas käisime, oli jõgi täis laevu ja paate, siis nüüd oli jälle jõe peal palju rahvast jalutamas, suusatamas, kelgutamas.
Ja saunast sai seekord otse jääauku karata. Korduvalt.
Viimased vaated bussiaknast.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et küll oli ikka sel aastal Eestimaal ilus talv.
Samal ajal, kuu meie Eestis külmetasime, ei olnud ka Hispaanias ilmaga kiita. Kogu see talv on olnud üks paras koerailm. Kuid need kaks ilusat ilma selle prognoosi lõpus, just siis kui me Eestist tagasi saabusime, tõesti olid. Siis koerailm jätkus.
Ja minul jätkus tööpõllul rügamine. Kuni kuu lõpuni töötasin ilma puhkepäevadeta.
Käisime vaatamas, mida vihmad ja tormid rannas korraldanud olid.
Veel eelmisel kuul nautisime selle chiringuito ees päikeseloojangut vaadates tinto de veranot. Meri on ranna ära viinud, ilmselt betoonblokid kaitsesid, et putka ise jäi veel alles.
Jõed on taas merre kandnud suured pilliroo kuhjad, mis lainete poolt rannale kantakse. Koristustööd juba käivad.
Nerja Burriana rannas tegi meri suurt pahandust ja viis koos rannaga ka paar palmi ja mõnikümmend meetrit promenaadi kaasa.
Liiva viskasid lained kilomeetri pärast rannale tagasi ja nii on Nerjas uus päris uhke rand. Veel kuu aega tagasi käis vesi siin kaljudeni.
Veel mõned näited ilmastiku pahandustest. Otse rannas oleva rootsionu rendikorteri kliimaseade süsteem vajas väljavahetamist ja nägi välja selline.
Villa basseini juures tuleb seinaparandustöid teha iga kahe aasta tagant.
Lihtsalt arusaamatu, kuidas see poiss juba nelja aastaseks on saanud.
Koolis pandi Stefeni sünnipäeva puhul üles autahvel. Siin tundub, et on rohkem kombeks, et kogu klass kutsutakse peole või teine variant, et kooli tuuakse tort. Jäime eesti kommetele truuks ja Stefen viis sünnipäeva puhul kooli Eesti komme.
Nerja eestlased kogunesid 24. veebruaril Playazo rannale.
Menüü oli puhtalt eestipärane: kartulisalat, rosolje, kiluleivad, sprotisaiad, singirullid, lihapirukad ja kaneelirullid.
Kilupirukas
Sel aastal oli meil jälle õnne Annely küpsetatud vastlakukleid nautida.
Kommentaarid
Postita kommentaar